Õnnelik prints. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see oleks sinu meelest väga vastutulematu, kui ma ütleksin, et mul on kiire?” päris ta häbeliku ja argliku häälega.

      „No kuule,” vastas Mölder, „pidades silmas, et ma annan sulle oma käru, pole see minu arvates küll palju palutud, aga kui sa ära ütled, lähen ma muidugi ja teen selle ise ära.”

      „Oi, ei, mitte mingil juhul,” hüüatas väike Hans, hüppas voodist üles, pani ennast riidesse ja läks kuuri juurde.

      Ta töötas seal terve päeva kuni päikeseloojanguni ning loojangu ajal tuli Mölder vaatama, kuidas tal töö edeneb.

      „Kas auk katuses on juba parandatud, väike Hans?” hõikas Mölder reipalt.

      „Täiesti parandatud,” vastas väike Hans redelit mööda alla ronides.

      „Jaa, kõige meeldivam töö on ikka see, mida tehakse teiste jaoks,” ütles Mölder.

      „Sinu jutu kuulamine on muidugi suur au,”ütles väike Hans istet võttes ja laubalt higi pühkides, „väga suur au.Aga minul ei tule küll vist kunagi nii ilusaid mõtteid pähe nagu sinul.”

      „Küllap tuleb,” lausus Mölder, „aga sa pead rohkem vaeva nägema. Praegu tunned sa sõprust ainult praktilisest küljest, ühel ilusal päeval omandad sa ka teooria.”

      „Arvad sa tõesti nii?” küsis väike Hans.

      „Ei mingit kahtlust,” vastas Mölder, „aga kui sa nüüd katuse ära oled parandanud, mine parem koju ja puhka, sest ma tahan, et sa homme minu lambad mägedesse ajaksid.”

      Vaene väike Hans ei söandanud selle peale midagi kosta ning järgmisel hommikul vara tõi Mölder lambad tema majakese juurde ja Hans hakkas nendega mägedesse minema. Minek ja tulek võtsid tal terve päeva ning koju jõudes oli ta nii väsinud, et ta jäi toolil istudes magama ning ärkas alles siis, kui väljas oli juba suur valge.

      „Küll mul on nüüd mõnus oma aias olla!” ütles ta ja asus otsekohe tööle.

      Aga juhtus nii, et tal ei õnnestunudki oma lillede eest hoolitseda, sest tema sõber Mölder käis pidevalt tema juures ning saatis teda aegavõtvaid ülesandeid täitma või kutsus teda veskisse appi. Mõnikord jäi väike Hans väga kurvaks, sest ta kartis, et tema lilled arvavad, et ta on nad unustanud, aga ta lohutas end mõttega, et Mölder on tema parim sõber.

      „Pealegi annab Mölder mulle käru ja see on temast tõesti suuremeelne,” ütles ta ikka.

      Nii töötaski väike Hans Möldri heaks ning Mölder ütles sõpruse kohta igasuguseid ilusaid asju, mida Hans märkmikusse kirja pani ja õhtuti üle luges, sest ta oli väga usin õpilane.

      Ühel õhtul istus väike Hans parajasti kolde ees, kui kostis vali koputus uksele. Öö oli väga tormine, tuul puhus ja möirgas maja ümber nii hirmsasti, et alguses pidaski Hans koputust lihtsalt tormimühaks. Aga kostis veel teinegi koputus ja siis kolmas, eelmisest valjem.

      „See on vist mõni vaene rändaja,” ütles väike Hans endamisi ja jooksis ukse juurde.

      Ukse taga seisis Mölder, latern käes ja suur kepp teises käes.

      „Kallis väike Hans,” hüüdis Mölder, „ma olen suures hädas. Minu väike poeg kukkus redeli pealt alla ja sai viga ning ma lähen arsti kutsuma. Kuid arst elab üsna kaugel ja ilm on väga kole ning mulle tuli pähe, et oleks palju parem, kui sina minu asemel läheksid. Sa tead ju, et ma annan sulle käru ning seepärast on igati õiglane, kui sina minu heaks ka midagi teed.”

