Название: Murdumine
Автор: Viktor Suvorov
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: История
isbn: 9789949277070
isbn:
Võtmepostidelt minema kihutatuid tekkis üha rohkem. Nende rahulolematus kogunes aastate ja aastakümnetega. Igal hetkel võis sadade tuhandete endiste sekretäride ja ülemuste, esimeeste ja direktorite, volinike ja juhatajate rahulolematus üle keeda ja paisuda mässuks. Seepärast pidi Stalin mitte üksnes minema kihutama, vaid mingist etapist alates ka minemakihutatud hävitama.
Teise maailmasõja eel tegi Stalin kommunistliku partei puhastuse ära. Ent sõja käigus tõusid, kogusid jõudu, said piiramatu võimu maiku tunda uued tuhanded petiseid ja nadikaelu. Nad varastasid ja marodeerisid. Neil, üleüldist võrdsust ja sotsiaalset võrdsust kummardavatel, kõlises käes varastatud kuld, oma majad, korterid ja suvilad kaunistasid nad antiikmööbliga vanadest Euroopa lossidest ja maalidega Euroopa muuseumitest. Uus ülemkiht nuumas end.
Vaat miks pärast sõda Stalin kihutas tipust minema varastamisega vahele jäänud Žukovi, Telegini, Krjukovi ja nendesarnased.
Vaat miks Stalin pärast sõda valmistas ette uut Suurt Puhastust.
Vaat miks tapeti ta oma ustavate kaasvõitlejate ja õpilaste käega.
Hruštšov ja Žukov organiseerisid NLKP XX kongressi selle nimel, et Stalin paljastada. Ainult pole vaja arvata, et nad oma musti plaane viisid ellu hingeheadusest, õilsust pole neile vaja omistada.
Nii Hruštšov kui ka Žukov juhindus hoopis muudest motiividest. Nad püüdsid säilitada kommunistliku partei võimu riigi üle ja oma isiklikku võimu kommunistliku partei üle.
Massiliste puhastuste lõpetamine meeldis kohutavalt igat masti sekretäridele ning seetõttu toetasid nad kõik ühtselt XX kongressi liini. Ent Hruštšov ja Žukov jõudsid vaevalt juhtkonna massilised puhastused lõpetada, kui riigis algas seisak.
Siin on näited.
NSV Liidu välisminister seltsimees Gromõko jäi oma kohale 28 aastaks, mille järel sai ametikõrgendust.
Rahandusminister Zverev töötas 22 aastat ühel ametikohal.
NLKP KK sekretär Suslov – 35 aastat.
Välisministri asetäitja Firjubin – 26 aastat.
NLKP KK peasekretär Brežnev – 18 aastat. Kui ta poleks surnud, oleks ta jäänud Kremlisse igaveseks.
Nõukogude Armee topograafiateenistuse ülem kindralleitnant Kudrjavtsev – 30 aastat.
Usbekistani peremees Rašidov – 24 aastat.
NSV Liidu peaprokurör Rudenko – 28 aastat.
Väliskaubandusminister Patolitšev – 27 aastat.
Raudteeminister Beštšev – 29 aastat.
NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee esimees Baibakov – üldkokkuvõttes 22 aastat, täites 20 aasta jooksul üheaegselt ka NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja kohta.
Sõja-merelaevastiku ülemjuhataja admiral Gorškov – kolm nädalat vähem kui 30 aastat.
See nimekiri on hiiglapikk. Igaüks võib seda ise jätkata. Rahva teenrid istusid oma ametikohtadel kuni täieliku raugastumiseni, sügavaima dementsuseni ja üksnes surm rebis nad inimkonna helge tuleviku eest võitlejate ridadest välja.
Need, kes trügisid end võimule, tirisid kaasa oma sugulasi ja tuttavaid. Esmajärjekorras – poegi ja väimehi.
Brežnevi poeg Juri Leonidovitš oli NLKP KK liikmekandidaat, väliskaubandusministri esimene asetäitja ja, teenimata armees päevagi, Nõukogude Armee kindralmajor.
Juri Tšurbanov, Brežnevi väimees, sai siseministri esimeseks asetäitjaks. 34-aastaselt sai Tšurbanov polkovnikuks, 44-aastaselt kindralpolkovnikuks.
