Villu võitlused. Eduard Bornhöhe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ka meie sõprade jutt oli sel puhul nii tühine, nende rõõm tõsise vaatleja silmis nii lapselik, et sest laiemalt rääkida ei maksa. Tühi jutt ja naer kestsid nii kaua, kui perenaine jälle nende keskele ilmus. Krõõda silmad hülgasid ilma nähtava vaimustuse põhjuseta ja ta keel käis pisut kan-gelt; tuju näis esiotsa kaunis hea olevat, läks aga kohe tusaseks, kui ta nägi, et sepp ja Mai nii teineteise ligidal istusid, et kõige peenemgi saksa rätsep nende, vahele ei oleks mahtunud.

      «L-lõpetage ju oma hirnumine!» käratses perenaine. «Häbi sulle, Maria! Kohe mine vaata, mis kuduja teeb!»

      Mai tõusis sõnakuulelikult üles ja läks teise tuppa.

      «Miks te ikka veel va maakeelt jahvatate?» taples perenaine edasi. «Oleks sest Villust vähemalt niipalju kasu, et mu lastele saksa keelt õpetaks. Te saate ju kõik tast aru, miks te siis ilmaski ei räägi!»

      «Ega me saksad ole,» urises Priidu.

      «Saksad ole!» osatas Krõõt. «Vaata nokameest! Sina palju tead, mis sa oled! Kui sa saksa keelt räägiksid, siis näeksid kõik kohe, et sa pärisori ei ole.»

      «Saksamaal on kõik pärisorjad – sakslased,» ütles sepp. Kahju küll, et ta seda ütles, sest nüüd oli Krõõdal põhjus käes otsekohe tema kallale kippuda:

      «Katsu mul suurt Saksamaa tundjat! Tahad vist uhkustada, et sa mööda jumala ilma hulkumas oled käinud? Mis sa siis nüüd õige enesest arvad? Äh? Rumal ori sa oled ja selleks sa jääd. Armust on sind natuke vallali lastud – nüüd tema suur ninamees! Vaat sulle! Oma silmigi ei tohiks sa meie kui vabade inimeste poole üles tõsta!»

      «Kuule, ema, ilma sinuta oli meil siin Üsna mõnus istuda,» ütles Priidu haigutades.

      «Vait!» kärgatas ema. «Sina seisad alati tema eest, aga sellele sa ei mõtle, et ta sinu kurivaim on. Ilma temata oleksid sina ammugi kõikide viisakate noorsandide sõber ja Maria peene antvärgi pruut. Mis ta siin varitseb? Mis sa meist tahad, sepp? Oled sa tõesti nii juhm, et sa Mariat omale loodad saada?»

      «Olen ikka nii juhm,» ütles sepp alandlikult

      «No siis jää ka juhmiks!» kilkas Krõõt. «Sina, närukael, julged saksa rätsepat pilgata? Kas sa tead ka, mis see tähendab: saksa rätsep? Temal pole muud vaja kui sinu peale kaevata, ja sind pannakse tulist rauda kandma ja puuakse võllasse. Oma põlvede peal pead sa temalt andeks paluma, et teda oled pahandanud.»

      «Oleks ta seda selge sõnaga nõudnud, eks ma seda siis vist oleksin teinud,» naeratas sepp.

      «Aga ta pani plagama,» lisas Priidu juurde.

      Krõõt oli nii vihane, et ta mõnel ajal oma osavat keeltki ei saanud liigutada. Et aga vihane naisterahvas ikka midagi peab tegema, siis kahmas ta nurgast luua kätte, astus sel-lega otsekohe sepa ette, püüdis teda ühe pilguga elusalt ara põletada ja karjus, kui keelepaelad jälle lahti pääse-sid, inetu häälega:

      «Kasi siit välja ja ära näita oma nägu enam!»

      «Ära tule meest narrima,» ütles sepp pahaselt ja lükkas luuavarre, mis kardetaval viisil tema nina all vibas, nii järsku kõrvale, et vars ja vihane naine õhu sisse rõnga kriipsutasid. Sellepeale pani sepp kaapkübara pähe ja läks sõna lausumata välja. Priidu tahtis ta järele lipata, aga ema ei lasknud teda uksest välja. Varsti kuuldi õuest värava raksumist ja tagatoast tasast nuuksumist…

      Hakkas juba pimedaks minema. Sepp Villu sammus tuntud teerada mööda kodu poole. Ta jalad ei tuletanud enam tiibu meelde, vaid liikusid raskelt ja laisalt Küll vahtis ta jällegi enese ette maha, aga seekord ei otsinud ta tillukesi jälgi ega naeratanud, kui üks neist kogemata silma puutus.

