Taras Bulba. Nikolai Gogol

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Jääb pidamata.”

      „Ja ei maksa sellele enam mõteldagi?”

      „Ei maksa sellele mõteldagi.”

      „Oota sa, kuradi kämmal!” lausus Bulba endamisi. „Küll sa mul veel näha saad!” ja ta tegi siinsamas otsuseks koševoile kätte maksta.

      Rääkinud ühe ja teisega kokku, korraldas ta kõigile joomingu, ning mõnemeheline purjus salk kasakaid vajus otse kogunemisväljakule, kus seisid posti külge seotud litaurid, milledel harilikult põristati raada kokkukutsumiseks. Leidmata pulki, mida litaurilööja alati enda juures hoidis, haaras igaüks neist kätte puuhalu ja hakkas sellega vastu litauri taguma. Põrina peale jooksis kõige enne kohale litaurilööja, pikk mees üheainsa silmaga, mis aga sellest hoolimata oli hirmus unine.

      „Kes julgeb lüüa litaure?” karjus ta.

      „Pea suu! Võta oma pulgad ja võmmi, kui sind kästakse,” vastasid vintis vanemad.

      Litaurilööja võttis silmapilk taskustpulgad, mis ta kaasa oli võtnud, väga hästi teades, millega lõpevad säärased lood. Litaurid hakkasid mürtsuma ja varsti hakkas nagu kimalasi väljakule kogunema zaporožlaste musti hulki. Kõik kogunesid sõõri, ja pärast kolmandat põristamist ilmusid viimaks vanemad: koševoi, malakas oma väärikuse märgiks käes, kohtunik maleva pitseriga, kirjutaja tindipotiga ja jessaul sauaga. Koševoi ja vanemad võtsid mütsid peast ja kummardasid igasse külge kasakaile, kes seisid uhkelt, käed puusas.

      „Mis see kogumine tähendab, mis te tahate, mehed?” ütles koševoi. Sõim ja hüüded ei lasknud teda rääkida.

      „Pane malk maha! Pane, kuradipoeg, silmapilk malk maha! Me ei taha sind enam!” karjusid kasakad rahva hulgast. Mõned kainetest kurennidest tahtsid, nagu näis, vastu seista; kuid nii purjus kui kained kurennid läksid rusikatega kokku. Kisa ja kära muutus üldiseks.

      Koševoi pidi kõnelema hakkama, aga tundes, et raevunud, isemeelne rahvahulk võib selle eest ta surnuks peksta, mis peaaegu alati sünnib säärastel juhtudel, tegi ta väga sügava kummarduse, pani malga maha ja kadus rahva hulka.

      „Kas käsite, mehed, ka meil ametimärgid maha panna?” küsisid kohtunik, kirjutaja ja jessaul ning valmistusid kohe tindipotti, malevapitserit ja saua maha panema.

      „Ei, teie jääge,” hüüti rahvahulgast. „Meil on tarvis ainult koševoi minema kihutada, sest ta on memm, meil on aga vaja meest koševoiks!”

      „Kelle te siis nüüd valite koševoiks?” küsisid vanemad.

      „Kukubenko valime!” karjus üks osa.

      „Ei taha Kukubenkot!” kisas teine osa. „Vara veel: tal pole piimgi huultel veel kuivanud!”

      „Šilo saagu atamaniks!” hüüdsid ühed. „Šilo tuleb panna koševoiks!”

      „Selga sulle šilo!” kisas rahvahulk sõimuga. „Mis kasakas ta on, kui ta koerapoeg kukkus varguse pealt sisse nagu tatarlane. Käigu kuradile, kotti ajage joodik Šilo!”

      „Borodatõi, Borodatõi paneme koševoiks!”

      „Ei taha Borodatõid! Käigu vanakurja vanaema juurde Borodatõi!”

      „Hüüdke Kirdjagat!” sosistas Taras Bulba mõnedele.

      „Kirdjaga, Kirdjaga!” karjus mass. „Borodatõi! Borodatõi! Kirdjaga! Kirdjaga! Šilo! Kuradile Šilo! Kirdjaga!”

      Kõik kandidaadid, kuuldes hüütavat oma nime, astusid kohe rahvahulgast välja, et mitte anda mingit põhjust arvata, nagu aitaksid nad oma isikliku osavõtuga valimisel kaasa.

      „Kirdjaga! Kirdjaga!” kostis teistest valjemini. „Borodatõi!” Asi võeti rusikate abil otsustamisele ja võidu sai Kirdjaga.

