Truu petis. Helena Norman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tahaksin ma teiega arutada meie edasiste toimingute täpset plaani. Täpsemalt mitte plaani, vaid strateegiat.”

      Mees rääkis kiirustamata ja vist väga veenvalt, kuid Ariel suutis tema mõttekäiku vaevu jälgida. Õhtu šikis Bostoni baaris Uus-Inglismaal oli alles alanud ja Ariel vaevu toime tulnud pokaali šampusega. Kuid ta tundis end nii, nagu oleks ta purjus või alles ärganud.

      Pole ka imestada, kui tunned end rööpast välja lööduna, mõtles ta endamisi, kui sinu elu on ainult ööpäeva jooksul nii järsult muutunud.

      Ariel ei tahtnud uskuda, et tema vestlus Alexiga toimus alles eile hommikul. Tundus, et sellest on möödunud vähemalt nädal. Aga võib-olla tekkis tal selline tunne seepärast, et ööpäeva jooksul oli ta pidanud ära tegema nii palju asju.

      Kohe pärast läbirääkimisi autos sõidutas Alex ta Bostonisse ja tutvustas parun Hamiltoniga. Seejärel viis agentuuri autojuht ta koju, kus ta hakkas asju pakkima ja sellega tegeles ta hilisööni. Arielile, kes oli harjunud, et ta elu voolab tasapisi, oli selline kiirustamine ebameeldiv, kuid Hamilton tahtis võimalikult kiiresti Inglismaale tagasi pöörduda. Seepärast hakkas tema advokaat otsekohe abielulepingut koostama. Ja siis, kaks tundi tagasi leping allkirjastati. Pärast seda kutsus parun Arieli ühte Bostoni kõige kallimasse restorani – niiöelda abiellumist tähistama. Ning samal ajal rahulikus olukorras ka tulevikust rääkima.

      Heites pilgu luksuslikule saalile, mõtles Ariel, et tema niinimetatud abikaasa ei olnud teinud just kõige õnnestunumat valikut nii tähtsate läbirääkimiste pidamiseks. Loomulikult oli siin vaikne ja kallite hindade tõttu vähe inimesi, kuid restorani õhustik mõjus Arielile kuidagi segavalt.

      Selles polnud ka midagi imelikku, kui arvestada seda, et esmakordselt elus viibis ta sellises kohas. Siin valitses rafineeritud luksus, mida Ariel kunagi kogenud ei olnud. Avara saali seinad olid kaetud kreemjast kullaga kaunistatud siidist. Kõrgete akende rida palistasid suurepärased pruunist sametist drapeeringud. Mööbel oli naturaalsest puidust ja kaetud kreemi atlassiga. Lumivalgetel linadel säras kristall, hõbe ja ehtne portselan. Justkui vastukaaluks interjööri raskele luksuslikkusele olid laudadel põllulilledest kaunistused.

      Aga on neid, kes võivad endale lubada küllaltki sageli sellistes kohtades käia, mõtles Ariel pigem imetluse kui kadedusega.

      “Ariel! Vabandust, kuid mulle tundub, et te ei kuula mind üldse!”

      Võpatades vaatas Ariel Hamiltonile otsa. Seejärel punastas, tunnistades endale, et oli liialt süvenenud ümbritseva silmitsemisse ja seetõttu lasknud paruni kõne kõrvust mööda.

      “Andestust, lord Hamilton,” pomises ta. “Ma olen lihtsalt… lihtsalt pisut väsinud viimastel päevadel.”

      “Mõistan.” Mees heitis talle kaastundliku pilgu. “See kõik toimus liiga kiiresti ja ootamatult, nii et võib arvata, et lõin teie elu tugevasti rööpast välja.”

      “Noh, mitte just päris nii,” ohkas Ariel. “Praegu tunnen ma end nii, nagu oleksin sattunud väljamõeldud maailma. Kogu see ümbrus, kus ma praegu viibin, tundub mulle ebareaalne, ebatõeline. Ja…”

      Ta ei lõpetanud, tunnetades, et oli tahtnud öelda taktituse.

      “Kas mina ka?” päris Hamilton. “Mina ka ei tundu teile tõelisena?”

      “Ausalt öeldes jah,” tunnistas Ariel kohmetult.

      Mees hakkas tooli seljatoele nõjatudes naerma.

      “Alice peeglitaguses maailmas,” ütles ta, suunates Arielile oma kissis kuldpruunide silmade uuriva pilgu.

