Tallinna jutud. Kollid. Eduard Bornhöhe

Чтение книги онлайн.

      «Jah. Eks ole ilus poiss? Teda kutsutakse vahel siia mängima. Poisil on annet. Suur muusikasõber, aga vilets kaupmees, jookseb ühe peremehe juurest teise juurde. … Ah, nüüd mul tuleb meelde: sina olid ju selle kadakasakste perekonnaga ennemuiste suur tuttav ja jooksid iga päev sinna.»

      Jostson jäi mõttesse. Tema vaimus ärkasid ammu mööda läinud aegade armsad ja kibedad mälestused. Ta ei pööranud silmi noorelt klaverimängijalt, kuni laul lõppes ja mängija inimeste hulka ära kadus.

      «Kus Pohligid nüüd elavad?» küsis ta mõttest ärgates.

      Maasikas nimetas aadressi ja lisas juurde: «Sa saad imestama, kui neid vaatama lähed. Endisest küllusest pole muud kui näljaste uhkus üle jäänud.»

      Soololaulu järel pidi näitemäng tulema. Vaheajal tiris Maasikas Jostsoni uuesti puhvetisse. Seal olid ühe laua ääres kaks uut külalist istet võtnud – kaks saksa-moodi meest, kes veini jõid, oma ümbruse peale otsekui ülevalt alla vaatasid ja teiste üle saksa keeles nalja heitsid. Nende silmad olid krillis ja näod punetasid.

      «Näe, Rettig ja Walker ka siin,» ütles Maasikas uute külaliste poole tähendades.

      «Mis inimesed need on?» küsis Jostson.

      «Kaupmehed ja kadakasaksad,» seletas Maasikas. «Muidu istuvad Kanutigildis100 ja Petenbergi keldris11, aga purjus peaga eksivad vahel ka eesti seltsi. Suured joodikud, aga muidu lõbusad poisid. Tule, ma teen su tuttavaks.»

      «Mul pole himu.»

      «Noh, kuidas soovid. Ma pean neile siiski tere õhtust ütlema.»

      Maasikas astus kaupmeeste laua juurde ja kummardas sügavasti…

      Jostson kõndis, silmadega noort klaverimängijat otsides, ühest ruumist teise. Toakeses, mis puhvetist kõige kaugemal oli, nägi ta Pohligi teise mustaverd noormehega õlleklaaside juures istuvat. Jostson tahtis juba sisse astuda, aga et sel ajal mitu inimest uksest välja saali tõttasid, kus näitemäng algas, jäi ta eesruumi ja võttis akna all istet. Tekkinud vaikuses tungisid ainult veel kaks noort meesterahva häält temale kõrvu. Nende saksakeelsest jutuajamisest märkas Jostson sedamaid, et üks hääl, mis pehmelt ja nukralt kõlas, klaverimängija oma pidi olema, kuna tema nokastanud seltsimees kõva, lõikava häälega kõneles.

      «Ei tea, kes selle pagana Rettigi oma topsivennaga siia kihutas,» kirus viimane hääl. «Läheksin ka näitemängu vaatama, aga ei pääse saali – vanamees põigiti ees. Muidugi loodab ta siit kõige odavamalt lindusid kätte saada. Kurat teda võtku! Ei lase siingi rahus lakkuda.»

      «Ma kuulen esimest korda, et Martin Timm kedagi inimest kardab, pealegi veel oma peremeest,» kuuldus Pohligi hääl.

      Timm naeris põlgavalt: «Hahaha, mina peaksin Rettigit kartma! Ega seda ole. Ma sõiman ta silmad poeski täis. Aga kui tema mind siin purjutamas näeb, siis on kohe nuuskimine lahti: kust sa raha võtad? Jah, küsi!. … Ma saan kakskümmend rubla kuus palka ja löön vahel ühe õhtuga rohkem läbi. Puudust pole mul ilmaski.»

      «Kust sa raha võtad?»

      «Jah – seda pean ma mõistma.»

      «Mina ei mõista.»

