Teatriromaan. Mihhail Bulgakov

Чтение книги онлайн.

      EESSÕNA

      Pean lugejat hoiatama, et minul ei ole käesolevate ülestähenduste kirjapanemisega mingit pistmist ja need sattusid minu kätte õige iseäralikel ja kurbadel asjaoludel.

      Just samal päeval, kui Sergei Leontjevitš Maksudov möödunud kevadel Kiievis endalt elu võttis, sain tema poolt ennakult postipandud ülipaksu panderolli ja kirja.

      Panderollis olid käesolevad ülestähendused, kirja sisu aga oli üllatav.

      Sergei Leontjevitš teatas, et kingib elust lahkudes oma ülestähendused mulle, et mina, tema ainukene sõber, need läbi vaataksin ja oma nime all trükki annaksin.

      Lahkunu viimne, olgugi kummaline soov!

      Aasta otsa katsusin Sergei Leontjevitši omakseid ja sugulasi leida. Tühi vaev! Ta polnud oma viimses kirjas valetanud – siia maailma ei jäänud temast kedagi maha.

      Ja ma võtsin kingituse vastu.

      Nüüd teiseks: pean lugejale teatama, et kadunul ei olnud eluilmas mingit kokkupuutumist ei näitekirjanduse ega teatriga; ta oli oma eluajal see, kes ta oli – ajalehe «Aurulaevanduse Teataja» väike kaastööline, kes üksainus kord esines kirjanikuna, ja siis ka edutult: Sergei Leontjevitši romaani ei trükitud ära.

      Järelikult kujutavad Maksudovi ülestähendused vaid tema fantaasia, ja kahjuks haiglase fantaasia vilja. Sergei Leontjevitš kannatas nimelt melanhoolia all, mis ei ole mitte üks meeldiv haigus.

      Mina, kes ma tunnen Moskva teatrielu, võin täie teadmisega kinnitada, et niisugust teatrit ja niisuguseid inimesi, nagu lahkunu teoses on kujutatud, pole kunagi ega kuskil olemas olnud.

      Ja lõpuks kolmas ning viimane märkus: minu töö nende ülestähenduste juures piirdus sellega, et ma panin neile pealkirja ja jätsin ära moto, mis oli minu arust liiga pretensioonikas, ülearune ja hakkas vastu.

      See moto kõlas nii:

      «Igaüks saab oma palga oma töö järele…»

      Peale selle panin paika kirjavahemärgid, kus tarvis.

      Sergei Leontjevitši stiili ma ei puutunud, ehkki see on ilmselt lohakas. Ja mida saabki nõuda inimeselt, kes kaks päeva pärast seda, kui ta oli oma ülestähendustele punkti pannud, pea ees, rippsillalt alla hüppas.

      ESIMENE OSA

      1. PEATÜKK Seikluste algus

      29. aprillil käis äike üle Moskva, ja õhk muutus mahedaks, ja hing sulas nagu lahti ja eluisu tuli tagasi.

      Uus hall ülikond ja üsna viisakas palitu seljas, kõndisin ma mööda üht Moskva peatänavat teatava paiga poole, kus ma varem iial polnud käinud. Minu suuna määras taskus olev, ootamatult saabunud kiri. See kõlas nõnda:

      Kiri oli kirjutatud pliiatsiga, paberi vasakule nurgale oli trükitud:

      Iltšini nime nägin ma esimest korda ja Õppestuudiost ei teadnud ma midagi. Sõltumatust Teatrist olin kuulnud, teadsin, et see on üks tähtsamaid teatreid, aga ma ei olnud seal käinud.

      Kiri ajas mind äärmiselt põnevile, seda enam, et ma sel ajal üldse kellegi käest kirju ei saanud. Ma olen, olgu öeldud, ajalehe «Aurulaevanduse Teataja» väike kaastööline. Elasin tookord Homutovski umbtänavas Krasnõje Vorota rajoonis seitsmendal korrusel viletsas, aga see-eest omaette toas. Nii ma siis läksin, hingasin sügavalt sisse värsket õhku, mõtlesin endamisi, et äike on jälle pea kohal, ja siis veel seda, et kuidas see Ksaveri Iltšin üldse minu olemasolust teab, kust ta mu aadressi sai ja mis tal minuga asja võiks olla. Seda viimast ei osanud ma kuidagi ära mõistatada, arutasin nii- ja teistpidi, ja lõpuks jäin oletuse juurde, et Iltšin tahab minuga tuba vahetada.