      „Minge Kirdjagale järele!” hüüti. Kümmekond kasakat eraldus kohe rahvahulgast; mõned neist püsisid vaevalt jalul – sellisel määral olid nad jõudnud end täis kaanida, ja läksid otseteed Kirdjagale teatama, et ta on valitud.

      Kirdjaga, küll õige elatanud, aga tark kasakas, istus juba ammugi oma õlgonnis ja nagu ei teadnud millestki, mis oli sündinud. „Noh, mehed, mis teil vaja on?” küsis ta.

      „Tule, sind valiti koševoiks!”

      „Halastage, mehed!” ütles Kirdjaga. „Kus mina väärin niisugust au! Mis koševoi mina olen! Mul ei jätku ju mõistustki niisuguse ameti jaoks. Nagu terves malevas poleks leidunud kedagi paremat?”

      „Tule, öeldakse sulle!” kisasid zaporožlased. Kaks neist haarasid tal kaenla alt kinni, ja kuidas ta ka jalgu vastu ajas, tiriti ta viimaks siiski väljakule, saadetuna sõimust ning rusikatega tagant tõukamisest, müksudest ja manitsustest: „Ära’nd punni vastu, kuradipoeg! Võta ometi au vastu, koer, kui seda sulle pakutakse!” Niiviisi talutatigi Kirdjaga kasakate ringi.

      „Kuulge, mehed!” hüüdsid tema toojad nii, et kogu rahvas kuulis. „Kas olete nõus, et seesinane kasakas oleks meie koševoi?”

      „Kõik on nõus, et seesinane kasakas oleks meie koševoi?”

      „Kõik on nõus!” karjus rahvahulk, ja sellest kisast kõmises veel kaua kogu väli.

      Üks vanemaist võttis malga ja ulatas selle äsjavalitud koševoile. Kombe kohaselt keeldus Kirdjaga otsekohe seda vastu võtmast. Vanem pakkus teist korda; Kirdjaga keeldus ka teisel korral, ja siis, alles pärast kolmandat korda, võttis malga vastu. Heakskiiduhüüe kostis üle kogu rahvahulga, ja jällegi kajas kaugele üle kogu välja kasakate kisa. Siis astus rahva seast esile neli kõige vanemat hallide vurrudega ja kulututilist kasakat (liiga vanu Setšis ei olnud, sest ükski zaporožlastest ei surnud loomulikku surma), ning võtnud igaüks kamalusse mulda, mis tol ajal oli hiljutisest vihmast muutunud poriks, panid selle talle pähe. Märg muld valgus tema peast alla, nirises mööda vurre ja põski ning määris kogu tema näo poriga. Kuid Kirdjaga seisis paigalt liikumata ja tänas kasakaid osutatud au eest. Nõnda lõppes kärarikas valimine, mille üle ei tea, kas teised rõõmutsesid nii palju, kui palju rõõmutses Bulba: sellega maksis ta kätte endisele koševoile; pealegi oli Kirdjaga tema vana seltsimees ning oli koos temaga läbi teinud ühed ja samad sõjaretked maal ja merel, jagades sõjaelu karmusi ja raskusi. Rahvas valgus kohe laiali valimist pühitsema, ning läks lahti selline prassimine, millist Ostap ja Andri polnud seni veel näinud. Viinapoed lõhuti ära: mõdu, viina ja õlut võeti lihtsalt ilma rahata; kõrtsmikud olid rõõmsad juba sellegi üle, et nad ise terveks jäid. Kogu öö kostsid kisa ja kangelastegusid ülistavad laulud, ning tõusnud kuu nägi veel kaua pillimeeste salku, kes käisid mööda tänavaid banduuride, turbanite ja ümmarguste balalaikadega, ning kirikulauljaid, keda peeti Setšis kirikus laulmiseks ja zaporožlaste tegude ülistamiseks. Viimaks hakkasid joobumus ja väsimus kangetest peadest võitu saama. Ning oli näha, kuidas kord ühes, kord teises kohas vajus kasakas maha, kuidas seltsimees, hoides seltsimehe ümbert kinni, heldides ja koguni nutma hakates langes ühes sõbraga. Siin vajus puntras pikali terve jõuk; seal valis mõni, kuidas tal oleks parem pikali heita, ja heitis otse puunotile. Viimane, kes oli teistest tugevam, ajas veel mingit segast juttu; lõpuks niitis sellegi humalavägi, vajus pikali temagi, ja uinus kogu Setš.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен СКАЧАТЬ