      Kümme minutit võis ta sedaviisi kõndinud olla, kui ta enese selja tagant rutuliste ja kergete sammude krabinat kuulis. Ümber vaadates nägi ta Maie tulevat.

      «Villu!» hüüdis tüdruk nõrga häälega ja viivitas sammu.

      Sepp ei liikunud paigast.

      Mai tuli ligemale, pikkamisi, kartlikult Kui ta sepa ees seisis, nägi see poolpimeduseski, et tüdrukul punaseks nutetud silmad olid.

      «Mis sul arus, et nii hilja veel pimedasse metsa jooksed?» taples Villu karedalt.

      «Tahtsin näha, kas sa vihane oled,» vastas Mai aralt naeratades ja naisterahvaste viisi järgi mehe silmist seletust otsides.

      «Olen jah vihane,» turtsus Villu. «Ega ma koer ole, et mind malakaga uksest välja aetakse.»

      «Ära pahanda, Villu,» palus Mai. «Ega ema nii kuri ole, kui ta näitab. Vaata, kui sa teinekord jälle tuled, siis on ta seda lahkem.»

      «Enam ma ei tule.»

      «Ei tule?»

      «Mitte jalaga.»

      «Siis sa oled ikka tõesti vihane?»

      «Olen jah.»

      «Kas minu peale ka?»

      «Ei. sinu peale ei ole, aga… ma ei tea, kuidas ma pean ütlema… sa ei ole mulle praegu mitte nõnda armas kui muidu. Vaata, sa oled täiesti oma ema nägu, ja see paneb mind mõtlema. Kui ma täna tema kurja nägu nägin ja ta alatut mõnamist kuulasin, tuli mulle see kentsakas mõte, nagu oleksid sina ise see olnud, nagu võiksid sina ka niisuguseks saada. Tont teid, naisi, teab! Ma ehmatasin isegi ära, nii et süda valutama hakkas. Praegugi valutab, ja pea on kurbi mõtteid täis. Mina ei teadnud siiamaani mingisugust vahet sakste ega maainimeste vahele teha, aga teile laulab ema iga päev ette, et saksad üksi inimesed ja meiesugune paljas loom olevat; ehk mõjub see pikkamisi ka sinu ja Prildu peale ja te hakkate mind ka alatuks pidama.»

      «Sa ei armasta mind enam?» küsis Mai surija häälega.

      «Ei ma tea isegi ütelda,» kostis sepp mõttes.

      «Noh, jumalaga siis.»

      «Jumal kaasa.»

      Kumbki ei tahtnud enne paigast liikuda.

      Mõned silmapilgud vältas sügav vaikus. Mõlemad seisid nagu tardunult ja vahtisid jumal teab kuhu pimedasse metsa. Vaikus läks õudseks, piinlikuks…

      «Head ööd, Villu!»

      «Head ööd, Maieke!»

      Lumi krabises vähekese, nagu oleks keegi jalgu vahetanud. Sepa kehast käis värin läbi. Lähemal silmapilgul surus ta sooja, tuksuvat keha oma rinna vastu ja kaks pehmet käsivart punusid endid kui sitke ja sile madu tema kaela ümber…

      Taevast kustus viimane ehakuma ja paks pimedus kattis metsa, kui sepp Villu ja tema Maieke käsikäes Risti talu poole tagasi rändasid. Metsa serval oli lahkumine.

      «Et sa mind mu ema näo pärast vihkama ei hakkaks, siis on parem, kui sa niipea meile ei tule,» Ütles Mai kümnendat korda jumalaga jättes.

      «Aga kuidas ma sind näha saan?» päris sepp murelikult.

      «Eks mina siis pea ikka sinu juurde tulema,» vastas Mai õnnelikult naeratades.

      Üheks silmapilguks sulasid mõlemad kujud nii täiesti kokku, et neid pimedas üheks kehaks võis arvata. Siis lagunes must kogu jälle kahte jakku, millest suurem metsa vahele kadus, kuna vähem СКАЧАТЬ