Lumi. Jakob Mändmets

Чтение книги онлайн.

      LUMI

      Sajab lund…

      Nädalate kaupa oodati lund, pehmet valget lund. Tuleks ta ometi ja mähiks maapinnasse kistud vermed ja hoolimatult lõhutud haavad osava haigeravitsejana kinni.

      Ülbelt sõtkutakse vedelat pori õuedel ja sitket savi teedel. Laisalt tõstavad härjad vankri ees jalgu ja sügavasse lõikavad rataste laiad pöiad pikaldaste vihmade läbi ülesporsutatud heinamaa kamarasse. Läbipaistmatuks juugaks muutub vesi maanteekraavides ja laisalt voolavates soo-ojades.

      Isegi tuppa ronib inetu sügisene muda ja lamab pelgamatult põrandal.

      Kortsus näoga maa mäletab hästi veel ilusat õielist kevadet, uhket suve ja rikkalikku sügist. Ta istub nüüd kurvalt vesiste hallide silmadega ringi vaadates ja oma noorust ja armastust taga leinates. Nädalate viisi tukub ta ainult lühikeseks lõunaajaks ärgates ja neid kuldseid päikesekiiri meelde tuletades, mille suudlemine temas tulise sigitusekiima põlema süütas. See oli aeg, kus igas loigukeses sinise taeva all sõitvad ehmespilvekesed endid peegeldasid ja kus ta edvistades ehete valikus ei väsinud.

      Nüüd häbeneb maa oma nägu ja ei lähe päevagi mööda, kus sa kurbusepisaraid kuivanud raudreiekõrrel ja lehtedeta sarapuuoksal ei silmitseks. Elu koondab ennast majade ümber eemal vainul, kus suvel mängiti ja sõda peeti, jookseb tihe uduvihm kütisesuitsu näol edasi.

      Sajab lund…

      Lahingus puruks kistud ja inetu tardunud verega kaetud rinnale pannakse valge ordutäht ordutähe kõrvale. Ainult kõrge väärtuse hindamiseks ehitakse nii rikkalikult murupinda. Harjunud halastaja käsi katab kannataja haavad hoolikalt, neid ikka rohkem ja rohkem aatelik-puhta valge villa sisse mähkides.

      Igal helbel, mis kirdetuules liugub, on elu ja nagu porist maapinda kartes kõigub ta argselt üles ja alla. Need helbed hõljuvad inimeste mõtete viisil nendesamade mõtete moodi, mis alaliselt loodavad ja kahtlevad. Kogu taeva ja maa vahe, mida siiamaani hall uduvihm täitis, on korraga elama hakanud. Sa oled määratu suures pidusaalis, kus sind vallatu pillavusega hõbetähtedega ja säravate pärlitega üle kallatakse.

      Sa jääd seisma, lased need tähed oma mütsi, oma kuue, isegi oma palge peale langeda ja naeratad.

      Juba katab maapinda lumevaip – ainult teedel mustavad veel üksikud kohad. Siiamaani õhus tundunud vedela pori hais on kadunud ja ettekujutatavat puhast õhku võid nüüd piirita külluses hingata.