Õnnevarjutus. Marie Under

Чтение книги онлайн.

      Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl

      Käib heitlevalt üles ja alla,

      Veeroosest suvel ja talvel jääl

      Kui põlev süda lööb valla?

      See valgus on Porkuni preili hing,

      Mis vee all ei leia rahu:

      Võib puhata tiigis küll kuub ja king,

      Kuid neitsihing sinna ei mahu.

      Miks peab siis see neitsi puhkama vees,

      Kui teised puhkavad mullas?

      Sest et armu okaspärg otsa ees

      Oli kanda tal juuste kullas.

      Ja miks seda hinge õnnetut

      Tuul ükski ära ei puhu? –

      Sest  järgmine Porkuni preilist jutt

      Jäänd liikuma rahvasuhu.

      Et elas sääl Porkuni kindluses

      Üks tütarlaps kaunis ja vaga,

      Ei isa, ei ema hoidmises –

      Üks vend tal oli aga.

      Vend rüütlina roitis sõjamaid,

      Õe vagusi oodates kojas,

      Kes ootas talve, ja sedamaid,

      Kui vesi liigahtas ojas,

      Toad jättis, mis sada kord läbi käind

      Ta ikka ja jälle uuest’,

      Kus aknal seisnud ja jälle läind –

      Nüüd kevad ta haaras kuuest.

      Sanglepa ladvus täristislind…

      Sääl all, kus see leethärg kündis,

      See sinavalt suitsev pahkra-pind –

      Sääl, sääl nüüd ime sündis.

      Ta istus lävel ja ootas nii…

      King kiigutas mailaserohtu;

      Ta tõusis lävelt ja igatses nii,

      Ta oli nii lapseohtu.

      Ja kuulatas kaugust ja kuulatas end –

      Näe, linnud hoiavad paari –

      Mil tuleb, mil tuleb mu turkane vend?

      Ja seletas ilmakaari.

      Ta seisis, õieli õitsev kael

      Ja ette sirutand rinna,

      Ning sõrmist rabeles palmikupael –

      Nii oleks tahtnud minna!

      Kas tuleb ta säält või tuleb siit?

      Oh, miks ta siis ei tõtta?

      Kas sääl see jalgtee valkjas niit

      Viib otsekohe sõtta?

      Ja piimasest peost omast kitsast käest

      Ta lennutas lepatriinut:

      Kas tuleb, kas tuleb nüüd üles ta mäest,

      Kust sügis ta alla viinud?

      Näe, lendu eks läinudki põualehm,

      Kas lõuna või põhja pööras?

      Ja tuleb, näe tulebki… aga, oh ehm!

      Ei tulnudki vend – tuli võõras.

      Kui kiri ütleb, et kotkatiib

      Käib taevalaotusi mööda,

      Siis mehe tee neitsi juure viib,

      Ja egas kunagi mööda.

      Ja vaata, siis silma kinni jäi silm

      Ja käsi see hakkas kätte.

      Ning äkki, kuis oli see õitsev maailm

      Üks kobrutav magusaläte!

      Veel uhkem kui vennal  sel  kummis kulm,

      Ta vennaga ühepikku.

      Nad pidasid ilu, see oligi pulm,

      Need kaks sääl kaelastikku.

      Oh veel kord, ja veel ja veel üks kord!

      Suuandmisi nii suurel arvul,

      Et kaelast rabises helmekord,

      Kui neid seisis kikivarvul.

      *

      Kui kõrgelle käind sai suvikiik,

      Talv tuli, veed kinni jäid jooksus,

      Jäi uniseks oja ning jäätus tiik

      Ja kõik, mis sääl liikus ja krooksus.

      Ja lepatriinu ennustav lend,

      See hukkus all tuisuratta;

      Ja toona nii kangesti oodetud vend,

      Nüüd tuli ta ootamata.

      Kui akna all vakatas kabjaplaks

      Ja samme kajas all võlvi,

      Õe käsivartest siis kadus jaks,

      Ta seisis nõrkevi põlvi.

      Maas oligi põlvili põrandal,

      Ja kõik see õnnevägi,

      Mis südames tal ja südame all –

      Sest õnnetust tulevat nägi.

      Siis vennal kesk tervitust tõusis tusk:

      Miks seisab mu õde nii lidus?

      Lõi kõikuma temas arm, uhkus ja usk:

      Miks näolt mu õde nii kidus?

      „Et olgu sul, veli, ristiverd,

      Ma armsalle annud ligi.

      Meid lahutada – nii suurt pole merd!

      Meid õnnista ometigi!”

      Sääl süttis põlema venna hurm;

      Õe lemmiku käsutas sisse

      Ja tõmbas mõõga – sel välkus surm

      Õe suurde kaebamisse.

      Ei langedes kustutand silmademerd

      Pää armsama saamatu hüpe

      Ja puserdas tihedaid kobaraid verd

      Kui sõstraid neitsi rüppe.

      Äkkvihas siis turtsatas kartmatu mees,

      See sõjaski saamata viga,

      Ei ärdaks teind teda õe silmiksed vees,

      Ei tema alaiga.

      „Et kaoksid sina kuu kuulmata

      Ja päeva nägemata!”

      Õe juustpidi tiigini tõmbas ta,

      Ta ilmlikku pattu katta.

      Siis puudes vihuri raksatus käis,

      Kui toodi see palmikuist kistu,

      Ja risti ning põiki piitsutas räis

      Ja kuu tõusis pilvedes istu.

      Sääl sinkjasse jähe raiuti auk

      Ja neitsi visati oitu,

      Veel tähena paistis ta kuldne lauk…

      Ja hiljem nähti sääl loitu.

      Sest  valgus sääl Porkuni tiigi pääl

      Käib heitlevalt üles ja alla,

      Veeroosest suvel ja talvel jääl

      Kui põlev süda lööb valla.

      Sõdalasel СКАЧАТЬ