      Ma oleksin pidanud muidugi Iltšinile kirjutama, et ta minu juurde tuleks, kui tal minuga asja on, aga pean tunnistama, et ma häbenesin oma tuba, mööblit ja korterinaabreid. Ma olen üldse veidi iseäralik ja pelgan inimesi. Kujutage ette – Iltšin astub sisse ja näeb diivanit, mille polster on lõhki ja üks vedru vahib välja, laua kohal rippuva lambi vari on keeratud ajalehest, kass käib toas ringi ja köögist kostab Annuška pragamist.

      Astusin ornamenteeritud raudväravast sisse ja nägin poepugerikku, kus halli peaga vanamees müüs rinnamärke ja prilliraame.

      Hüppasin üle sogase veeoja, mis juba alanema hakkas, ja olingi kollase kivimaja ees. Mõtlesin selle peale, et see maja on ehitatud õige ammu, siis kui mind ega Iltšinit polnud veel olemaski.

      Must kuldtähtedega tahvel teatas, et siin asub Õppestuudio. Läksin uksest sisse ja väikest kasvu, hõreda habemega teener, seljas roheliste tressidega kuub, astus mulle samas vastu.

      «Kuhu te tahate minna, kodanik?» küsis ta kahtlustavalt ja ajas käed laiali, otsekui asuks ta kana püüdma.

      «Mul on tarvis kokku saada lavastaja Iltšiniga,» katsusin ma vastata võimalikult kõrgi häälega.

      Mees nagu vahetati ümber, otse minu silme all. Ta surus käed vastu reisi ja naeratas võltsilt.

      «Ksaveri Borissõtšiga? Silmapilk. Lubate ehk oma palitu? Kalosse ei ole?»

      Mu palitu võttis ta nii õrnalt vastu, nagu oleks see kallihinnaline preestrirüü.

      Läksin malmtrepist üles, nägin bareljeefidel kiivriga sõdalaste päid profiilis ja hirmuäratavaid mõõku nende all, nägin vanaaegseid pottahjusid, mille tahmaluugid olid kuldselt särama nühitud.

      Maja oli tumm, kusagil ei olnud ainsatki hingelist, ainult tressidega portjee sörkis mu kannul, ja tagasi vaadates nägin, et ta ilmutab mulle tummalt oma tähelepanu, oma ustavust, austust, armastust ja rõõmu minu tuleku puhul ja sellegi puhul, et tema juhib mind, olgugi et ta käib minust tagapool, tema viib mind sinna, kus asub oma üksilduses salapärane Ksaveri Borissovitš Iltšin.

      Äkki läks hämaraks, kahhelahjude õliselt helkjas sära tuhmus, pimedus saabus järsku – väljas oli jälle äike lahti.

      Koputasin uksele, astusin sisse ja nägin lõpuks toavidevikus Ksaveri Borissovitši.

      «Maksudov,» ütlesin väärikalt.

      Samas lõhestas välk kusagil linna taga taeva ja tema fosforne kuma valgustas hetkeks Iltšini nägu.

      «Ah see olete teie, ülimalt lugupeetud Sergei Leontjevitš!» ütles Iltšin kavalasti naeratades.

      Siis viis ta mind, mulle kätt ümber pannes, täpipealt samasuguse diivani juurde, nagu oli minu toas. Isegi vedru vahtis välja just sealtsamast kust minu diivanilgi – keskpaigast.

      Ma ei tea tänapäevani, mis tuba see oli, kus toimus saatuslik kokkusaamine. Milleks oli siin diivan? Mis noodid need olid, nurgas põrandal laiali? Miks olid aknalaual apteegikaalud? Mispärast ootas Iltšin mind just selles toas, ja mitte näiteks kõrvalasuvas saalis, kus paistis kaugelt, läbi СКАЧАТЬ