Totu Kivilinnas. Igor Nossov

Чтение книги онлайн.

      „Ah, Lillike, ära nori sõnadega. Ma ei öelnud ju midagi halba.”

      Lillike mõistis, et parem on Totut mitte õpetada, muidu hakkab too veel teda ennast mõne halvakõlalise sõnaga nimetama.

      Totu korraldas sel ajal kõigi mööduvate marakannide hulgas küsitlust:

      „Ütle, Siirupson, kas sina tahaksid meie ekspeditsiooni kapteniks hakata?”

      „Mis sa nüüd, mis sa nüüd!” tõrjus Siirupson. „Ma ju ujun halvasti, ma kardan.”

      „Nii et, sul ei ole midagi selle vastu, kui üldsus valib mind kapteniks?”

      „Muidugi ei ole mul midagi selle vastu… Ainult et kes see – „üldsus” on?”

      „Noh, sina, mina ja veel mõni!..”

      Ja laskmata Siirupsonil veel toibuda, haaras Totu möödamineval Tuuslamil varrukast.

      „Kuule, Tuuslam, siin üldsus tahab teada, kuhu sa nii kiirustad?”

      „Jah! Üldsus?! Milline üldsus?”

      „Meie üldsus. Siirupson ja mina.”

      „No ma ütleksin teie üldsusele ausalt, et… Ma lihtsalt kiirustasin, igaks juhuks…”

      „Noh, kui niisama, siis me ei hoia sind ka kaua kinni, seepärast vasta: ega üldsus ei ole selle vastu, et mind laevastiku kapteniks määratakse?”

      Tuuslamil läks segamini, kes millises üldsuses on ja kas peaks vastama „poolt” või „vastu”. Niisiis, et mitte tobedana paista, nõustus ta kiirelt:

      „Mina olen, Totu, alati sinu poolt!”

      „No siis on tore! Ühesõnaga, kõik on minu poolt.”

      Varsti sai Totu juba seitse enda poolt antud häält kokku. Järjekorras kaheksandaks ja üheksandaks osutusid jahimees Tropp ja tema koer Tups. Tups ei olnud samuti vastu, mida oli tema saba liputamisest näha. Ainult Tropp hakkas ootamatult küsimuse peale: „Ega sa vastu ei ole?” õiendama:

      „Ja veel kuidas vastu. Mis kapten sa selline oled? Sa ei kõlbaks madrusekski!”

      „Kust sina tead?” hämmeldus Totu.

      „Ma mäletan küll, kuidas sa koos Puntraga udu seest Totu saare avastasid, mis tegelikult oli lähima jõekäänaku taga olev leetseljak.”

      Verivärske kapten muutus punaseks nagu keedetud vähk. Aga siis järsku elavnes:

      „Vaata, Tropike, need on kaks täiesti erinevat asja. Selle õnnetu reisi me tegime koos Puntraga väikeses paadis. Aga nüüd me tahame kõik määrata mind suure teadusliku ekspeditsiooni kapteniks.”

      Tropp tahtis juba Totuga vaidlema hakata, kui nende kõrvale ilmus Taibu. Näinud põnnide tõsiseid nägusid, uuris ta:

      „Mida te siin plaanite?”

      „Meie? Ei… midagi,” vastas Siirupson, samas oma kapteni valikus kõhklema lüües.

      „Me lihtsalt vestleme reisist mööda Kurgijõge,” täiendas Tuuslam süüdlaslikult Totu poole kõõritades.

      Ka Tropp tahtis midagi ütlema hakata, aga Totu jõudis tast ette:

      „Meie linna parimad pojad,” osutas ta kohmetunud Siirupsoni, Tuuslami, Lillikese ja Tropi poole, „otsustasid mind kapteniks valida!”

      Taibu oleks oodanud mida tahes, ainult mitte seda. Ta ei suutnud oma imestust varjata, aga vastu vaidlema ka ei hakanud. Omaette aga mõtles ta:

      „Noh, olgu, mõtlete veel järele, kui Totu siin mingi jama kokku keerab. Leidsid ka mul kapteni!”

      Millest parve ehitada?

      Loomulikult, edukaks sõiduks on kõige tähtsam kindel alus, mis peab tormile vastu ega lähe mõne veealuse kalju otsas katki.

      Kõik jäid tõsiselt mõtlema: millest peaks parve ehitama?

      Tropp, kes veetis suurema osa ajast metsas, tegi ettepaneku kasutada noorte kaskede ja haabade oksi.

      „Ei! Ma tean palju paremat materjali!” vaidles talle vastu Plint.

      „Millist siis?” uuris Prunt.

      „Kohe räägin… Meil pole üldse vaja metsa minna. Meie laevad kasvavad ju otse veest välja!”

      „No nüüd sa küll valetad!” hüüatas Totu. „Seal jões ei kasva mingeid laevu. Ma tulin just kaldalt.”

      „Eksid,” vastas Plint rahulikult. „Peaaegu kogu kalda ulatuses kasvab pilliroog. Sellest me peaksimegi ehitama hakkama. See on väga sobiv. Pilliroog on ju kerge ja ujub seepärast hästi. Ja ka töödelda on teda lihtne. Saagida on seda palju parem kui puitu, ja seda ei pea ka jõe äärde tassima: ta turritab ise veest välja.”

      „Just!” nõustus Prunt vaimustunult. „Homme hakkame pilliroogu varuma ja sellest parvesid kokku siduma.”

      Hommikul tõesti töö kees. Plint ja Prunt laveerisid oma punases paadis keset kõrkjaid, valisid suuremaid taimi ja saagisid neid otse vees. Siis seoti need nööriga kokku ja pukseeriti kaldale. Seal seisis leetseljakul kõrgetes jahimehesaabastes Tropp ja saagis neil kohevad ladvaosad maha. Nii jäid järgi pikad ühepikkused kõrred.

      Seejärel asusid asja kallale tirtsud: Nöpsik, Nööbike ja Nõelake. Nad sidusid kassitapuga pillirookõrred üksteise külge ja varsti õõtsuski esimene parv Kurgijõel.

      Totu, kes seal läheduses päevitas, tõusis nüüd kohe püsti, pani riidesse, läks tirtsude juurde ja ütles:

      „Nii, me ehitasimegi minu lipuparve valmis.”

      „Mis asja?” uuris Nõelake.

      „Lipu, see on kapteni. Sellelt ma hakkan kogu parvestikku juhtima… No mis ma teiega ikka lobisen,” pomises Totu omaette ja kõndis eemale.

      Aga tirtsud hakkasid jälle parvi kokku siduma.

      „Aga kuhu sa ise lähed?” küsis põlvini vees seisev Tropp kaptenilt.

      „Mina? Lähen veekaarte uurima. See tähendab, navigatsiooniga tegelema. See pole sul, Tropp, pilliroo saagimine. Aga te ärge siin end ilma minuta СКАЧАТЬ