Õnnelik prints. Oscar Wilde
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Õnnelik prints - Oscar Wilde страница 5

Название: Õnnelik prints

Автор: Oscar Wilde

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Сказки

Серия:

isbn: 9789985323571

isbn:

СКАЧАТЬ igasuguseid asju, mis täide ei lähe, ning paneb uskuma asjadesse, mis tõele ei vasta.Tegelikult on armastus täiesti ebapraktiline, ning kuna praegusel ajal on praktilisus kõige olulisem, siis pöördun ma tagasi filosoofia juurde ja hakkan metafüüsikat uurima.”

      Ta läkski uuesti oma tuppa, võttis välja suure tolmunud raamatu ning hakkas lugema.

      ISEKAS HIIGLANE

      Lapsed käisid igal õhtupoolikul koolist tulles Hiiglase aias mängimas.

      See oli ilus suur aed, kus kasvas pehme roheline rohi. Siin-seal kerkisid rohu seest ilusad lilled otsekui tähed ning veel kasvas aias kaksteist virsikupuud, mis puhkesid kevadel õrnroosadesse ja pärlmutrikarva õitesse ning kandsid sügisel rikkalikku saaki. Puude otsas istusid linnud ja laulsid nii ilusasti, et lapsed jätsid nende kuulamiseks oma mängud katki. „Küll meil on siin hea!” hüüdsid nad üksteisele.

      Ühel päeval tuli Hiiglane koju.Ta oli läinud külla oma sõbrale Cornwalli Kollile ning jäänud tema juurde seitsmeks aastaks. Kui seitse aastat mööda sai, oli ta öelnud kõik, mis tal öelda oli, sest ta polnud kuigi suur jutumees, ning ta otsustas oma lossi tagasi pöörduda. Kohale jõudes nägi ta lapsi aias mängimas.

      „Mida te siin teete?” karjus ta väga pahase häälega ja lapsed jooksid minema.

      „Minu aed on minu oma,” ütles Hiiglane, „sellest saab iga inimene aru, ning ma ei luba siin mängida kellelgi peale iseenda.”Ta ehitas ümber aia kõrge müüri ja pani välja sildi.

SISSETUNGIJADVÕETAKSE VASTUTUSELE

      See oli väga isekas Hiiglane.

      Vaestel lastel ei olnud nüüd enam kusagil mängida. Nad katsusid mängida tee peal, aga tee oli väga tolmune ja kõvu kive täis ning neile ei meeldinud seal. Kui koolitunnid läbi said, hulkusid nad kõrge müüri ümber ja rääkisid ilusast aiast müüri taga. „Küll meil oli seal hea!” ütlesid nad üksteisele.

      Siis tuli kevad ning terve maa oli täis väikesi lilli ja linde. Ainult iseka Hiiglase aias kestis talv. Linnud ei tahtnud seal laulda, sest seal ei olnud lapsi, ning puudel läks meelest õide puhkeda. Kord pistis üks ilus lill pea rohu seest välja, aga niipea kui ta silti nägi, hakkas tal lastest nõnda kahju, et ta lipsas uuesti maa sisse ja jäi magama.Ainult lumi ja pakane rõõmustasid. „Kevad on selle aia ära unustanud, seetõttu elame meie siin aasta ringi!” hüüdsid nad. Lumi kattis rohu oma laia valge rüüga ja pakane värvis kõik puud hõbedaseks. Siis kutsusid nad enda juurde elama põhjatuule ja see tuligi. Karusnahkadesse mähkunult möirgas ta terve päeva aias ja puhus korstnakive katuselt maha. „See on tore koht,” ütles ta, „me peame rahe külla kutsuma.” Rahe tuligi. Iga päev rabistas ta kolm tundi lossikatusel, kuni lõhkus suurema osa katusekive, ning siis jooksis ta aias nii kiiresti, nagu suutis, ringiratast.Tal olid seljas hallid rõivad ning tema hingeõhk oli jääkülm.

      „Ma ei saa kuidagi aru, mispärast kevad nii hiljaks on jäänud,” ütles isekas Hiiglane akna all istudes ja oma külma valget aeda vaadates. „Loodetavasti hakkab ilm muutuma.”

      Aga kevadet ei tulnudki ega tulnud ka suve. Sügis jagas kõikide aedadesse kuldseid vilju, aga Hiiglase aeda ei ühtki. „Ta on liiga isekas,” ütles sügis. Nii oligi Hiiglase aias kogu aeg talv ning puude vahel lõid tantsu põhjatuul, rahe, pakane ja lumi.

      Ühel hommikul, kui Hiiglane juba ärganult voodis lebas, kuulis ta ilusat muusikat. See kõlas tema kõrvus nii magusasti, et ta arvas kuninga moosekante oma aiast mööduvat. Tegelikult oli see ainult väike kanepilind, kes tema akna all laulis, aga Hiiglane polnud nii ammu oma aias linnulaulu kuulnud, et see tundus talle maailma kõige kaunima muusikana. Siis lõpetas rahe tantsu tema pea kohal ja põhjatuul jättis möirgamise ning läbi lahtise akna kandus temani magusat lõhna. „Küllap on kevad lõpuks ometi tulnud,” ütles Hiiglane, hüppas voodist ja vaatas välja.