      „Muidugi,” vastas väike Hans. „Ma pean seda endale suureks auks, et sa just minu juurde tulid, ja asun kohe teele. Aga sa pead mulle laterna laenama, sest öö on nii pime, et ma kardan kraavi kukkuda.”

      „Kahju küll,” vastas Mölder, „aga see on uus latern ning see oleks mulle tõsiseks kaotuseks, kui sellega midagi juhtuks.”

      „Noh, pole viga, ma saan ka ilma hakkama,” hüüdis väike Hans.Ta võttis paksu kasuka, pani pähe sooja punase mütsi, sidus salli kaela ja asus teele.

      Oli see alles hirmus torm! Öö oli nii pime, et väike Hans nägi ainult hädavaevu teed, ning tuul oli nii tugev, et ta püsis vaevu püsti. Kuid ta oli väga vapper ning umbes kolmetunnise käimise järel jõudis ta arsti maja juurde ja koputas uksele.

      „Kes seal on?” hüüdis arst pead magamistoa aknast välja pistes.

      „Väike Hans.”

      „Mis sul vaja on, väike Hans?”

      „Möldri poeg kukkus redeli pealt alla ja sai viga ning Mölder tahab, et sa kohe tuleksid.”

      „Hea küll,” vastas arst, käskis valmis panna hobuse, pikad saapad ja laterna ning tuli siis trepist alla ja sõitis Möldri maja suunas, väike Hans tema järel rühkimas.

      Aga torm läks üha hullemaks ja vihma valas nagu oavarrest ning väike Hans ei näinud, kuhu ta läks, ega suutnud ka hobusega sammu pidada. Lõpuks eksis ta ära ning hulkus ringi nõmmel, mis oli väga ohtlik paik, sest see oli täis sügavaid auke, ning väike Hans uppuski ära.

      Kitsekarjused leidsid järgmisel päeval tema laiba, mis ujus suures veelombis, ning viisid selle Hansu majakesse.

      Kõik naabrid läksid väikese Hansu matustele, sest teda armastati väga, kuid kõige suurem leinaja oli Mölder.

      „Kuna mina olin tema kõige parem sõber,” ütles Mölder, „siis on ka õiglane, et mina saan kõige parema koha,” ning ta kõndiski, pikk must palitu seljas, rongkäigu eesotsas ning pühkis iga natukese aja tagant suure taskurätiga silmi.

      „Väikese Hansu surm on muidugi kõigile suureks kaotuseks,” ütles sepp, kui matused olid läbi ning nad kõik mugavalt kõrtsis istusid, hõõgveini jõid ja magusaid kooke sõid.

      „Vähemalt minule oli see küll suureks kaotuseks,” vastas Mölder. „Ma olingi juba peaaegu käru temale andnud ja nüüd ei tea ma tõesti, mida sellega peale hakata. See on mul kodus jalus ja nii lagunenud, et selle müügist ei saaks ma midagi. Ma ei anna enam kunagi midagi ära, kindel see. Heldus toob ainult häda kaela.””

      „Noh?” küsis Vesirott pärast pikka pausi.

      „Noh, ongi lõpp,” vastas Kanepilind.

      „Aga mis sai Möldrist?” küsis Vesirott.

      „Ah, ma tõesti ei tea,” kostis Kanepilind, „ja ega see lähegi mulle korda.”

      „Täiesti ilmne, et sinus pole põrmugi kaastunnet,” ütles vana Vesirott.

      „Sa vist ei saa loo moraalist päriselt aru,” märkis Kanepilind.

      „Millest?” kriiskas Vesirott.

      „Moraalist.”

      „Kas sa tahad öelda, et sel lool on moraal?”

      „Muidugi,” ütles Kanepilind.

      „No kuule,” kostis Vesirott väga vihaselt, „minu arust oleksid sa pidanud seda mulle kohe alguses ütlema. Oleksid sa seda teinud, ei oleks ma sind üldse kuulama hakanud, vaid oleksin СКАЧАТЬ