      «See on sinu kahju. Oleksin mina sinu asemel!. … Vana koi Langberg on kümme korda rikkam kui Rettig ja Walker kokku. Need ajavad küll toredust taga, aga see on kõik silmamoondamine, ülespuhutud kraam, liiv silmadesse. Salamahti laenavad ja kerjavad, kust saavad. Rettig ei saa minu viletsat palkagi korrapäraselt maksta, aga elada ma ometi tahan. Võtan siis, kuidas saan… On sel Rettigil vahest rohkem õigust lõbu peale kui minul? Tema kaupleb ja prassib isa rahaga. On see minu süü, et minu taat vaene kojamees on? Mina näen rohkem vaeva kui Rettig, aga kes tasub seda? Nõndanimetatud aus töö ei tee kedagi rikkaks. Kõik rikkus on ühel või teisel viisil kokku röövitud ja varastatud. Ma olen ühest targast raamatust lugenud: «varandus on vargus»12. Tõepoolest – mõistlikumat sõna pole ma ühestki raamatust leidnud. Ja kõik need teiste raamatute ilusad õpetused usust, ligimesearmastusest, voorustest ja ideaalidest pole muud kui tühjad kõnekõlksud, rikaste välja mõeldud vigurid, mille üle nad isekeskis irvitavad. Kes rikka taskuid kergitab, see ei varasta mitte, vaid jaotab vara õiglaselt.»

      Jostson kuulas habemeta mõttetarga õpetusi pakitseva südamega. Kuidas mõjusid need õpetused noore, pealtnäha nii ilmsüüta Pohligi peale?

      «Aga kui see välja tuleb?» kuulis ta viimast aralt küsivat.

      Jälle kuuldus seltsimehe kuiv pilkav naer: «Haha, sa kardad kohtuid? Mina vilistan nende peale.»

      «Aga sina oled. … »

      «Noh mis?»

      « – kord juba sisse kukkunud.»

      «See on: varguse pärast kinni istunud. Olen. Mis sa siis õige sellega tahad ütelda, äh?»

      Timmi hääl kõlas korraga ähvardavalt.

      «Mitte midagi,» kogeles Pohlig.

      «Soo? Sa oled peenike kodanikupoeg ja oskad torgata, aga pane sulle rusikas nina alla, siis: mitte midagi! Kas põlgad mind või mis! Räägi! Mis sa kardad? Mis sa lõdised? Põlved lõdvad, aga keeles on sul konti küllalt. … Valaksin sulle vastu vahtimist, aga vana sõpruse pärast annan armu. Ma ei mõista isegi, mispärast ma sind hellitan. Vist ikka sinu ilusa näo pärast. Hakkasin sind kui tüdrukut armastama, kui koolis esimest korda nägin. Sul on ju nii head eluviisid, sa oled igast küljest libe ja pehme. Sellepärast sinust ka vist midagi välja ei tule, ehk sa küll kui ingel klaverit mängid ja konservatooriumist unistad. Kaalu aga Langbergi juures talumatsidele naelu kätte, kuni vanaks saad!. … Mind pole keegi kasvatanud. Minu ema laskis mind teha, mis tahtsin, ja isa kiitis pealekauba, kui teisi lapsi hästi kräunutasin. Mul on kahekümnes aasta käes, aga ma pole veel leeriski käinud – keegi pole mind sundinud. Mina sest alpusest küll ei hooliks, aga elus peab vaja olema. Hakka nüüd veel tühjaga pead vaevama!.. Noh, mis sa tukud? Joome õlut ja lepime ära. Viha ma ei kanna, aga ära sa mind oma kodanikupoja uhkusega üleliiga ärrita!»

      «Minul pole mingit uhkust,» lausus Pohlig.

      «On ikka. Sa ei näita seda otsekohe, aga sa ei otsi mind ka ilmaski üles ja vaatad vahel, nagu küsiksid eneselt: miks ma selle masuurikaga ümber käin?. … Ja sinu õde Luise on veel häbematum. Mina teretan, tema ei vastagi, teeb, nagu ei paneks tähele. Peenike preili, peab ju nüüd aina parunitega tutvust! Küll ma temast ükskord ikka jagu saan, kas peaksin ta minu pärast üle kuldama.»

      «Jäta minu õde rahule!» hüüdis Pohlig, ja tema hääl kõlas korraga nii tõsiselt, et Jostson teda peaaegu kuuldavalt viksiks poisiks pidi kiitma.

      «Tohoo, ära ikka ninast kinni hakka!» urises Timm vastu. «See vana rumal perekondlik vaim, mis mulle ikka naeru peale ajab, see teeb sulle korraga julgust. Praegu vabisesid kui haavaleht, nüüd kargad silmi: jäta minu õde rahule!» (Timm osatas sõbra häält järele.) «Aga mis siis, kui ei jäta? Ah?»

      «Siis kaitsen mina teda.»

      «Sina? Varesevihtleja! Kas seda tunned?»

      «Ma ei karda sinu nuga.»

      «Aga kui torkan?»

      «Katsu!»

СКАЧАТЬ