Vesi elevantidele. Sara Gruen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kas teiega on kõik korras?“

      Korraga seisab ta jälle mu ees. Pilgutan silmi, saamata aru, mida ta mõtleb. Mille kuradi pärast peaks minuga kõik korras olema? Siis taipan, mida ta küsib – kas ma hakkan nutma.

      Ta köhatab ja jätkab: „Teil tuleb täna tagasi minna, et nad tuvastada. Sõidutan teid jaama.“

      Erariietes politseiinspektor, meie koguduse liige, ootab platvormil. Ta tervitab mind ebaleva noogutuse ja jäiga käepigistusega. Ja siis, justkui tagantjärele kahetsedes, haarab mu ägedasse embusse. Patsutab mind kuuldavalt seljale ja vabastab mu nuutsatusega. Seejärel veab ta mu haiglasse oma autoga – kaheaastase Phaetoniga, mis võis talle põrgulikult maksma minna. Inimesed oleks paljutki teistmoodi teinud, oleks nad teadnud, mis tol saatuslikul oktoobrikuu päeval juhtub.

      Koroner juhatab meid keldrisse ja lipsab ühe ukse taha, jättes meid koridori seisma. Mõne minuti pärast ilmub õde ja hoiab ust lahti, kutsudes meid sõnatult sisse.

      Aknaid ruumis pole. Ühel seinal ripub kell, kuid muidu on see lage. Põrandat katab oliivroheline ja valge linoleum ja ruumi keskel on kaks ratastega kanderaami. Mõlemal lebab linaga kaetud laip. Ma ei oska seda kuidagi käsitseda. Ma ei saa isegi aru, kumb on kumb ots.

      „Olete valmis?“ küsib koroner raamide vahel liikudes.

      Neelatan ja noogutan. Mu õlale ilmub käsi. See kuulub inspektorile.

      Koroner paljastab kõigepealt isa ja siis ema.

      Nad ei näe mu vanemate moodi välja ja ometi on need nemad.

      Nende keha kannab üleni surma pitserit – see peegeldub nende muljutud torsos, baklažaanpunastes verepritsmetes surnukahvatu naha peal; nende aukuvajunud silmakoobastes. Ema – kes oli elades nii kaunis ja hoolitsetud – kannab näol jäika surnugrimassi. Tema juuksed on tuhmunud ja verega koos ning surutud katkises koljus laiutavasse lõhesse. Suu on lahti ja lõug tagasi tõmmatud, justkui norskaks ta.

      Keeran ringi ja hakkan oksendama. Keegi seisab mu kõrval ja hoiab mu suu ees neerukujulist kaussi, kuid lasen mööda ja kuulen, kuidas vedelik põrandale ja sealt vastu seina ladiseb. Kuulen, sest mu silmad on kokku pigistatud. Oksendan veel ja veel, kuni midagi enam ei tule. Jään kõverasse tõmblema, kuni tundub, et võiksin end pahupidi pöörata.

      Nad viivad mu kuhugi ja panevad toolile istuma. Valges tärgeldatud kitlis õde toob mulle lahkelt kohvi, mis seisab mu juures laua peal, kuni see jahtub.

      Pärast tuleb kaplan ja võtab mu kõrval istet. Ta pärib, kas ta saab kellelegi helistada. Pomisen vastu, et kõik mu sugulased jäid Poolasse. Ta küsib naabrite või koguduseliikmete kohta, kuid kogu pingutuse juures ei oska ma talle ühtegi nime öelda. Mitte ainsatki. Ma pole kindel, kas ma endagi nime öelda oskaks, kui keegi küsiks.

      Kui ta on lahkunud, hiilin välja. Meie maja on pisut enam kui kahe miili kaugusel ja jõuan pärale siis, kui horisondi tagant paistavad viimased päikesekiired.

      Sissesõidutee on tühi. Mõistagi.

      Peatun tagaõuel, hoian reisikotti ja vaatan üksisilmi pikka madalat maja minu ees. Sissekäigu kohale on löödud uus läikivmustade tähtedega silt:

E. JANKOWSKI JA POEGVeterinaaria doktorid

      Mõne aja pärast pööran maja poole, tõusen verandale ja lükkan tagaukse lahti. Isa hinnaline varandus – Philco raadio – on köögileti peal. Toolikorjul ripub ema sinine kampsun. Laual on triigitud linad, vaas longu vajunud kannikestega. Tagurpidi pööratud kastrul, kaks taldrikut ja peotäis nuge lebavad ruudulisel rätikul valamu kõrval.

