Salaring: Vägi. L. J. Smith

Чтение книги онлайн.

      Hoone polnudki kõige hullemas seisukorras, küll aga märkasid nad põrandal ja paaril uksel kummalisi põletusjälgi. Täiskasvanud, kes eelmisel õhtul Cassie vanaema surnukeha ära viisid, uskusid ametlikku versiooni, et proua Howardi majas oli puhkenud tulekahju, mis põhjustas infarkti. Klubi liikmed polnud sissetungijat maininud ja politseinikud jätsid isegi majja sissepääsu tõkestamata. Cassie ei taibanud, millega põhjendasid politseinikud veidrat mustrit lehtpuupuidust põrandal paikades, kus see tuld oli võtnud. Keegi polnud teda küsitlenud ja loomulikult ei kavatsenud ta vabatahtlikult jaoskonda minna ja seletusi anda.

      Ehkki maja ümber askeldasid Ringi liikmed, tundus see tühjana ja kajas vastu. Ka Cassie sees valitses tühjus. Ta poleks kunagi arvanud, et hakkab nii suurt puudust tundma oma vanaemast – küürus vanaprouast, kellel olid karedad hallid juuksed ja sünnimärk põsel. Aga need vanad silmad olid palju näinud ning tema pahklikud käed olid olnud nobedad ja hellad. Vanaema oli teadnud kõike ja osanud alati Cassie tuju tõsta.

      „Oleks mul vähemalt tema foto,” lausus Cassie vaikselt. „Minu vanaema foto.” Et nõidadele ei meeldinud lasta end pildistada, polnud tal isegi seda.

      „Ta oli täitsa lahe vanamemm,” ütles Deborah kandekotti õlale heites ning pappkasti raamatute ja CD-dega sülle võttes. „Kas sa tahad veel midagi kaasa võtta?”

      Cassie lasi pilgul toas ringi käia. Jah, kõike, mõtles ta. Ta oleks tahtnud kaasa võtta oma nelja sambaga voodi koos tuhmroosast kangast baldahhiini ja drapeeringuga, brokaadist polstriga toolid ja suursuguse mahagonist kummuti, mis oli täpselt Nicki silmade värvi.

      „Sellist kujundust nimetatakse bombé’ks – ma mõtlen kummutit,” seletas ta Deborah’le. „See on valmistatud lähikonnas, Massachusettsi osariigis – koloniaalmaades on see ainus paik, kus seda laadi asju toodetakse.”

      „Jajah, ma tean,” lausus Deborah ükskõikselt. „Minu majas on kõik kohad sellist mööblit täis. See kummut kaalub terve tonni ja sa ei saa seda kaasa võtta. Võib-olla tahad muusikakeskust, või midagi veel?”

      „Ei, ma võin kasutada Diana oma,” sõnas Cassie kurvalt. Tal oli tunne, et jätab seljataha kogu oma senise elu. Ma kolin ainult tänava teise otsa, tuletas ta endale meelde, kui Deborah oli lahkunud.

      „Cassie, kui sa tahad täna pärastlõunal läbi astuda, et ema näha, siis mu vanatädi Constance ootab sind,” ütles Melanie uksele ilmudes. „Tule mis tahes ajal enne õhtusööki.”

      Cassie noogutas, aga tundis rinnas valutorget. Ema. Muidugi saab ta terveks; Melanie vanatädi kandis meeleldi tema eest hoolt ja kindlasti oli parem jätta ema Melanie juurde kui lasta ta viia – kusagile mujale. Ta andis endale karmi käsu: ütle välja, mida sa mõtled – mõnda hoolekandeasutusse. Kui arstid ema näeksid, tahaksid nad ta otseteed hooldekodusse või haiglasse saata. Aga tema koht pole seal ja ta on juba paranemas. Ta peab vaid veidi puhkama, muud ei midagi.

      „Tänan, Melanie,” ütles ta. „Ma tulen kohe, kui oleme kolimise lõpetanud. See on sinu vanatädist nii kena, et ta mu ema eest hoolitseb.”

      „Vanatädi Constance ei püüa olla kena; ta on kohusetundlik,” sõnas Melanie minekule pöördudes. „Vanatädi Constance usub, et igaüks peab täitma oma kohust.”

      Mina usun seda samuti, mõtles Cassie ja seisatas, et võtta voodilt rõivakuhil. Mina samuti. „Mulle tuli just praegu midagi meelde – ma olen kohe tagasi,” ütles ta.

      Talle oli meenunud hematiit. Üks käsi oli vaba ja ta avas tualettlaual seisva ehetekarbi – ja tardus. Ta sobras sõrmedega läbi karbi sisu, aga tulutult.

