Siia teid jätan. Jonathan Tropper

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägu rasvavaba latte taga lobisevate koduperenaiste seas väsimatute spekulatsioonide teemaks.

      Sulgesin silmad ja hõõrusin meelekohti. „Ma esitan sulle paar küsimust ja tahan, et sa vastaksin neile nii napilt kui võimalik. Selge?”

      Jen noogutas.

      „Kui kaua täpselt sa oled Wade’iga keppinud?”

      „Judd…”

      „Vasta küsimusele!”

      „Veidi üle aasta.”

      Pärast viimase tunni sündmusi võinuks arvata, et mind ei suuda enam miski šokeerida. Veidi üle aasta ei ole mingi põgus flirt, juhuslik seksuaalne üleastumine. See on suhe. See tähendas, et Jenil ja Wade’il oli aastapäev. Meie esimesel aastapäeval olime ööbinud ühes Newporti pansionis. Jenil oli seljas lavendlikarva pesu ja mina lugesin talle imalat luuletust, mis ajas ta niimoodi nutma, et tundsin hiljem tema põskedel soolamaitset. Kuidas olid Jen ja Wade esimest aastapäeva tähistanud? Ja kui juba jutuks tuli, millest nad seda arvestasid? Esimesest flirdist? Esimesest suudlusest? Esimesest kepist? Esimesest korrast, kui üks neist ütles: „Ma armastan sind”? Jen oli oma kalendripidamises ühtaegu sentimentaalne ja piinlikult täpne ning teadis kahtlemata kõigi nende verstapostide täpset kuupäeva.

      Viimase aasta jooksul oli Jen igal võimalusel minema putkanud, et seksida Wade Boulangeri, minu ülimalt sportliku alfaisasest ülemusega. See oli minu jaoks mõeldamatu, umbes sama, nagu oleksin äsja teada saanud, et ta on sarimõrvar, mis oleks olnud tegelikult eelistatavam. Oleksin käinud kohtus, noogutanud tõsiselt süüdimõistva otsuse peale, jutustanud oma loo ajakirjale People ning elanud oma elu edasi. Vähemalt oleksin teadnud, kuhu ma täna öösel oma pea panen.

      „Veidi üle aasta,” kordasin. „Sa oled siis nagu mingi valetaja, mis?”

      „Selleks olen ma saanud jah.” Jen vaatas mulle peaaegu trotslikult otsa.

      „Kas sa armastad teda?”

      Ta pööras pilgu ära.

      Seda polnud ma oodanud ja see tegi haiget.

      Jen ohkas, see oli pikk, dramaatiline ennast haletsev ohe, samal ajal kui mina kaalusin, millised tagajärjed oleksid sellel, kui ma ta kõri portselanikilluga läbi lõikaksin. „Meil olid probleemid ammu enne seda, kui mul Wade’iga midagi tekkis.”

      „Kindlasti mitte säärased, nagu meil nüüd on.”

      Võib-olla ütles Jen pärast seda veel midagi, kuid ma ei kuulnud teda enam. Kuulsin vaid luuportselani raginat jalge all, kui ma läbi köögi kõndisin, eesukse hingede käginat, kui ma selle lahti lõin, ning äkilist õhupahvakat, kui mu kehale meenus viimaks taas hingama hakata.

      Mis kurat siis nüüd saab?

      Istusin otsustamatusest halvatult autos, mis seisis ikka veel sissesõiduteel, ja pigistasin rooli nii tugevasti, et sõrmenukid valgeks tõmbusid. Pole midagi kurvemat kui istuda autos ja sul pole absoluutselt mitte kuhugi minna. Kui ehk istuda autos maja juures, mis ei ole äkki enam sinu kodu. Sest üldiselt on nii, et isegi kui sul pole kuhugi minna, siis võid minna vähemalt koju. Jen polnud mind lihtsalt petnud, ta oli jätnud mu koduta. Tulipunane raev värvis mu hirmu nagu veri vett ning pani mind värisema. Tahtsin Jeni lämmatada, tunda, kuidas ta hingetoru mu pöialde all sisse vajub. Tahtsin Wade’i pussitada mõne säärase kõvera noaga, mille pärismaalaste suguharud on mõelnud välja inimestelt soolikate väljatõmbamiseks – läbi rinnaku sisse ja elutähtsaid organeid läbistades tagant üles, et vaadata, kuidas tume rebenenud koetükkidest paks veri ta suust välja purskub. Tahtsin teha dramaatilise enesetapu, sõita läbi kaitserinnatise Hudsoni jõkke, jättes Jeni maha halvatuna süütundest, mis painaks teda kogu ülejäänud elu – täpselt nagu teadsin, et pilt Wade’ist teda põrutamas jääb nüüd alatiseks mind ennast painama. Kuid ilmselt läheks Jen lihtsalt teraapiasse, võib-olla isegi tollesama hulluarsti juurde, kelle juurest ta oli ära tulnud, sest mehel oli kombeks pärast iga seanssi teda tugevasti kallistada, freudistlikult käperdada. Kuidagi suudaks see tüüp Jeni veenda, et just Jen on kogu selles loos ohver, et ta võlgneb endale selle, et on jälle õnnelik, ja siis oleks mu surm asjatu. Parim, mida võisin loota, oli see, et Jen Wade’i petaks, magades oma kiimase terapeudiga, ent kas armukesele truudusemurdmine on tegelikult üldse petmine? See kõik oli mulle uus ja ma ei teadnud reegleid.

