Õnnelik prints. Oscar Wilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hüpates, „niipea kui talv läbi sai ning priimulad oma kahvatukollaseid täheõisi avama hakkasid, ütles Mölder naisele, et ta läheb väikest Hansu vaatama.

      „Küll sinul on ikka hea süda!” hüüdis naine. „Sa mõtled alati teiste peale. Aga ära unusta suurt korvi, millega sa muidu lilled ära tood.”

      Mölder siduski tuuleveski tiivad tugeva raudketiga kokku ja läks, korv käevangus, mäest alla.

      „Tere hommikust, väike Hans!” ütles Mölder.

      „Tere hommikust!” vastas Hans labidale nõjatudes ja laialt naeratades.

      „Ja kuidas sa oled terve talve elanud?” küsis Mölder.

      „See on sinust tõesti väga kena, et sa seda küsid, tõesti kena,” hüüdis Hans. „Eks mul olnud üsna raske, aga nüüd on kevad käes, ma olen päris õnnelik ja kõik minu lilled kasvavad hästi.”

      „Me rääkisime talvel sinust tihti,” ütles Mölder, „ja mõtlesime, kuidas sul küll läheb.”

      „See oli teist kena,” kostis Hans. „Ma hakkasin juba kartma, et sa oled mind unustanud.”

      „Hans, sa paned mind imestama,” ütles Mölder, „sõbrad ei unusta kunagi. See ongi sõpruse juures kõige imelisem, aga sa vist ei mõista elu poeesiat. Muide, sul on väga ilusad priimulad!”

      „Nad on tõesti väga kaunid,” nõustus Hans, „ja mul vedas, et neid on nii palju. Ma viin nad turule, müün bürgermeistri tütrele ning ostan selle raha eest oma käru tagasi.”

      „Ostad oma käru tagasi? Ega sa taha ometi öelda, et sa müüsid selle maha? Mäherdune rumal tegu!”

      „Asi on selles, et ma olin sunnitud müüma,” ütles Hans. „Tead, see talv oli mulle väga raske ja mul polnud enam üldse leivaraha. Ma müüsin siis kõigepealt maha oma pühapäevakuue hõbenööbid, seejärel suure piibli ning lõpuks ka käru. Aga nüüd ostan ma need kõik tagasi.”

      „Hans,” ütles Mölder, „ma annan sulle oma käru. Ega see tegelikult päris korras ole, üks külg on puudu ja ratta kodaratega on ka midagi lahti, aga sellegipoolest annan ma käru sulle. Ma tean, et see on väga helde tegu ja paljud peavad seda kindlasti suureks rumaluseks, aga mina ei ole niisugune nagu teised.

      Mina arvan, et heldus on sõpruse alus, ning pealegi on mul endal uus käru. Jah, sinu süda võib rahulik olla, ma annan sulle oma käru.”

      „See on tõesti helde tegu,” ütles väike Hans ning tema naljakas ümmargune nägu lõi üleni rõõmust särama. „Ma saan käru kergesti ära parandada, sest mul on majapidamises üks plank.”

      „Üks plank!” ütles Mölder. „Just seda läheb mul küüni katuse jaoks vaja. Katuses on väga suur auk, ning kui ma seda kinni ei pane, saab kogu vili märjaks. Kui hea, et sa sellest juttu tegid! See on tõesti tähelepanuväärne, kuidas üks heategu alati teise kaasa toob. Mina andsin sulle oma käru ja nüüd annad sina mulle oma plangu. Muidugi on käru palju rohkem väärt kui plank, aga niisugustele asjadele ei pööra tõeline sõprus kunagi tähelepanu. Palun too see plank kohe siia ja ma hakkan juba täna küüni parandama.”

      „Muidugi,” hüüdis väike Hans, jooksis kuuri ja tiris plangu välja.

      „Ega see kuigi pikk ole,” ütles Mölder planku silmitsedes, „ning kui mina oma kuurikatuse parandatud saan, ei jää sulle vist enam käru parandamiseks midagi üle, kuid ega mina selles süüdi ole. Ja nüüd, kui ma olen sulle oma käru andnud, tahad sa kindlasti mulle natuke lilli vastu anda.Võta see korv ja vaata, et sa selle päris täis paned.”

