Minu esimesed «triibulised». Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

      Minu esimesed “triibulised”

      Olin seitse aastat vana, kui mulle esimene suur au osaks sai, mis minu iseteadvust märksa tõstis. Parun ja paruniproua olid pika arupidamise ja sisemise võitluse järel otsusele jõudnud mind oma ainsa pojakese mänguseltsiliseks valida – mind, aidamehe Eedit, kõigi teiste mõisalaste seast! Toatüdruk kutsus ühel päeval ema «üles» – nõnda nimetati meil härrastemaja –, ja kui ema jälle «alla» tuli – nõnda nimetati meil teenijatemaja –, tõi ta minu toa tagant vihmaloigust välja ning ütles mulle ärevusest väriseva häälega:

      «Poiss, tule, ma pesen su puhtaks; sa pead noorhärraga mängima minema – noorhärraga, kas kuuled!»

      Põhimõtteliselt polnud mul jumala vee vastu midagi, kui see mul alumisi kehaliikmeid niisutas ja kas või kaenla alla ulatas, aga nägu ja kaela – iseäranis kaela märjaks teha lasta, pealegi kui seejuures seepi tarvitati, mis mulle igakord silma läks, see oli mu surm, selle vastu tõrkusid kõik mu tundmused. Ema ja minu vahel algas siis – nagu igal hommikul – meeleheitlik võitlus, mis paraku tugevama võiduga lõppes, ja see tugevam polnud mitte mina. Varsti olin otseti pesuvaagnas, suud-silmad seebivahtu täis, ja ema nühkis ja küüris, nagu oleks tal minu asemel piimapütt või koorekirn käte vahel. Minu ulguvat protesti ei pandud mikski – hoopis selle vastu, mulle käis paar lahmakat selleks loodud tallermaa peale, nii et tolm aga lendas.

      Nüüd järgnes suurepärane peasugemine isa tehtud pigiharjaga; et mu juuksed – nagu ikka – olid väga vanunud, siis oli valu suur ja ulgumine paisus möirgamiseks. Veidi lepitavat tasu pakkus mulle see, et ema mulle lõpuks kõige paremad pühapäeva-hilbud selga tõmbas.

      Vahepeal ilmus isa ja ma sain nüüd vanemate jutust kuulda, mispärast parun ja paruniproua pika arupidamise ja sisemise võitluse järel just minu, aidamehe Eedi, kõigi mõisalaste seast oma ainsa pojakese mänguseltsiliseks olid valinud.

      Ma meeldivat prouale kõigepealt oma puhtuse poolest. Kuna aedniku ja kutsari ning sihvermeistri laste näod ja käed olevat alati kriimud – opmannil ei olnud lapsi –, olevat minukese põsed ja sõrakesed alati nii ilusad puhtad. (Jaa, kui paruniproua oleks teadnud, kuidas ma pesemist kartsin ja et ma ainult sellepärast näo ja käed puhtad püüdsin hoida!) Teiseks ei olevat mu nina, nagu teistel lastel, iialgi – noh, kuidas tuleks kirjakeeles öelda: mu ema tarvitas paraku lihtsat viru maakeelt – mu ninaalune ei tuletavat rasvaküünlaid meelde … (Nagu näha, polnud paruniproua mu mõlemat käist lähemalt silmitsenud!) Lõpuks ei olevat ma nii «narr» kui teised lapsed – mina mängivat enamasti üksinda ja see tähendavat – kuidas ta nüüd öelnud? see tähendavat saksa vaimu või suurtsugu vaimu või pagan teab mis vaimu; minule oli see vaim hoopis tundmatu ja ma aimasin, et paruniproua ses asjas raskesti eksib, mis aimdus ka varsti täide läks.

      Isa oli muidugi uhkuse pärast oma «suurtsugu vaimuga» poja üle niisama liigutatud nagu emagi ja nüüd hakkasid mõlemad mulle võidu tulusaid õpetusi kaasa andma, kuidas mul noorhärraga tuleks ümber käia. Terve kombeõpetuse katekismus topiti mulle pähe, aga ma tahan õiglaselt tunnistada, et see mul enamasti ühest kõrvast sisse ja teisest välja läks. Ainult nii palju on mul praegu veel meeles, et ma pisikese paruni ette ilmudes mütsi peast pidavat võtma, et ma teda mitte lihtsalt nimepidi «Villi» ei võivat kutsuda, vaid «noorhärra», ja et ma kõik ta käsud pidavat täitma, aga teda mitte käskida ei tohtivat. Ma ei tohtivat temaga riidu minna, teda lüüa ega tõugata. Üldse oli seda, mida ma ei tohtinud, nii palju, et ma tõesti ei teadnud, mida ma õieti pidin tohtima.

      «Aga kui ta mind lööb või tõukab?» küsisin emalt.