      Mida ta nägi?

      Ta nägi imepärast vaatepilti. Lapsed olid väikese müüriaugu kaudu aeda roninud ja istusid nüüd puude otsas. Nii kaugele kui tema silm seletas, oli iga puu otsas väike laps. Ja puud olid laste tuleku üle nii rõõmsad, et nad katsid ennast õitega ja viibutasid oma käsi hellalt laste pea kohal. Linnud lendasid ringi ja vidistasid rõõmu pärast ning lilled vaatasid halja rohu seest üles ja naersid. See oli ilus pilt, aga ühes aia nurgas püsis endiselt talv. See oli aia kõige kaugem nurk ja seal seisis üks väike poiss. Ta oli nii väike, et ta ei ulatunud oksteni, ning ta käis ahastavalt nuttes puu all ringi. Vaene puu oli ikka veel härmatise ja lumega kaetud ning selle kohal puhus ja möirgas põhjatuul. „Roni üles, väike poiss,” ütles puu ja painutas oksad nii madalale, kui suutis, aga poiss oli liiga tilluke.

      Ja kui Hiiglane välja vaatas, sulas tal süda sees. „Küll ma olen olnud isekas!” ütles ta. „Nüüd ma tean, miks kevad siia tulla ei tahtnud. Ma panen selle vaese poisikese puu otsa, lõhun siis müüri maha ning minu aed jääb igavesti laste mängumaaks.”Ta kahetses tõesti oma teguviisi.

      Hiiglane hiilis trepist alla, avas päris tasa välisukse ja läks aeda.Aga kui lapsed teda nägid, ehmusid nad nii, et jooksid kõik minema, ning aeda tuli uuesti talv.Ainult väike poiss ei jooksnud kuhugi, sest tema silmad olid nii pisaraid täis, et ta ei näinud lähenevat Hiiglast. Hiiglane hiilis tema selja taha, võttis ta õrnalt käe peale ja pani puu otsa. Ja puu puhkes kohe õide ja linnud tulid ja laulsid selle otsas ning väike poiss lõi oma kaks kätt Hiiglasele kaela ümber ja suudles teda. Ja kui teised lapsed nägid, et Hiiglane pole enam kuri, jooksid nad tagasi ning ühes nendega tuli kevad. „Lapsukesed, see on nüüd teie aed,” ütles Hiiglane, võttis siis suure kirve ja lõhkus müüri maha. Kui inimesed kell kaksteist turule läksid, leidsid nad Hiiglase mängimas lastega kõige ilusamas aias, mida nad kunagi näinud olid.

      Lapsed mängisid terve päeva ja tulid õhtul Hiiglasega hüvasti jätma.

      „Aga kus on teie väike kaaslane?” küsis Hiiglane. „See poiss, kelle ma puu otsa panin.” Hiiglane armastas teda kõige rohkem, sest poiss oli teda suudelnud.

      „Me ei tea,” vastasid lapsed, „ta läks ära.”

      „Te peate talle ütlema, et ta homme kindlasti tuleks,” ütles Hiiglane. Aga lapsed vastasid, et nad ei tea, kus poiss elab, ega ole teda kunagi enne näinud, ning Hiiglane jäi väga kurvaks.

      Igal pärastlõunal, kui koolitunnid olid läbi, tulid lapsed Hiiglasega mängima. Aga väikest poissi, keda Hiiglane armastas, ei nähtud enam kordagi. Hiiglane oli kõigi laste vastu väga lahke, ometi igatses ta oma esimese väikese sõbra järele ning rääkis temast tihti. „Oh, küll ma tahaksin teda näha!” tavatses ta öelda.

      Aastad möödusid ning Hiiglane jäi väga vanaks ja nõrgaks.Ta ei jaksanud enam mängida, seepärast istus ta tohutu suures tugitoolis, vaatas mängivaid lapsi ja imetles oma aeda. „Mul on palju ilusaid lilli,” ütles ta, „aga kõige ilusamad lilled on lapsed.”

      Ühel talvehommikul vaatas ta riidesse pannes aknast välja. Nüüd ei vihanud ta enam talve, sest ta teadis, et see on lihtsalt uinuv kevad ja aeg, mil lilled puhkavad.

      Äkitselt hõõrus ta imestades silmi ja jäigi vaatama. See oli tõesti imeline pilt. Aia kõige kaugemas nurgas oli üks puu üleni kaunite valgete õitega kaetud. Puul olid kuldsed oksad, mille küljes rippusid hõbedased viljad, ning puu all seisis väike poiss, keda ta armastas.

      Suure rõõmuga jooksis Hiiglane trepist alla ja välja aeda. Ta tõttas üle rohu ja jõudis lapse juurde. Aga kui ta päris poisi ligi läks, tõmbus tema nägu vihast punaseks ning ta küsis: „Kes julges sind haavata?” Sest lapse peopesades СКАЧАТЬ