Teatriromaan. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

      2. PEATÜKK Neurasteenia

      Lugu oli nimelt nii, et ma töötasin «Aurulaevanduse Teatajas» korrektori tagasihoidlikul ametikohal, vihkasin seda ametit ja kirjutasin öösiti, mõnikord koguni varavalgeni, oma ärklitoas romaani.

      Romaani kirjutamise idee sündis ükskord öösel, kui ma kurva unenäo peale üles ärkasin. Olin näinud unes kodulinna, lund, talve, kodusõda… Unes tormas minu silme eest mööda hääletu lumetuisk, siis viirastus vana tiibklaver ja selle ümber inimesed, keda enam elavate kirjas pole. Mind ängistas unes üksindustunne, mul hakkas endast hale ja ma ärkasin, pisarad silmas. Panin põlema väikese tolmuse lambi laua kohal. Lamp näitas mulle mu vaesust – odavat tindipotti, paari raamatut, vanade ajalehtede pakki. Vasak külg oli valus diivanivedrust, südant ahistas hirm.

      Ma tundsin, et suren siiasamasse laua taha. Kole surmahirm tegi mind nii armetuks, et ma ägasin ja vaatasin ähmiga ringi, otsides abi ja kaitset surma vastu. Ja ma leidsingi abi. Kass, kelle ma kunagi väravast üles olin korjanud, näugatas tasakesi. Loom oli ärevil. Sekundi pärast istus ta juba ajalehtede virnal, vaatas mulle oma ümmarguste silmadega otsa ja küsis: mis juhtus? Lahja suitsukarva loom oli sellest eluliselt huvitatud, et midagi ei juhtuks. Tõepoolest, kes seda kassiniru söötma hakkab?

      «See on neurasteenia,» seletasin ma kassile. «See tõbi on mul kord juba küljes, areneb jõudsasti edasi ja paneb mu lõpuks nahka. Aga esialgu võib veel elada.»

      Kogu maja magas. Vaatasin aknast välja. Mitte üks aken seitsmel korrusel ei olnud valge. Taipasin äkki, et see polegi maja, vaid mitme kajutireaga suur laev, mis kihutab liikumatu musta taeva all. Mõte liikumisest tegi tuju paremaks. Ma rahunesin, rahunes ka kass ja pani silmad kinni.

      Ja siis ma hakkasingi romaani kirjutama. Kirjeldasin unes nähtud tormi. Püüdsin kujutada, kuidas läigib abažuuriga lambi valgel tiibklaveri külg. Sellega ma toime ei tulnud. Aga ma ei jätnud jonni.

      Päeval oli mu ainsaks mureks kulutada nii vähe kui võimalik jõudu leivatööle. Tegin seda mehhaaniliselt, nii et see pead ei vaevaks. Igal vähegi sobival juhul katsusin toimetusest haiguse ettekäändel minema pääseda. Mind muidugi ei usutud ja mul tehti elu kibedaks. Aga ma kannatasin kõik ära ja sain aegamööda hoo sisse. Nagu kärsitu noormees ootab kohtamisetundi, nii ootasin mina öö tulekut. Selleks ajaks jäi see neetud korter vaikseks. Istusin laua taha. Asjast huvitatud kass istus ajalehtede virna otsa, aga kuivõrd tema huvi romaani vastu oli ülisuur, sättis ta ennast peagi vargsi täiskirjutatud lehe peale istuma. Ma võtsin tal siis natist kinni ja tõstsin ta oma kohale tagasi.

      Ükskord öösel lõin silmad üles ja olin üllatunud. Minu laev ei lennanud kuhugi, maja seisis paigal ja väljas oli täiesti valge. Lamp põles ilmaaegu, hakkas vaid vastikult silmadele. Kustutasin tule, ja koiduvalgus näitas mulle mu tülgast tuba. Asfalteeritud õue mööda uitasid kuulmatul vargasammul mitut värvi kõutsid. Iga tähte paberilehel võis näha ilma lambita.

      «Jumal! Aprill on ju käes!» hüüdsin ma millegipärast kohkudes ja kirjutasin suurelt lehele: «Lõpp».

      Lõpp talvel, lõpp lumetormidel, lõpp külmal. Talve kestel olin oma vähesed tuttavad silmist kaotanud, ise üsna otsa jäänud, reuma saanud ja natuke metsistunud. Habet ajasin küll iga päev.

      Seda kõike mõeldes lasksin kassi välja, tulin siis tuppa tagasi ja vajusin – vist esimest korda kogu talve jooksul – unenägudeta unne.

      Romaani peab kaua aega parandama. Paljud kohad tuleb maha tõmmata, sajad sõnad teistega asendada. Suur töö, aga teisiti ei saa!

