Teine Joosep. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

      Teine Joosep

      Ühel heal päeval – Karikakra eit vahib sauna-aknast välja – kes sealt tuleb, kepp käes, pamp seljas? – Joosep!

      «Isa, Mari – tulge, vahtige, kas see pole meie poiss, kes sealt tuleb?»

      Vahivad. Joosep neh!

      Joosep astub sisse.

      «No kust sina siis nüüd tuled?» küsib taat, lükates piipu teise suunurka. «Kas aeti mõisast ää või?»

      «Tulin ise ära.»

      «Miks?»

      «Himu sai otsa.»

      «Himu sai otsa? Soo, või su himu sai otsa?» Ja Karikakra taat vahib siia nurka ja sinna nurka, nagu otsiks midagi, «Kuule, poiss, ma tahaksin sulle jälle natuke himu teha! Ema, too roosk!»

      «Las ta nüüd enne reagib, miks ta ära tuli,» ütleb eit vaigistades. «Poeg, mis sulle siis meelde tuleb! Oasta pooleli, ja sa tuled teenistusest ää! Mis sul mõisas viga oli?»

      «Preiln hakkas armastama.»

      «Mis sa ütlesid?»

      «Preiln hakkas armastama.»

      «Keda ta hakkas armastama?»

      «Mind.»

      «Siis ta oli sinuga rahul, ja see oli ju väga hea!»

      «Ei, ta hakkas mind teistmoodi armastama.»

      Isa, ema ja tütar vaatasid üksteise otsa, siis kõik kolm rumala poisi otsa. Ema astus talle murelikult ligemale ja hakkas, käed ristis, ta nägu tunnistama.

      «Joosep!» ütles ta. «Sa o l e d ju ikka meie Joosep?»

      «No kes siis?»

      «Ega sa ometi totraks ole läind?»

      «Ei ole.»

      «No mis lori sa siis ajad!»

      «Preiln hakkas mind armastama, sellepärast tulin mõisast ära.»

      Taat, eit ja Mari – nad vaatasid taas üksteisele otsa ja siis rumalale poisile näkku. Eit tikkus talle veelgi ligemale, Mari hakkas laginal naerma, taadi silmad ronisid aga nurgast, kus ei olnud rooska, seina mööda üles, kus rippus piits varnas.

      «Poiss,» kärgatas ta, «vaata, mis seal on!»

      «Piits,» vastas poiss.

      «Ja nüüd ütle veel kord, et preiln hakkas sind armastama!»

      «Preiln hakkas mind armastama,» kordas poiss, nagu kästud.

      «Ema, anna see piits siia!»

      «Oota’nd ikka! Las paneb enne pambu seljast ja soendab peaaju, ehk hakkab siis mõistlikku juttu reakima … Poeg, istu õite siia ja terita oma aru. Kui kõht sul tühi, küll siis toon sulle süüa, ja kui tahad juua, meil on kalja. Aga ära heiduta meid nii tögeri jutuga.»

      Joosep pani kepi käest, viskas pambu seljast ja võttis laua ääres istet. Ta küsis süüa ja juua.

      «Mari, too lõunane pudru ja piim lauale! Lase ka värsket kalja kappa!» hüüdis Karikakra ema helkja häälega.

      «Või süüa veel niisugusele jooksikule!» tahtis taat hakata urama, aga eit pilgutas talle keelates silma.

      Nad lasksid teda rahulisti süüa ning juua ja oma külmast kohmetanud aju soendada. Ainult kõik kolm piilusid kõrvalt talle näkku, pingul teatavast põnevusest.

      Joosep oli umbes seitsmeteistkümne-aastane priske ja punane, mütakas ja vohmakas külapoiss, külapoisi nina, suu ja olemisega. Tal polnud seetõttu kerge tõeks teha, et parunipreili oli hakanud teda armastama, kuigi ta mõisas pool aastat juba talli- ja koerapoisi aukraadis oli seisnud.

      Joosep pani käed risti, täheks, et ta kõht on täis saanud.

      «Ole siis nüüd hea laps ja reagi meile ilusti üles, miks sa mõisast ära tulid,» alustas ema toonil, nagu küsiks ta seda esimest korda.

      «Mis sa veel pärid,» pragas taat vahele, «eks ikka laiskuse pärast, mis muud! Kodu hea magada – küll isa toidab! … Mari, ulata mulle see piits varnast!»

      «Las ta nüüd ikka reagib,» surus ema vastu, «riielda ja talle naha peale anda jõuad ju pärast.» Ja siis Joosepi poole meelitamisi: «Reagi, poeg, reagi üsna julgesti, oled jo isa-ema kohtulaua ees, mitte põletsei küüsis!»

      Joosep maigutas suud ja näppis nina, näiliselt valmis rääkima, ei leidnud aga vist küllalt sündsaid sõnu algamiseks.

      «Mis niisuke redu reagib veel,» ässitas taat. «Sa kuulsid ju, mis ta reakis! Roppu valet ajas suust välja! Mõtles, et mis nüüd siukesed rumalad ka teavad mõisa asjust … Näe, kuda ta mäletseb ja uusi valesid sõõrutab!»

      «Isa, pea nüüd korraks suu! Enne kuula ja siis mõista kohut … Poeg, ää karda ühtigi, hakka aga peale, sul jo kaelakohtu süüd vist südame peal ikkagi ei ole!»

      Ema ja Mari – plika silmad otse põlesid uudishimust – asusid Joosepi ümber laua äärde, kuna vanamees otsekui ähvardav kõuejumal sauna savist põrandal tammus ja kärgatamiseks uut parajat silmapilku ootas. Tema vihal ei näinud aga – tasahiljukesi öelda – poja kohta suuremat mõju olevat. Joosep alustas oma lugu täieliku rahu ja vääramata ükskõiksusega toonis ja olemuses.

      «Õigust öelda, ega ma jüst sellepärast üksi ära tuld, aga ta sõi ka muul viisil mu südant. Ta läks mu meelest kohe halvaks!»

      «Pea suu!» kärgatas kõuetaat. «Sina, molkus, tohid öelda, et mõisapreiln läks sinu meelest halvaks!»

      «Ei võind teda pärast enam silma otsas sallida,» jätkas Joosep tasemalt ning enam ema ja õe kui isa poole. «Ja see kõik tuli nii. Varsti, kui mõisa läksin, hakkas teine minuga sõbrustama. Käis ühtelugu minu juures tallis, ajas pikad jutud ära, kaelustas hobuseid, andis neile saia ning suhkrut ja oma ratsamärale tihtipeale suud –»