Juhtkonna väljavahetamatus levis nagu paha haigus meie sotsialistliku leeri vendade hulgas. Näiteks seltsimees János Kádár valitses Ungarit 32 aastat. Enamiku Lääne riikide standardite järgi on see kaheksa presidenditähtaega järjest. Kuid see ei toimunud üldse mitte Moskva mõju tõttu. See on sotsialismi objektiivne seadus. See, kes haaras riigis kogu omandi, valitseb kuni lõpuni – selle hetkeni, kui käbedamad teda ei kukuta, või surmani.
Seal kus võitis „sotsiaalne õiglus”, seal, kus omand läks riigi kontrolli alla, seal kehtestusid ilma meie abitagi sotsialistlikud valitsevad dünastiad.
Võim Süürias ja Aserbaidžaanis läks isalt pojale, aga Põhja-Koreas – isegi pojapojale.
NLKP XX kongress lõpetas juhtiva kihi massilise vägivaldse vahetamise stalinliku praktika.
Tulemuseks oli riigi kõdunemine, selle langus ja hukk.
ZAVENJAGIN, AVRAAMI PAVLOVITŠ. Sündis 1901. aastal. Kodusõja ajal asus 18-aastaselt diviisi poliitosakonda juhtima. Pärast sõda parteitööl, Hruštšovi käsilane.
1933. aasta jaanuaris nimetati Zavenjagin vangide kätega rajatud Magnitogorski metallurgiakombinaadi direktoriks. 1934. aastal sai kommunistliku partei KK liikmekandidaadiks. 1938. aastal nimetati NSV Liidu NKVD GULAGi NorilLAGi ülemaks, ühtaegu – Norilski mäe- ja metallurgiakombinaadi direktoriks, mis ehitati eranditult vangide tööjõuga.
1941. aasta märtsis nimetati Zavenjagin NKVD ülema asetäitjaks, talle allutati neli iseseisvat GULAGi (Raudteede ehituse laagrite peavalitsus – GULŽDS, Glavpromstroi, Glavgidrostroi ja mäe- ja metallurgiatööstuse laagrite peavalitsus GULGMP) ja kaks üksikut laagrite valitsust (Dalstroi ja Kuibõševi tehaste ehitamise laagrite valitsus, ULSKZ, mis peale lennukitehaste rajas Stalini maa-aluse komandopunkti Kuibõševis ja Nõukogude Liidu varupealinna).
1945. aastal asub Zavenjagin Beria asetäitjaks Nõukogude aatomiprojekti juhtimise alal ja saab kindralleitnandi auastme. 1955. aasta veebruaris nimetati NSV Liidu Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks ja keskmasinatööstuse ministriks (keskmasinatööstuse ministeerium tegeles tuumarelva tootmisega). NLKP XX kongressil sai Zavenjagin NLKP Keskkomitee koosseisu. Kahekordne sotsialistliku töö kangelane, Stalini preemia laureaat, kuue Lenini ordeni kavaler.
1956. aasta septembris juhtis NLKP KK liige, Nõukogude valitsuse juhi asetäitja, keskmasinatööstuse minister Avraami Pavlovitš Zavenjagin Semipalatinski polügoonil tuumapommi ettevalmistust sõjaväeõppusteks teemal „Taktikalise õhudessandi kasutamine tuumalöögi järel, eesmärgiga hoida tabamuse tsooni kuni pealetungivate vägede saabumiseni rindelt”. 10. septembril 1956. aastal sai Zavenjagin õppuste ajal võimsa radiatsioonidoosi ja suri sama aasta 31. detsembril.
ŠTEMENKO, SERGEI MATVEJEVITŠ. Pärast Beria vahistamist võeti armee kindralstaabi ülem armeekindral Štemenko ametikohalt maha, degradeeriti kindralleitnandiks ja saadeti teenima Siberisse.
13. septembril 1954. aastal enne õppusi tuumapommi kasutamisega Totski polügoonil kutsus Nõukogude Liidu marssal Žukov Siberi sõjaväeringkonna staabiülema kindralleitnant Štemenko välja ja vestles temaga. Žukovile oli tarvis inimest, kes võiks teha ära väga tõsise töö.
Štemenko nimetas Ees-Karpaatia sõjaväeringkonna 13. armee 27. laskurkorpuse komandöri kindralleitnant Mamsurovit.
Žukov võttis nõu kuulda ja tegi kõik võimaliku selleks, et kindralleitnant Mamsurov tõstetaks palju kõrgemale, Ees-Karpaatia sõjaväeringkonna 38. armee juhataja ametikohale.
Nõukogude СКАЧАТЬ