      Tahavaatepeeglist nägin maja esikülge, elutoa suure akna alumist osa, kus kivist vundament läks üle punaseks tellisseinaks. Selle seina taga oli kogu mu elu, minu olemasolu kogusumma, ning mulle tundus, et peaksin olema suuteline autost välja tulema, eesuksest sisse astuma ja selle kõik lihtsalt tagasi võtma. Uks kiiluks kinni, soojadel kuudel juhtus seda alatasa, ning käepidet keerates tuli samal ajal õlaga vastu rasket lepapuitu suruda. Võtmed olid mul sealsamas, kõlksusid vastu roolisammast, mille suhtes mul polnud aimugi, millises suunas seda pöörata.

      Mis kuradi põrgut siis nüüd saab?

      Heitsin pilgu kellale, valgest kullast Rolex Cosmograph Daytonale, mille Jen oli kinkinud mulle kolmekümnendaks sünnipäevaks. Mulle oli mu senine Citizen suurepäraselt sobinud, tegelikult tundsin sellest puudust, kui ta mulle selle edeva asjanduse kinkis, kuid säärased asjad olid Jeni jaoks olulised. Ta oli kolinud eeslinna nagu näitleja, kes uude ossa sisse elab, ning nõudis alati, et näeksime mõlemad välja vastavalt oma rollile.

      „Me võiksime minna selle kellale kuluva raha eest suurepärasele puhkusele,” olin vastu vaielnud.

      „Me võime sellegipoolest suurepärasele puhkusele minna,” vastas Jen. „Puhkused tulevad ja lähevad. Säärane kell on perereliikvia.”

      Olin liiga noor, et perekonnareliikviat omada. See sõna tõi vaimusilma pildid kollaseks tõmbunud varbaküünte ja kondiste randmetega voodihaigetest vanameestest, kes kuhtuvad kopitanud tubades, mis lehkavad Lysoli ja lagunemise järele. „See on viie kuu majalaenu summa,” ütlesin.

      „See on kingitus,” vastas Jen, muutudes äärmiselt nipsakaks, nagu vahel juhtus.

      „Kingitus, mille eest maksin mina.”

      Olin olnud piisavalt kaua abielus teadmaks, et see märkus oli vale ja ebaviisakas ning üldse mitte konstruktiivne, kuid ütlesin seda sellegipoolest. Ma tegin vahel selliseid asju. Ma ei oska öelda, miks. Sa abiellud ja välja kujunevad teatud käitumismudelid. Jen oli geneetiliselt võimetu tooma kuuldavale mingisugustki verbaalset vabandust. Mina ütlesin vahel nõmedaid asju, mida ma ei mõelnud päriselt nii. Me leppisime nende puudustega enda ja teineteise juures, välja arvatud hetkedel, kui need pinnale ujusid, ning siis pidime võitlema tungiga teineteist metsikult tümitada.

      „Nii et meie raha on siis sinu raha?” küsis Jen, silmad süttimas nördimuse rõõmust, ja niisama lihtsalt oligi ta meid sujuvalt uude tülisse juhtinud. See oli oskus, mida Jen oli aja jooksul täiustanud nagu poksija, kes virutab ja põikab siis kõrvale, enne kui vastulöök kohale jõuab. Temaga vaidlemine pani mul eranditult alati pea ringi käima.

      Lõpuks jätsin kella alles, vastupidine ei tulnud tegelikult hetkekski kõne alla. Citizen pagendati väiksesse laekasse mu sokisahtlis, kus olid meie vana korteri võtmed, paar ajast ja arust mobiiltelefoni, mu kolledži tudengipilet, paar Jaapani visketähte minu põgusast ninjaperioodist keskkooli esimeses klassis, pall, mille olin püüdnud lapsena Lee Mazzillilt Shea staadionil ning veel mõned esemed, mis pärinesid minu ammu surnud ja maha maetud versioonidest.

      Praegu näitas Rolex, et on kolm pärastlõunal. Vajasin veidi aega, et mõelda, olukorda kaaluda, langetada otsus järgmise sammu kohta. Sõrmitsesin telefoni СКАЧАТЬ