Siia teid jätan. Jonathan Tropper

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui naine magab su ülemusega, aga keegi sellest teada ei saa, kas seda siis üldse juhtus? Pealegi polnudki kellelegi helistada, mitte ühtki sõpra, kes poleks olnud ka Jeniga seotud. Mõtlesin, kas helistada emale, kuid mu isa oli koomas ja emal oli niigi raske koorem õlul. Mu elu oli vabalanguses ja mul polnud kuhugi pöörduda. Kusagil kurgupõhjas võttis koha sisse külm hüljatusetunne ning äkki ei olnud ma enam raevus või meeleheitel, vaid tundsin lihtsalt õudu kohutava tuksleva üksilduse ees, mis alles nüüd hakkas nagu kruustangid mu siseelundite ümber sulguma.

      Sõitsin läbi Kingstoni väikekaupluste piirkonna raudteejaamast mööda I-87 maantee viaduktini. Tõmbasin auto teeserva ja silmitsesin mõnda aega osariikidevahelist kiirteed, kus poolhaagised ja varased töölt koju sõitjad kiirustasid mööda enne pärastlõunast tipptundi, mis pidi peagi põhja suunduvad sõiduread umbe ajama. Mõtlesin, kas keerata maanteele ja sõita põhja poole, peatudes ainult bensiini ja sõõrikute ostmiseks, kuni jõuaksin Maine’i. Leiaksin mõne mereäärse linnakese, üüriksin väikese maja ja alustaksin otsast. Talved oleksid karmid, kuid vahetaksin Lexuse vana mõlkis pikapi vastu, millel oleksid lumekettidega rehvid. Hangiksin töö, võib-olla midagi füüsilist, käiksin kohalikus kõrtsis joomas, võtaksin endale ühe silmaga labradori ja sõbruneksin kaluritega. Nad narriksid mu päritolu, kutsuksid ehk koguni sõbralikult „njuujorgiks”. Aja jooksul võtaksin omaks kerge idaranniku häälduse. Linnas oleks ka üks naine, samuti kusagilt mujalt, samuti põgenemas inetu mineviku eest. Ta oleks ilus ja haavatav ning me tunneksime teineteist otsekohe ära, armastaksime teineteist ägedusega, milleks on suutelised vaid kaks haavatud inimest. Millelgi muul ei oleks tähtsust. Meie pulma tuleks kogu linn, see toimuks linnaväljaku muruplatsil lehtlas. Meid õnnitletaks kohaliku söökla varikatuse all, otse päevapakkumiste tahvli kõrval.

      Kuid siis võttis tegelikkus taas võimust. Ei tule mingit väikest maja Maine’is, ei mingit ühe silmaga labradori ega ilusat tumedasilmset naist, kes mind jälle terveks teeks, ning hetkeks istusin seal ja leinasin neid. Siis keerasin auto ringi, ikka veel värisedes – see polnud lakanud alates kodust lahkumisest – ning sõitsin tagasi linna, mõeldes endamisi, et kiirtee on ka homme alles, kuid esialgu pidin leidma midagi kodule veidi lähemal.

      Mis puutub järgnenud nädalatesse, siis pole just palju sellist, mille üle uhkust tunneksin. Vajusin talveunne Leede rõske keldrikorruse üürikorteris ja kasvatasin endale juured alla lohkus diivanil, mida kuulutuses oli nimetatud „päevavoodiks”. Tuba lehkas hallituse ja pesupulbri järele ning kui oli vaikne, kuulsin ainsa katmata elektrilambi vaikset surinat pesas. Vaatasin peaaegu lakkamatult telekat. Käisin haruharva duši all ja kasvatasin endale habeme. Masturbeerisin rõõmutult. Ajasin habeme kitsehabemeks ja võtsin viisteist naela juurde. Kirjutasin Jenile pikki alandavaid e-kirju täis raevunud sõimu ja haledat anumist, klõbistades raevukalt oma BlackBerryl, kuni mu pöidlad tulitasid, vandudes, needes, paludes, anudes ja lõpuks kustutades. Lebasin öösiti diivanil ja põrnitsesin lage, samal ajal kui maja iidne torustik õhukese seina taga kolises ja rappus, kujutlesin Jeni ja Wade’i torudega ühes rütmis asja kallal nagu pornotähti. Kõmaki! Kõmaki! Kõmaki! Ja siis haripunkt läbi seinte kostva veekohina saatel iga kord, kui üks Leedest vett tõmbas, mida juhtus umbes iga viieteist minuti tagant. Jumal küll. Tundus, et need kaks kusesid lakkamatult. Kuulsin neid kogu öö korrapäraste vaheaegade järel enda kohal, proua Lee kiiret vudinat, härra Lee tuhvlite sahisevat lohinat, prill-laua raske plasti kolksatust ja siis veetõmbamist, mis kostis keldrikorruse õhukeste kipsseinte tagant nagu vahuse veega kärestik. Olin kolmekümne nelja aastane ja kodutu, lamasin keset ööd ärkvel mühklikul diivanvoodil üürikeldris, kuulasin majaperemehi kusemas ja sittumas, samal ajal kui mu endine naine ja endine ülemus mu peas kuuekümne üheksas hullasid. Põhi kerkis mulle kolksuga vastu.

