Vesi elevantidele. Sara Gruen

Чтение книги онлайн.

      Ta silmitseb mind pikalt, tegelikult vaatab mind esimest korda nagu inimest. Korraks näib mulle, et jää hakkab sulama. Siis sukeldub ta jälle tegevusse. „Kas teie perekond viib teid nädalavahetusel tsirkusesse?“

      „Oo jaa,“ ütlen mõningase uhkusega. „Tullakse igal pühapäeval. Nagu kellavärk.“

      Ta võtab lahti ühe teki ja laotab selle mulle põlvede peale. „Kas soovite, et tooksin teie õhtusöögi?“

      „Ei,“ vastan.

      Piinlik vaikus. Taipan, et oleksin pidanud lisama „tänan“, kuid nüüd on juba hilja.

      „Hea küll,“ ütleb ta. „Ma tulen mõne aja pärast tagasi, juhuks kui teil peaks midagi vaja olema.“

      Mhmh. Muidugi tuleb. Nii räägivad nad kõik.

      Ent pagan võtku, siin ta ongi.

      „Nii, ärge sellest kellelegi hingake,“ sõnab tüdruk sisse tuhisedes ja lükkab minu söögi- ja buduaarilauakese mulle ette. Ta asetab sellele pabersalvräti, plastikust kahvli ja puuviljakausi, kust leian maasikaid, meloni ja õuna, mis näevad päris isuäratavad välja. „Võtsin need lõunaks kaasa. Ma olen dieedil. Kas te sööte puuvilju, härra Jankowski?“

      Vastaksin talle, aga mul on käsi suu ees ja see väriseb. Õun, jumala pärast. Ta patsutab teist kätt ja lahkub toast, mu pisaraid diskreetselt eirates.

      Libistan ühe õunaviilu suhu ja lasen selle mahladel hea maitsta.

      Undav armatuur mu pea kohal heidab kalki valgust konksus sõrmedele, mis vaagnast puuvilju nopivad. Sõrmed on mulle võõrad. Need ei saa ometi minu omad olla.

      Vanadus on kohutav varas. Just siis, kui oskate elu hinnata, lööb ta teil jalad alt ja vajutab teid küüru. Paneb teid valusid kannatama, hägustab mõistust ning puistab vaikimisi vähki üle teie abikaasa ihu.

      Metastaatiline, ütles doktor. Nädalate või kuude küsimus. Kuid mu kallike oli habras nagu lind. Ta suri üheksa päeva hiljem. Pärast kuutkümmend ühte koos veedetud aastat ta pelgalt klammerdus mu käe külge ja heitis hinge.

      Kuigi mõnikord annaksin kõik, et teda tagasi saada, olen rahul, et ta esimesena läks. Mind oleks nagu keskelt pooleks tõmmatud. See oli hetk, mil kõik minu jaoks läbi sai ja seda poleks ma talle soovinud. On vilets olla allesjääja.

      Mul oli tavaks mõelda, et eelistan vanadust tollele teisele võimalusele, ent nüüd ei ole ma enam kindel. Bingo ja ühislaulmised ja koridori üles rivistatud ratastoolid vanade ja tolmunud inimestega – kõige selle monotoonsus paneb mind mõnikord surma igatsema. Iseäranis siis, kui meenub, et kuulun ise nende vanade ja tolmunud inimeste hulka, kõrvale toimetatud nagu kasutu mänguasi.

      Aga midagi pole teha. Võin vaid oodata vältimatu teoks saamist, seniks kuni minevikuvarjud mu mõttetühja oleviku ümber ragistavad. Nad mürtsuvad ja pauguvad ja tunnevad ennast nagu omas kodus, peamiselt seepärast, et võistlejaid ei ole. Olen loobunud nendega võitlemast.

      Nüüdki mürtsuvad ja paugutavad nad.

      Tundke end nagu kodus, poisid. Jääge mõneks ajaks. Oh, vabandust – näen, et pole tarvis paluda.

      Neetud varjud.

      Kaks

      Olen kahekümne kolmene ja istun Catherine Hale’i kõrval; või pigem istub tema minu kõrval, sest ta tuli auditooriumisse pärast mind ja libistas end ükskõikselt mööda pinki, kuni meie reied kokku puutusid, ja tõmbus siis punastades koomale, otsekui häbenedes oma hooletust.

