Luule. Marie Heiberg

Чтение книги онлайн.

      Sa avaruse kodus asud

      mu luule – lumivalge luik

      ja supled päikse kiirtes, kasud,

      kus unub surm, nõrk elu tuik.

      Ei ole neid, kes sinna läävad.

      Lai, puhas, sinine su tee,

      see – kuni tähed taha jäävad —

      viib igavesti kaugele.

      Ei hädaorus olla võigi,

      siin ajad on kui ahelad,

      kus mure toidab, katab kõiki,

      kesk eluvõitlust viletsat!

      Siit tähti poole igavikku

      mul eksib hääbuv mõttelend

      ja valus – s’uga vastastikku

      ma võrdlen mõttes iseend!

      Ma leidsin sind. Ei enam ära tunnud,

      nii haavatud ja alandatud sa

      kui kuningas kui teda orjad sunnud

      aujärge vahetama maanteega.

      Kus rüütlid maha jätsid ta kesk ohtu

      ja äraandsid kõrged aated siis —

      ta pidi kannatama ülekohtu

      ees vaikides – kuis võimetute viis.

      Võib olla, et hing otsides ühtainust

      läks sinust mööda oma murega,

      sai vale teele võrgutatud vainust

      ja unustas kord oma Jumala.

      Mu hinge aladel nüüd tõused üles

      sa sirgelt elumure suuruses

      ja otsid omi tähti taeva süles…

      Ma leidsin sind, mu Mina, leinates.

      Kõrgel maa kohal põhjatu sinine laotus,

      tähed rändawad päewad ja ööd.

      All mu nooruse aastad, mu aadete kaotus,

      palju püüdmisi, valusid, tööd,

      Minu laulus on jäänud üks unistus järgi,

      selle igatsus ilutseb veel

      ja mu soov punub päikese kiiredest pärgi,

      tõttab ilmade otsatul teel.

      Mind ju lapsena vangistas tähtede vaatus.

      Sinna ülesse ihkasin siis.

      Alla hauda viib inimlik, sunnitud saatus —

      palju ennegi otsijaid viis.

      Leidge üles need lendavad valguselaevad,

      millest lapselik unistus näib!

      Teile avatud on kord siis tähtised taevad —

      nagu pühalik muinasjutt käib.

      Ma metsa aluses lään üht teerada

      ja imelised mõtted meeles mul.

      Kuis võisin lapsena ma unistada

      siin üksi olles õhtul, hommikul.

      Siin noor mets nüüd, kus läksin puusse pikka,

      et ladvast kaeda üle oru, mäe,

      meel mõtles kergelt üle metsa ikka

      ja kaugemale, kuhu silm es näe.

      Ma põlvitan kesk tihnikut, teen rada

      ja palukvarsi murran sambla seest.

      Eks kasva kasvu aastal arvamata

      kui igatsusi minu südamest.

      Viin kodu teid, oh kallid – mõned ajad!

      Kui jõudvad maa pääl aastamiljonid —

      on teised kasvud, laulud, ilmarajad.

      Kes tunneb meie aegseid saatusid?

      Ma metsa aluses lään üht teerada

      ja haljad palukvarred armsad mul.

      Kas võidaks tulevikus imestada,

      mis väärtus minevikus elatul!

      Tee kodu viis…

      Sul kinni väravad, säält läksin mööda.

      Ei vilkund tuld. Üks ootus – surra veel.

      Hall taevas nuttis. Kurt kesköö sai ligi.

      Üks ideal kui kadus minu teel.

      Ja pimedus sääl haigutas kui kuristik.

      Öö ümber leinaloor kui ligines ju igavik.

      Ma jätsin Sulle oma igatsuse,

      mu sõber. Mure – ilmas üksinda.

      See sünnib tuhandete südametes

      ja kaebab uue elumõttega.

      Kuid hirmus hing – kui kuratlikku hirvitust. —

      Ma üksi imestasin suve ööd ja iludust!

      Nurm õitses, lõhnas. Rääk suiviljas hüüdis.

      Koit Ämarikul' kumas kauguses…

      Ei mingit soovi. Hinge rahu püüdis.

      Nii ilmas mitmed läävad rännates…

      Kaks punast tuld m’ust vuhisesid mööda siis. —

      Läks suitsev rong kesk udust ööd. —

      Tee kodu viis..

      Kostab mööda minejate sammu kaja.

      Läbi uulitsate mürina

      minev, tulev rong, see huikab üle aja,

      Olen ööl ja päeval üksinda.

      Kuulen väljas vannub mees, ja naise

      alandatud hääl all manitseb :

      „Tule, lasen sisse sinu vaese!”

      Nagu vangis vaim mul vananeb.

      Vaikus, Äkki häbemata hüüab

      sajatuse sõnu joobnud mees.

      Hulkuma ta lääb. Hirm hinge püüab,

      seisan hilja elu oote ees.

      Lään viimsel teel. Linn, elu jäi, – ei taha!

      Ma lendaks ilmaruumis lõputa.

      Kui ämarduva tähe jätaks maha

      Mu vaese õnne, vaese mure Maa.

      Kui virvendavad, leegitsevad tähed

      kesk igaviku õue avarat,

      ei meele tuletada – kuhu lähed

      ja milleks surma, elu ihaldad?

      Võiks heita hingest nõutuse ja hoole

      kui inimlikud ikked unuvad.

      Kui tiivul – jõud viiks igaviku poole,

      kus olemise piirid otsatad.

      Kui juhused sääl mind ka surma viivad!

      Kuid hinges koidab jäädavuse aim…

      Las’ СКАЧАТЬ