      Ometi valdas mind kiusatus, ja kui olin esimesed kuus lehekülge ära parandanud, otsustasin inimestega tegu teha. Kutsusin külalised. Nende hulgas olid kaks kolleegi «Aurulaevanduse Teatajast» – tööinimesed nagu minagi –, nende naised ja kaks literaati. Üks oli noor ja hämmastas mind sellega, et ta uskumatu kergusega kirjutas jutustusi, teine oli elatanud ja palju näinud inimene, kes lähemal tutvumisel osutus kohutavaks lurjuseks.

      Ühe õhtuga lugesin ette umbes veerandi oma romaanist.

      Naised jäid lugemisest nii oimetuks, et mind hakkas piinama südametunnistus. Aga selgus, et ajakirjanikud ja literaadid on vastupidavad inimesed. Nende hinnangud olid vennalikult avameelsed, küllalt karmid ja – nagu ma nüüd aru saan – õiglased.

      «Keel!» hüüdis literaat (see, kes osutus lurjuseks). «Keel on peaasi! Keel ei kõlba kuhugi!»

      Ta jõi suure napsiklaasi tühjaks ja neelas suupisteks ühe sardiini alla. Valasin klaasi uuesti täis. Ta jõi ka selle ära ning hammustas tüki vorsti peale. «Metafoor!» karjus ta vorsti närides.

      «Jah,» kinnitas noor literaat viisakalt, «keel on kehvapoolne.»

      Ajakirjanikud ei ütelnud midagi, noogutasid vaid kaasatundvalt pead ja jõid. Daamid ei noogutanud ega rääkinud, keeldusid kategooriliselt just nende jaoks ostetud portveinist ja jõid viina.

      «Mis ta muud saab olla kui kehvapoolne,» kisendas elatanud literaat. «Ega kirjandus pole lörtsida, palun väga! Muidu on läbi! Läbi! Pidage seda meeles, vana!»

      Sõna «vana» käis ilmselt minu kohta. Mul käis külm juga üle selja.

      Lahkumisel lepiti kokku, et tullakse jälle minu juurde. Ja nädala pärast tuldigi. Lugesin ette teise portsjoni. Õhtut kroonis see, et elatanud literaat jõi minuga täiesti ootamatult ja vastu minu tahtmist sinasõprust ja hakkas mind «Leontitšiks» hüüdma.

      «Keel ei kõlba kuradilegi! Aga muidu on põnev! Päris põnev, võtaks sind see ja teine (tähendab mind)!» möirgas elatanud literaat, süües Dusja keedetud sülti.

      Kolmandal õhtul ilmus uus külaline. Samuti literaat, nägu mefistolik ja kuri, habe ajamata, vasak silm vaatas kõõrdi. Ütles, et minu romaan on vilets, kuid avaldas soovi kuulda neljandat ja viimast osa. Kohal oli veel üks lahutatud naine ja üks mees, kitarr kotiga kaasas. Mainitud õhtust oli mul kõvasti kasu. Minu tagasihoidlikud seltsimehed «Aurulaevanduse Teatajast» harjusid vähehaaval suureks paisunud seltskonnaga ja avaldasid ka oma arvamust.

      Üks ütles, et seitsmeteistkümnes peatükk on venitatud, teine, – et Vassenka iseloom pole küllalt reljeefselt välja joonistatud. Nii ühel kui teisel oli õigus.

      Neljas ja viimane lugemine ei toimunud minu pool, vaid noore literaadi juures, kes ladusalt jutustusi kirjutab. Seal oli juba oma kakskümmend inimest koos, ja ma sain tuttavaks literaadi vanaemaga, väga meeldiva mutikesega, keda rikkus ainult üks asi – kohkunud ilme, mis ei kadunud millegipärast kogu õhtu jooksul tema näolt. Peale tema nägin veel njanjat, kes magas suure kirstu peal.

      Romaan sai otsa. Ja siis toimus katastroof. Nagu ühest suust ütlesid kõik kuulajad, et minu romaan ei ilmu sellepärast, et see ei pääse trükki.

      Ma kuulsin niisugust asja esimest korda elus ja taipasin alles nüüd, et romaani kirjutades ei mõelnud ma kordagi selle peale, kas see pääseb trükki või mitte.

      Alustas üks daamidest. Ta ütles nii (pärast sain teada, et ka tema oli lahutatud naine):

      «Ütelge, Maksudov, kas teie romaan pääseb trükki?»

      «Ei, ei, ei!» hüüdis elatanud literaat. «Ei mingil juhul! «Pääsemisest» ei või juttugi olla! Seda ei maksa mitte lootagi. Võid päris rahulik olla, vana, – trükki see ei pääse.»

      «Ei pääse!» СКАЧАТЬ