      Catherine kuulub meie 1931. aasta lennu kõigest nelja naise sekka, ja tema julmus ei tunne piire. Ma ei suuda loendada neid kordi, mil olen mõelnud: oh jumal, lõpuks ta lubab, et siis ikka vastu näppe saada – armas jumal, kas ta tahab, et ma NÜÜD lõpetaks?

      Niipalju kui tean, olen vanim süütu meesterahvas maa peal. Keegi teine minu vanuses seda kindlasti ei tunnistaks. Isegi toakaaslane Edward sai väidetavalt võidu kirja, kuigi kahtlustan, et paljast naist on ta üksnes oma brošüürikeste kaante vahel näinud. Mõned poisid minu jalgpallimeeskonnast maksid hiljuti ühele naisele veerand dollarit nina peale, et saaks seda teha, järjekorras, ühes laudas. Nii väga kui ma ka tahtsin Cornellis oma neitsilikkust seljataha jätta, ei suutnud ma end sundida osalema. Ma lihtsalt ei suutnud seda teha.

      Niisiis, kulub veel kümme päeva, ja pärast kuut pikka aastat täis lahkamisi, kastreerimisi ning sagedast käe lükkamist lehma tagumikku, kui ma meenutada julgen, läheme mina ja mu truu vari neitsilikkus Ithacast ära, et liituda isa praksisega Norwichis.

      „Ja siin näete te jälgi peensoole paksenemisest,“ kõneleb professor Willard McGovern monotoonselt.

      Ta surgib loiult musta-valgekirju piimakitse keerdus sisikonnas. „See, ühes kinnisti laienenud lümfisõlmedega, annab tunnistust.“

      Uks kriuksatab lahti ja McGovern pöörab end ringi, hoides kaardikeppi endiselt kitse kõhus. Dekaan Wilkins tõttab väledalt saali ja tõuseb trepiastmeid mööda poodiumile. Mõlemad mehed vestlevad omavahel, seistes üksteisele nii lähedal, et nende otsmikud puutuvad peaaegu kokku. McGovern kuulab Wilkinsi tungivaid sosinaid ja laseb siis murelikul pilgul üle tooliridade käia.

      Kõikjal minu ümber hakkavad tudengid nihelema. Catherine märkab, et ma vaatan teda ja tõstab jala üle põlve, lastes roidunud sõrmedel üle kleidi libiseda. Neelatan valjusti ja pööran pilgu mujale.

      „Jacob Jankowski?“

      Pillan ehmatusest pliiatsi põrandale. See veereb Catherine’i jalge alla. Köhatan kurgu puhtaks ja tõusen kohe püsti. Minu poole pöörab umbes viiskümmend silmapaari.

      „Jah, sir?“

      „Kas tohib teid hetkeks paluda?“

      Sulgen vihiku ja panen selle pingile. Catherine võtab mu pliiatsi ja seda ulatades laseb sõrmedel pikalt minu omade vastu puutuda. Sammun kikivarvul ja nõtkuvate põlvedega vahekäigu poole. Teel auditooriumi ette saadab mind sosin.

      Dekaan Wilkins põrnitseb mulle otsa. „Tulge meiega kaasa,“ ütleb ta.

      Olen millegagi hakkama saanud, nii palju on selge.

      Järgnen talle koridori. McGovern tuleb mu kannul ja sulgeb enda järel ukse. Hetke seisavad nad vaikides, käed risti, näod tõsised.

      Lahkan mõttes iga viimast sammu. Kas magalas korraldati läbiotsimine? Kas nad leidsid Edwardi pudeli – või koguni tema brošüürid? Taevake – kui mind nüüd välja visatakse, lööb isa mu maha. Kahtlemata. Ei tasu mõeldagi, kuidas see emale mõjub. Hea küll, võib-olla ma jõin pisut viskit, aga see ei tähenda, et oleksin kuidagi seotud selle fiaskoga laudas..

      Dekaan Wilkins hingab sügavalt sisse, tõstab pilgu ja paneb käe mu õlale. „Juhtus üks õnnetus, poju.“ Lühike paus. „Autoõnnetus. “ Jälle paus, mis venib juba pikemaks. „Teie vanemad olid selles osalised.“

      Vaatan talle otsa, soovides, et ta jätkaks.

      „Kas nad.? On nad.. ?“

      „Mul on kahju, poju. See toimus silmapilkselt. Keegi ei oleks suutnud aidata.“

СКАЧАТЬ