      Täna hommikul olid mul vanemad. Täna sõid nad hommikust.

      Kukun põlvili, sealsamas tagumisel verandal, ja ulun peopesadesse nutta.

      Koguduse daamid, kellele inspektori abikaasa on minu tulekust teatanud, sööstavad mu juurde umbes tunni aja pärast.

      Olen endiselt verandal, nägu surutud vastu põlvi. Kuulen kruusa krudisemist kummide all, autouste prõmmimist ja järgmisel silmapilgul ümbritsevad mind täidlased kehavormid, lillelised tikandid ja kinnastatud käed. Mind pressitakse pehmetele rindadele, mind torgivad kübarad ning jasmiini, lavendli ja roosivee lõhn käib üle pea. Surm on formaalsus ja nad on riietatud parimatesse pühapäevariietesse. Nad patsutavad, poputavad ja eeskätt luksuvad kanade kombel.

      Häbilugu, häbilugu. Ja nii kenad inimesed. Raske mõista, milleks sellist tragöödiat vaja oli, seda kindlasti, aga mõnikord on issanda teed äraarvamatud. Nemad hoolitsevad kõige eest. Külalistetuba Jim ja Mabel Neurateri majas juba ootab. Ma ei pea vähimagi pärast muretsema.

      Nad võtavad mu sumadani ja lükkavad mind töötava mootoriga auto suunas. Rooli taga istub morni ilmega Jim Neurater ja hoiab roolist kahe käega kinni.

      Kaks päeva pärast matuseid kutsutakse mind vanemate päranduse asjus Edmund Hyde Esq. kontorisse. Istun kõval nahktugitoolil mehe enda vastas ja vähehaaval saab mulle selgeks, et pole midagi arutada. Mõtlen esiti, et ta narrib mind. Selgub, et juba peaaegu kaks aastat olid isa tasuks oad ja munad.

      „Oad ja munad?“ Mu hääl murdub kahtlusest. „Oad ja munad?“

      „Ja kanad. Ja muu kaup.“

      „Ma ei mõista.“

      „Inimesed tasuvad sellega, mis neil on, poju. Kogukonda tabas raske löök ja teie isa püüdis aidata. Ta ei tahtnud näha loomi kannatamas.“

      „Aga.. Ma ei saa aru. Isegi, kui ta leppis, et talle tasutakse, ee.. millega iganes, ei järeldu ju sellest, et kõik kuulub pangale?“

      „Nad jäid laenu tasumisega hätta.“

      „Neil ei olnud laenu.“

      Näib, et see valmistab talle ebamugavust. Ta hoiab sõrmeotsi koos.

      „Noo, kahjuks peab ütlema, et oli küll.“

      „Võimatu,“ vaidlen vastu. „Nad elasid siin ligi kolmkümmend aastat. Isa pani kõrvale iga teenitud sendi.“

      „Panka pole enam.“

      Kissitan kahtlevalt silmi. „Ennist te ütlesite, et kõik läheb pangale.“

      Ta ohkab sügavalt. „Jutt on teisest pangast. Sellest, kus neile hüpoteegi peale laenu anti, kui eelmine pankrotti läks,“ vastab ta. Ma ei oska öelda, kas ta proovib kannatlik näida ja see ei õnnestu tal sugugi, või püüab ta mind otsesõnu lahkuma sundida.

      Peatun, et oma võimalusi kaaluda.

      „Mis saab majas leiduvatest asjadest? Praksise asjadest?“

      „Kõik läheb pangale.“

      „Aga kui ma vastu olen?“

      „Kuidas?“

      „Mis oleks, kui ma koju pöörduks ja praksise üle võtaks, et makseid jätkata?“

      „Nii need asjad ei käi. Need asjad ei kuulu teile, et teil oleks midagi üle võtta.“

      Vaatan Edmund Hyde’i, kes kannab kallist ülikonda, istub hinnalise laua taga, taustal nahkköites raamatud. Tagapool kiirgab СКАЧАТЬ