Название: Väike Heidi
Автор: Johanna Spyri
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная классика
isbn: 9789949459490
isbn:
„Miks pole mägedel nimesid?” jätkas Heidi.
„Neil on nimed,” vastas vanaisa, „ja kui sa mulle üht neist kirjeldad, siis ma ütlen sulle, kuidas seda kutsutakse.”
Heidi kirjeldas siis kaljust mäge kahe kõrge tipuga nii täpselt, et vanaisa rõõmustas. „Just nii, ma tean seda,” ja ütles talle selle nime. „Kas nägid teisi ka?”
Siis rääkis Heidi mäest suure lumelaamaga ja kuidas see oli olnud tules ja muutunud roosakaspunaseks ja siis äkki jälle täiesti kahvatuks ja kogu värv oli kadunud.
„Ma tean ka seda,” ütles vanaisa ja ütles selle nime. „Nii et sulle meeldis olla väljas koos kitsedega?”
Siis jutustas Heidi talle tervest päevast, kui tore see oli olnud, ning kirjeldas eriti tuld, mis oli õhtul kõikjal põlema lahvatanud. Ja siis pidi vanaisa talle rääkima, kuidas see oli juhtunud, sest Peter ei teadnud sellest midagi.
Siis selgitas vanaisa talle, et päike tegi seda. „Kui ta mägedele head ööd ütleb, heidab ta neile oma kõige ilusamaid värve, nii et nood ei unustaks teda, kuni ta järgmisel päeval uuesti tuleb.”
Heidile see selgitus meeldis ja ta suutis vaevalt oodata järgmist päeva, et ta võiks jälle koos kitsedega üles ronida ja vaadata, kuidas päike mägedele head ööd ütleb. Kuid ta pidi kõigepealt voodisse minema ning terve öö magas ta sügavasti oma heinast voodil, nähes und vaid säravatest mägedest neil kasvavate punaste roosidega, mille keskel hüples üles-alla õnnelik väike Lumehelbeke.
IV peatükk – Külaskäik vanaema juurde
Järgmisel hommikul paistis päike sama säravalt nagu alati, siis ilmus Peter kitsedega ning jälle ronisid kaks last üles kõrgetele aasadele ja nii läks see päev päeva järel, kuni Heidi, veetes oma elu rohus ja lilledes, oli päikesest pruuniks põlenud ja kasvas nii tugevaks ja terveks, et ei olnud kunagi haige. Ta oli ka õnnelik ja elas päev päeva järel sama vabalt ja kerge südamega kui väikesed linnud, kes teevad endale kodu rohelistesse metsapuudesse. Siis tuli sügis ja tuul puhus valjemalt ja tugevamalt ning vanaisa ütles vahel: „Täna pead sa koju jääma, Heidi; äkiline tuulehoog puhuks sinusuguse väikese olendi otsekohe alla orukaljudele.”
Kui Peter kuulis, et ta peab üksi minema, paistis ta väga õnnetuna, sest tema arvates ei oodanud teda miski peale õnnetuste ja ta ei teadnud, kuidas taluda pikka igavat päeva ilma Heidita. Ta pidi siis ka heast einest ilma jääma ning kitsed olid neil päevadel nii üleannetud ja kangekaelsed, et tal oli nendega kaks korda rohkem tegemist, sest nad olid nii harjunud Heidi juuresolekuga, et jooksid laiali igasse suunda ja keeldusid edasi minemast, kui teda polnud nendega. Heidi polnud kunagi õnnetu, sest leidis alati, kus iganes ta oli, midagi huvitavat või lõbusat. Tõsi küll, talle meeldis kõige rohkem minna välja koos Peteriga üles lillede ja suure linnu juurde, kus oli nii palju näha ja lõbusaid asju teha koos erinevate iseloomudega kitsedega, kuid ta leidis ka oma vanaisa haamritöö ja saagimise ja naelutamise väga lõbusa olevat, ja kui see päev juhtus olema niisugune, kus tehti suurt ümmargust kitsepiimajuustu, meeldis talle tohutult vaadata seda imepärast etendust ja näha oma vanaisa üleskääritud käistega liigutamas suurt katelt paljaste kätega. Asi, mis talle siiski kõige rohkem meeldis, oli kolme vana kuuse rappumine ja möirgamine tuulistel päevadel. Ükskõik, mis ta tegi, jooksis ta ikka siis neid kuulama, sest miski ei paistnud talle nii kummalise ja imelisena kui puulatvade sügavad saladuslikud hääled. Ta võis seista nende all ja üles vaadata, suutmata end eemale rebida, vaadates ja kuulatades, kui nad kummardasid ja kõikusid ja möirgasid, kui võimas tuul neist läbi sööstis. Enam polnud sooja suvepäikest, mis oli säranud terve suve, seepärast läks Heidi kapi juurde ja võttis välja oma kingad ja sukad ja kleidi, sest iga päevaga muutus üha külmemaks, ja kui Heidi seisis kuuse all, puhus tuul temast läbi nagu ta oleks õhuke väike leht, kuid siiski ta tundis, et ei suuda jääda majja, kui kuulis väljas oksi kõikumas.
Siis läks väga külmaks ja Peter tuli vara hommikul oma sõrmedele puhudes, et neid soojana hoida. Kuid varsti lakkas ta tulemast, sest ühel ööl sadas kõvasti lund ja järgmisel hommikul oli terve mägi sellega kaetud, ainsatki rohelist lehte polnud enam kusagil näha.
Sel päeval Peterit ei tulnud ja Heidi seisis väikese akna all imestusega välja vaadates, sest jälle hakkas lund sadama ja langes suuri helbeid, kuni lumi ulatus aknani välja, ja ikka veel sadas ning lumi muutus veel paksemaks, kuni ei saanud enam akent avada, ja tüdruk ning ta vanaisa olid hütti vangi jäänud. Heidi arvates oli see väga lõbus ja ta jooksis ühe akna juurest teise juurde, et näha, mis järgmiseks juhtub ja kas lumi katab terve hüti, nii et nad peaksid lambi süütama, kuigi on päev. Kuid asjad ei läinud siiski nii halvaks ja järgmisel päeval, kui lumesadu lõppes, läks vanaisa välja ja kühveldas maja ümbert lume minema ja heitis selle nii suurtesse kuhjadesse, et need paistsid maja ümber seisvate mägedena. Ja nüüd sai aknaid ja uksi avada ning see oli tore, sest kui Heidi ja ta vanaisa ühel õhtul oma kolmejalgsetel järidel tule ees istusid, kostis ukse tagant kopsimist ning uks avanes. See oli Peter, kes oli teinud seda müra lund saabastelt maha raputades; ta oli ikka veel üleni valge, sest ta oli teinud endale teed läbi kõrgete lumevallide ja suurte hangede, nii et lumi ikka veel ta riiete külge klammerdus. Ta oli siiski otsustanud vastu pidada ja hüti juurde ronida, sest ta polnud nüüd Heidit tervelt nädal otsa näinud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.