      Hematiiditükk oli kadunud.

      Cassie kõri nööris paanika. Ta oli tõepoolest kavatsenud kiviga midagi ette võtta, aga alles nüüd, mil tal seda enam polnud, mõistis ta, kui ohtlik see võib olla.

      Ta lubas endale, et ei hoia sellel korral kõike enda teada, ei muretse ega vaeva end üksipäini. Sel korral teeb ta seda, mida oleks pidanud kohe tegema: ta räägib kivist Dianale.

      Cassie läks alakorrusele. Diana ja Laurel olid ürdiaias ja päästsid taimi, millest Laureli sõnul võis kasu olla. Cassie õlad tõmbusid pingule.

      „Diana,” ütles ta, „ma pean sulle midagi rääkima.”

      Diana rohelised silmad läksid pärani, kui Cassie talle hematiidist jutustas selgitades, kust ta kivi oli leidnud ja miks ta kogu loo oli saladuses hoidnud. Keegi peale Deborah – ja Faye – ei teadnud kivist midagi.

      „Ning nüüd on see läinud,” lausus Cassie. „Ma kardan, et see ei tähenda head.”

      „Jah,” sõnas Diana aeglaselt. „Ma olen kindel, et see ei tähenda head. Kas sa ei mõista, Cassie, et hematiidi kaasas kandmine mõjutas sind. Kivi sundis sind teistmoodi käituma… kas sa kandsid seda ka halloween’i peol, kui proovisid mõjutada Adamit, et ta sind suudleks?”

      „Ma… jah.” Cassie tundis, kuidas veri põskedesse tulvab. „Aga Diana – ma tahaksin väita, et hematiit sundis mind, aga see polnud nii. Asi oli minus. Ma tahtsin seda teha.”

      „Võib-olla tõesti, aga ma võin kihla vedada, et sa tahtsid seda teha juba varem, aga siiski ei teinud. Hematiit ei pruugi sind sundida midagi tegema vastu tahtmist, küll aga viib see kiusatusse ja paneb tegema asju, mida tavaliselt ei tehta.”

      „Nagu oonüks. See julgustab järele andma oma varjuküljele,” sosistas Cassie.

      „Just,” nõustus Diana.

      „Kivi pidi võtma keegi meie seast; mõni Ringi liige,” lausus Cassie. „Sellepärast, et ma panin kivi ehtekarpi täna hommikul ja ükski võõras pole tänase päeva jooksul majas käinud. Aga kes meie hulgast?”

      Diana raputas pead. Laurel tegi grimassi. „Mina eelistan taimi,” sõnas ta. „Need on turvalisemad, vähemalt senikaua, kuni sa neist lugu pead ja tead, mida nendega ette võtta. Nemad ei mõjuta kedagi.”

      Diana soovitusel otsisid kolm tüdrukut Cassie toa veel kord läbi. Aga hematiiti nad ei leidnud.

      Cassie läks kooli neljapäeval. Kui ta loovkirjutamise tunni eel ringi vaatas ja tavapärast saginat nägi, valdas teda veider tunne. Mitte kellelgi neist – ei õpilastel, kes tänupühadeni jäänud päevi lugesid, ei neile tunde andvatel õpetajatel ega koridorides tülpinud näoga lonkival direktori asetäitjal – polnud aimugi, missugune jõud on nende kogukonnas liikvel ja ootab uueks rünnakuks soodsat hetke. Loomulikult ei teadnud seda täpselt ka Cassie. Missuguse kuju võtab Black John seekord? Missugune näeb mees välja siis, kui ta teda uuesti kohtab? Aga ta teadis, et neid varitseb hädaoht.

      Faye ei ilmunud inglise keele tundi. Cassie pidi peale tunde jääma ja härra Humphries’ile selgitama, miks ta kaks päeva puudus. Õpetaja tundis talle kaasa ja lubas kodutöö tegemiseks lisaaega võtta, aga ei tahtnud vestlust kuidagi lõpetada. Neljanda korruse tualetti kiirustades oli Cassie algebra tundi juba hiljaks jäänud. Aga kabiinis olles kuulis ta ukse tagant hääli, mis tarretasid ta paigale ja peatasid aja.

      Tüdrukute vahel käis vestlus, mis näis olevat juba mõnda aega kestnud.

      „Ja pärast seda pidi ta Californiasse tagasi minema,” ütles esimene hääl. Cassie oli seda häält nii palju kordi kuulnud, et võimatu oli mitte ära tunda. Portia. „Aga ilmselt oli ka see vale, kui me ikka räägime samast Cassiest, keda СКАЧАТЬ