      „Päris täis?” küsis väike Hans üsna kurvalt, sest korv oli tõesti suur ja väike Hans teadis, et kui ta selle täis paneb, ei jää tal enam midagi turule viimiseks, ning ta tahtis väga oma hõbenööpe tagasi saada.

      „No kuule,” vastas Mölder, „ma ju andsin sulle oma käru ning minu meelest pole see sugugi palju, kui ma sinult mõne lille palun.Võib-olla ma eksin, aga minu meelest on sõprus, tõeline sõprus, täiesti vaba igasugusest isekusest.”

      „Mu kallis sõber, minu parim sõber,” hüüdis väike Hans, „sa võid võtta kõik minu aia lilled. See, et sina mind hindad, on mulle alati tähtsam kui hõbenööbid.”Ta läks ja noppis kõik oma ilusad priimulad ja pani Möldri korvi lilli täis.

      „Hüvasti, väike Hans,” ütles Mölder ja läks mäest üles, plank õlal ja suur korv käes.

      „Hüvasti!” vastas väike Hans ja hakkas üsna rõõmsalt kaevama – tal oli käru üle nii hea meel.

      Järgmisel päeval kinnitas ta parajasti kuslapuud veranda seina külge, kui ta kuulis, et Mölder teda tee pealt hüüab.Ta hüppaski redeli pealt maha, jooksis aeda ja vaatas üle tara.

      Seal seisis Mölder, suur jahukott seljas.

      „Kallis väike Hans,” ütles Mölder, „ega sul pole ju midagi selle vastu, kui sa minu asemel selle jahukoti turule viiksid?”

      „Mul on nii kahju,” kostis Hans, „aga täna on mul tõesti väga kiire. Ma pean kõik oma ronitaimed üles siduma, lilled kastma ja rohu kokku riisuma.”

      „No tõesti!” ütles Mölder.

      „Pidades silmas, et ma annan sulle oma käru, oleks äraütlemine minu meelest lausa vastutulematu.”

      „Oh, ära räägi nõnda,” hüüdis väike Hans, „mingi hinna eest ei tahaks ma olla vastutulematu,” ning toonud joostes toast mütsi, rühkis ta minema, suur kott turjal.

      Päev oli väga kuum ja tee hirmus tolmune ning juba enne kuuenda miilitulbani jõudmist oli Hans nii väsinud, et ta pidi istuma ja puhkama.Aga ta astus vapralt edasi ning jõudis lõpuks turule.Vähese ootamise järel müüs ta jahukoti väga soodsa hinnaga maha ning pöördus kohe koju tagasi, sest ta kartis, et hilja peale jäädes võib ta veel röövlitega kokku sattuda.

      „Täna oli muidugi raske päev,” ütles väike Hans magama heites endamisi, „aga mul on hea meel, et ma Möldrile ära ei öelnud, sest ta on ikkagi minu parim sõber ning annab veel pealegi mulle oma käru.”

      Järgmisel hommikul vara tuli Mölder jahu müügist saadud raha järele, aga väike Hans oli nõnda väsinud, et ta oli alles voodis.

      „Tõesõna,” ütles Mölder, „sa oled väga laisk. Kui pidada silmas, et ma annan sulle oma käru, võiksid sa minu meelest rohkem tööd teha. Laisklemine on suur patt ning see ei meeldi mulle kohe kindlasti, kui mõni minu sõpradest on laisk või logard. Ei maksa pahaks panna, et ma seda niimoodi otse välja ütlen. Loomulikult ei tuleks see mulle pähegi, kui ma sinu sõber ei oleks.Aga mis kasu on sõprusest, kui inimene ei tohi öelda täpselt seda, mida ta mõtleb? Meeldivaid asju öelda, meelitada ja meele järele olla võib igaüks, tõeline sõber aga ütleb alati ebameeldivaid asju ega karda haiget teha. Kui on ikka tegemist tõesti hea sõbraga, siis ütleb ta just nimelt ebameeldivaid asju, sest ta teab, et nõnda teeb ta head.”

      „Anna andeks,” ütles väike Hans silmi hõõrudes ja öömütsi peast tõmmates, „aga ma olin nii väsinud, et mõtlesin natuke aega voodis lamada ja linnulaulu kuulata.

      Tead sa ka, et pärast linnulaulu kuulamist läheb mul töö alati jõudsamalt?”

      „Noh, СКАЧАТЬ