      “Teate, Ariel, ma kujutasin just sellisena endale ette Lewis Carrolli tuntud muinasjutu kangelast. Kaunis blondiin, kellel on imelised kannikesevärvi silmad. Jajah, just sellised nagu teil praegu,” lisas ta naeratades Arieli hämmastusest ümmarguseks muutunud silmi vaadates.

      Ariel köhatas nõutult, teadmata, mida sellise ootamatu ja kummalise avalduse peale kosta. Millest ta, taeva pärast, räägib? Mis asja on mehel tema välimuse ja üldse tema isikuga? Nad olid sõlminud äritehingu ja nende suhe peab jääma rangelt ärilistesse raamidesse. Muud varianti suhetes pragmaatiline ameeriklanna Ariel Donalds endale ette kujutada ei osanud. Või ongi Hamiltonil selline suhtlemismaneer? Kes nendest imelikest inglastest aru saab!

      “Tõsi küll, see oli kauges lapsepõlves,” jätkas parun, pööramata uurivat pilku Arieli hämmingus näolt. “Hiljem see helge ideaal ununes ja vahetus teistega. Kuid teised ei tähenda tingimata paremat. Aja jooksul laseme oma nõudmistes partneri suhtes lihtsalt latti allapoole. Kas teile ei tundu niimoodi?”

      “Ah? Tegelikult võib teie sõnades olla terake tõtt,” pomises Ariel jälle kohmetult köhatades.

      “Samas on kuidagi imelik, et see kunagine armastatud muinasjutt meenus mulle just täna,” lausus Hamilton muiates. “Kas mitte teie ei ole selles süüdi, minu armastusväärne pruut?”

      “Vabandust, lord Hamilton, kuid ma ei saa päris hästi aru, millest te räägite,” pomises Ariel, olles mehe arusaamatute kõnedega täiesti endast välja viidud. “Mulle tundub, et meil oli plaanis rääkida hoopis muudest asjadest.”

      Hamilton naeris lühidalt, seejärel süütas sigareti ja vaatas uuesti Arieli selge, otsese pilguga, millesse oli kätketud pisuke huvi, mis Arieli veelgi enam segadusse ajas.

      “Muudest asjadest?” kordas ta. “Kuid ma ju püüdsin teiega rääkida tõsistest asjadest, teie aga ei kuulanud mind üldse. Muide, ma ei heida seda teile ette. Ja üldse, nagu ütleb tark vanasõna – tühi kott ei seisa püsti. Seetõttu teen ettepaneku kõigepealt keha kinnitada ja alles siis ärijuttu ajada.”

      “Jah, tõenäoliselt on teil õigus,” nõustus Ariel, tundes seletamatut kergendust sellest, et jutuajamine võttis teise suuna. “Ausalt öeldes olen ma kohutavalt näljane. Täna oli selline hullumeelne päev, et ma ei ole jõudnud isegi kohvi juua.”

      “Mina samuti,” ütles Hamilton ja asus toidu kallale.

      Söönud ära peigmehe tellitud oivalise salati, samuti sooja toidu, tundis Ariel end tõepoolest reipamalt. Ka oli ta juba pisut harjunud tema jaoks ebatavalise olukorraga, uurinud ümbritsevat toredust piisavalt ja oli nüüd valmis tõsiseks jutuajamiseks. Sellepärast, kui Hamilton oma taldriku kõrvale tõstis ja suitsetama hakkas, järgis Ariel tema eeskuju. Ta nõjatus toolileenile, vaatas ootavalt parunile otsa ja lausus:

      “Niisiis, lord Hamilton, olen tähelepanu ise!”

      “Mis siis ikka,” sõnas mees asjalikult, “eks asume arutama meie strateegiat. Ja mida ma esmajärjekorras tahaksin teilt paluda.”

      Hamilton vaatas Arieli, pilgus kerge surve.

      “Esmalt peate te otsekohe loobuma kombest pöörduda minu poole ametlikul toonil. Minu nimi on Stewart, pidage see hästi meeles. Ja sellest hetkest alates pöörduge minu poole ainult selle nimega.”

      “Kuid me pole ju veel Inglismaal…”

      “Kui me Inglismaale jõuame, on hilja muudatusi teha,” lõikas Stewart. “Ja kui te kogemata lasete läbi mõne eksimuse, võib meie plaan vastu taevast lennata.”

      “Olgu… Stewart,” lausus Ariel pisukese pingutusega.

      “Peale selle,” jätkas mees, “peate õppima minuga loomulikult käituma. Mõistate, millest ma räägin? СКАЧАТЬ