      NELJAS PEATÜKK

      12.15

      Hauakaevaja näeb välja nagu jõuluvana ja ma ei usu hetkekski, et ta seda ise ei tea. Oma pika valge habeme ja tüseda koguga peab ta teadma, millise mulje ta punavalges tuulejakis jätab ning kui kohatu kogu ta välimus Mount Zioni kalmistul välja näeb. Kui veedad päevi laipu maa sisse pannes, siis tuleb ilmselt leida nalja sealt, kus see võimalik on. Kuid sel hommikul, kui me lakkamatus vihmasajus mu isa matame, on püha Nick ülimalt asjalik, isegi kui ta oma naeruväärses vihmakuues torkab kõdunenud hamba karva taeva taustal silma nagu vereplekk. Ta juhendab vaikselt kirstukandjaid, kes tõstavad kirstu värskelt kaevatud haua kohal olevale hüdraulilisele raamile. Meie Pauliga oleme ees, Wendy abikaasa Barry on keskel, teisel pool tühja kohta, kus oleks Phillip, kui ta oleks välja ilmunud. Mu onu Mickey ja tema poeg Julius, kes on äsja Miami lennukilt maha astunud, hoiavad kirstu tagumist otsa. Me ei ole Mickeyt aastakümneid näinud – neil oli isaga tüli mingi raha pärast, mille isa oli talle laenanud – ning Julius on meile praktiliselt võõras. Onu ja onupoeg näevad tarbetutes disainerpäikeseprillides, pead ligi kammitud juuste ja ühesuguste teemandiga sõrmustega välja nagu päevitunud gangsterid.

      „Paremale,” ütles püha Nick. „Ja nüüd kõik koos. Keegi ei lase veel alla. Teie seal taga, tulge umbes kuus tolli lähemale… just nii. Ja nüüd, minu märguande peale, laseme ta alla. Härrased jalutsis, teie esimesena, ja olge sõrmedega ettevaatlikud…”

      Filmirežissöörid filmivad tihti matuseid vihmas. Leinajad seisavad tumedates ülikondades suurte mustade vihmavarjude all, milletaolisi päriselus pole kunagi käepärast, ning vihma kallab sümboolselt nende ümber, murule, hauakividele ja autokatustele, et õiget õhkkonda tekitada. Kuid nad ei näita seda, kuidas su rohulibledega kaetud püksisääred läbiligunenult säärte vastu kleepuvad ning kuidas isegi vihmavarju all suudab vihm ikkagi su kolba üles leida, mööda seda alla joosta ja nälkjatena su krae vahele pääseda, nii et sellal, kui peaksid mõtisklema lahkunu üle, jälgid selle asemel vaimus mööda selga alla voolavat veeniret. Filmid ei anna edasi, kuidas läbiligunenud porine maapind tõmbab kirstukandjate kingi vesiliivana endasse, kuidas männipuust kirstu imbuv vesi kergitab üles surma ja lagunemise lehka, kuidas suur mullahunnik, mis on mõeldud hauda täitma, muutub mulksuvaks porihunnikuks, mis lirtsub iga labidatäiega ja maandub kirstule kuuldava plartsatusega. Ning aeglase ja väärika jumalagajätu asemel tahavad kõik lihtsalt lahkunu mulla alla saada ning kiiruga tagasi autodesse pääseda.

      Meie, kirstukandjad, astume läbiligunenult ja poristena haua juurest eemale ning seguneme paraja rahvahulgaga, kes on kogunenud hauaservale, kuhu on vihmavarjuks püstitatud täiesti mõttetu lõuendist varikatus. Sõbrad, naabrid ja ärikaaslased trügivad kõik koha pärast katuse all, vähem õnnelikud on surutud servadele, kus katusele kogunenud vesi voolab jämedate jugadena alla. Paul seisab nuttes oma naise Alice’i kõrval, kes naaldub tema vastu, et meest soojendada. Barry leiab Wendy, kes ulatab mehele tagasi tema BlackBerry, millele ta ei suuda jätta pilku heitmata, enne kui libistab selle nagu revolvri vöörihma kabuuri. Mina seisan ema kõrval, kelle punased silmad on tuhmid vaaliumist, mida ta otsustas täna mitte poolitada. Tema juuksed, juurte juures hallid ja igal pool mujal punakaspruunid, on kammitud tugevasse krunni. Ema must kostüüm on liibuv ja nagu alati, näitab liiga ohtralt tema kirurgiliselt kohendatud dekolteed. Ema tikk-kontsade kõrgus, nagu ka rinnaimplantaatide diameeter on sobimatud nii tema vanuse kui ka praeguse olukorraga. Ema pigistab mu kätt, väldib silmsidet ning ma tunnetan Jeni puudumist nagu mädanema läinud haava.

      „Nutmine on lubatud,” sõnab ema vaikselt.

      „Ma tean.”

      „Ja sa võid ka naerda. Leinale pole olemas õiget emotsionaalset reaktsiooni.”

      „Tänan, ema.”

      Ema on mõistagi psühholoog. Kuid ta on sellest enamat. Kahekümne viie aasta eest kirjutas ta raamatu pealkirjaga „Häll ja kõik muu: Emade teejuht valgustatud lastekasvatuse juurde”. Raamatut saatis ülemaaline edu ja see tegi mu emast midagi lastekasvatamise staareksperdi taolist. Nagu oligi oodata, on mu õde, vennad ja mina ise parandamatult ära vusserdatud.

      Te olete „Hälli СКАЧАТЬ