Valge mehe tava. Jack London
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Valge mehe tava - Jack London страница 6
Название: Valge mehe tava
Автор: Jack London
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная классика
isbn: 9789949459537
isbn:
Messner viis sulanud lõhed õue ja söötis oma koertele. Ta pidi neid teiste koerte eest kaitsma ja kui ta uuesti hütti läks, oli võõras mees oma kelgu lahti pakkinud ja vett tooma läinud. Messneri kannus vesi kees. Ta pani kohvi sisse, jahutas kannutäit poole kruusi külma veega ja tõstis siis tulelt. Ta sulatas ahjus mõned haputaigna kuivikud, soojendades samal ajal potitäit ube, mida ta oli eelmisel õhtul keetnud ja mis olid külmunud peast kogu hommiku kelgul kaasa sõitnud.
Ta tõstis pliidilt oma sööginõud, andes nii uustulnukatele võimaluse süüa teha, ning hakkas siis moonakastilt sööma, istudes ise kokkukeeratud voodiriiete rullil. Suutäite vahel rääkis ta teise mehega, kes pliidi kohale kummardudes vuntsidest jääd sulatas, teest ja koertest. Hütis oli kaks lavatsit ja ühte neist viskas võõras pärast vuntside jääst sulatamist oma magamisriiete rulli.
„Me magame siin,“ ütles ta, „kui just teie seda lavatsit ei eelista. Olite siin ju esimesena ja võite valida.“
„Aga palun,“ vastas Messner. „Üks on täpselt sama hea kui teine.“
Ta laotas oma voodiriided teisele lavatsile ja istus ise selle äärele. Võõras pistis lavatsi ühte otsa tekkide alla väikese arstipauna, mis pidi asendama patja.
„Arst?“ päris Messner.
„Jah,“ tuli vastus, „aga võin kinnitada, et ma ei tulnud Klondike’i praktiseerima.“
Naine oli hõivatud söögitegemisega, mees viilutas aga samal ajal peekonit ja küttis pliiti. Valgus hütis oli tuhm, tungides läbi väikese akna, mis oli kaetud searasvas immutatud poolläbipaistva paberiga, nii et John Messner ei saanud päris sotti, milline naine välja nägi. Mitte et ta oleks üritanudki. Paistis, et ta ei ole naisest üldse huvitatud. Kuid naine vilksas aeg-ajalt uudishimulikult pimeda nurga poole vaadata, kus mees istus.
„Vot see on alles elu,“ kuulutas doktor entusiastlikult, pidades seejärel pausi, et teritada nuga vastu ahjulõõri. „Mis mind selle juures köidab, on võitlus, enese kätega edasipürgimine, elu algelisus, selle ehtsus.“
„Külm on piisavalt ehtne,“ naeris Messner.
„Kas te üldse teate, kui külm tegelikult on?“ nõudis doktor.
Teine raputas pead.
„Noh, ma ütlen teile. Kelgu küljes oleva piiritustermomeetri järgi seitsekümmend neli kraadi alla nulli.“
„See teeb sada kuus alla külmumispunkt – reisimiseks liiga külm, mis?“
„Praktiliselt enesetapp,“ oli doktori otsus. „Inimene pingutab end üle. Ta hakkab sügavalt hingama, tõmmates kopsudesse pakast ennast. See külmutab kopse ja jäätab kudesid. Kui surnud koed lahti tulevad, tekib inimesel kuiv, raiuv köha ja järgmisel suvel sureb ta kopsupõletikku, imestades, milles asi. Kui kraadiklaas vähemalt viiekümne peale ei tõuse, kavatsen ma nädalaks siia hütti jääda.“
„Kuule, Tess,“ ütles ta järgmisel hetkel, „kas sa ei arva, et see kohv on juba piisavalt kaua keenud!“
Naise nime kuuldes muutus John Messner äkitselt erksaks. Ta vaatas kiiresti naise poole ja tema näole ilmus järsku piinatud ilme, justkui oleks mõne mahamaetud mure viirastus korraga taaselustunud. Kuid juba järgmisel hetkel oli viirastus sunnitud tahtejõu mõjul taanduma. Mehe nägu oli endiselt rahulik, ent ometi oli ta ärevil, leidmata rahu pildist, mida nõrk valgus oli talle naise näol näidanud.
Naise esimeseks reaktsiooniks oli olnud tõsta kohvkann tulelt. Alles seejärel vaatas ta Messneri poole, kuid too oli jõudnud end juba kokku võtta. Naine nägi vaid lavatsi äärel istuvat ja ükskõikselt oma mokassiinide ninasid uurivat meest. Kuid just siis, kui ta pöördus, et söögitegemist jätkata, heitis mees veel ühe kiire pilgu naise suunas, kes selle sama kiiret vastupilku heites tabas. Mees viis pilgu naiselt doktorile, ent imeväike muie kõverdas ta huuli, reetes nii tunnustust viisile, kuidas naine ta lõksu oli püüdnud.
Naine võttis moonakastist küünla ja süütas selle. Messnerile piisas ühest pilgust naise valgustatud näole. Väikeses hütis oli ka pikim vahemaa vaid mõni samm ja järgmisel hetkel oli naine ta kõrval. Ta hoidis küünalt meelega mehe näo ligidal ning vahtis teda hirmust ja äratundmisest suurte silmadega. Mees naeratas talle rahulikult vastu.
„Mida sa otsid, Tess?“ päris doktor.
„Juuksenõelu,“ vastas naine edasi liikudes ja lavatsil olevas riietekompsus sobrades.
Mees ja naine panid toidu oma moonakastile ning istusid Messneri omale, näoga viimase poole. Messner oli end lavatsil välja sirutanud ja lamas külili, pea käsivarrel puhkamas. Kitsas ruumis jäi mulje, nagu oleksid kõik kolm laua ümber.
„Millisest Ühendriikide osast te pärit olete?“ küsis Messner.
„San Franciscost,“ vastas doktor. „Aga siin olen olnud kaks aastat.“
„Ma olen ise ka Kaliforniast,“ teatas Messner.
Naine vaatas paluvalt ta poole, kuid mees naeratas ja jätkas:
„Berkeleyst, muide.“
Teises mehes tärkas huvi.
„Kalifornia Ülikoolist?“ päris ta.
„Jah, kaheksakümne kuuenda aasta lend.“
„Ma pidasin silmas seda, kas olete õppejõud,“ selgitas doktor. „Te olete seda tüüpi.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.