Siia teid jätan. Jonathan Tropper

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ isegi praegu, pärast kõike seda, mida ta on mulle teinud, on tema silmades ikka veel midagi, mis tekitab minus soovi teda iga hinna eest kaitsta, kuigi tean, et tegelikult olen hoopis mina see, kes kaitset vajab. Kõik oleks hoopis lihtsam, kui ta ei oleks Jen. Aga ta on ning seal, kus oli kunagi puhtaim armastus, on nüüd viha ja vimma põrguauk ning uus, sünk ja väändunud armastus, mis teeb rohkem haiget kui kõik muu kokku.

      „Judd.”

      „Ma pean minema,” ütlen autoust avades.

      „Ma olen rase.”

      Mind ei ole kunagi tulistatud, kuid ilmselt on see just säärane tunne, murdosa sekundit tühjust, enne kui valu kuulile järele jõuab. Jen oli rase ka ükskord varem. Ta nuttis ja suudles mind ning me tantsisime vannitoas nagu segased. Kuid meie laps suri, enne kui ta jõudis sündida, nabanöör kägistas ta kolm nädalat enne sünnitähtaega.

      „Soovin õnne. Olen kindel, et Wade’ist saab suurepärane isa.”

      „Ma tean, et see on sulle raske. Mõtlesin lihtsalt, et sa peaksid seda minu käest kuulma.”

      „Ja nüüd ma siis kuulsin.”

      Istun autosse. Jen astub auto ette, nii et ma ei saa minema sõita.

      „Ütle midagi. Palun.”

      „Olgu. Mine perse, Jen. Mine kohe täiega. Loodan, et Wade’i lapsel on seal sees rohkem õnne kui oli minu omal. Kas ma tohin nüüd minna?”

      „Judd,” ütleb ta, hääl vaikne ja ebakindel. „Sa ei saa mind ju nii palju vihata, ega ju?”

      Vaatan talle silma sisse kogu siirusega, mida suudan endast leida. „Jah. Saan küll.”

      Võib-olla on asi selles, et mu keeruline lein isa pärast on hakanud viimaks mõjuma, või lihtsalt selles, kuidas Jen taganeb, nagu oleks saanud kõrvakiilu, kuid igatahes peaaegu piisab sügavast valust, mis ühe ettevaatamatu hetke jooksul tema suurtes silmades sähvatab, et panna mind teda jälle armastama.

      KOLMAS PEATÜKK

      Minu abielu lõppes nii, nagu need asjad ikka lõpevad: parameedikute ja juustukoogiga.

      Abielud lagunevad. Igaühel on oma põhjused, kuid keegi ei tea tegelikult, miks see juhtub. Me abiellusime noorelt. Võib-olla oli see meie viga. New Yorgi osariigis on võimalik seaduslikult abielluda nooremana kui võtta üks naps tekiilat. Me teadsime, et abielu võib olla keeruline samamoodi, nagu teadsime, et Aafrikas nälgivad lapsed. See oli traagiline tõsiasi, kuid meist kusagil väga kaugel. Meiega pidi kõik olema teisiti. Meie ei lase tulel kustuda: me oleme parimad sõbrad, kes teineteist igal öösel oimetuks kepivad. Meie väldime enesega rahulolu lõkse, jääme südamelt ja kehalt nooreks, meie suudlused jäävad pikaks ja sügavaks, me hoiame jalutades käest kinni, ajame poole ööni sosinal juttu, ameleme kinos ning sööstame vaibumatu innuga teineteise kallale, kuni vanusega kaasnev artriit selle ebasoovitavaks muudab.

      „Kas sa armastad mind ka siis, kui ma vana olen?” küsis Jen, tavaliselt siis, kui olime tema ühikatoas voodis ja lebasime uniselt seksi lämbes muskuselõhnas loppis madratsil. Jen lamas kõhuli ja mina külili, liigutades sõrme laisalt mööda ta selgroo madalat kanjonit kohani, kus see läks üle tema imelise tagumiku kõrguvateks kurvideks. Kohtamas käies tundsin Jeni tagumiku üle tobedat uhkust. Avasin talle uksi vaid selleks, et näha seda enda ees hüplemas, kõrge, prink ja teksades täiuslike proportsioonidega, ning mõtlesin endamisi, vaat see on tagumik, kelle seltsis vanaks saada. Suhtusin Jeni tagumikku nagu oma isiklikku saavutusse, tahtsin viia ta tagumikku koju oma vanematega tutvuma.

      „Kui mu rinnad muutuvad lõdvaks ja hambad kukuvad välja ning ma olen üleni krimpsus ja kortsus nagu kuivatatud ploom?” küsis Jen.

      „Muidugi armastan.”

      „Sa ei vaheta mind noorema naise vastu välja?”

      „Muidugi vahetan. Aga tunnen ennast sellepärast kehvasti.”

      Ja me mõlemad naersime selle kõige võimatuse üle.

      Armastus tegi meist eneseimetlejad ja rääkisime lakkamatult, kui lähedased me oleme, kui täiuslik on meie side, nagu oleksime esimesed inimesed maailmas, kes on teinud kõik õigesti. Mõnda aega olime just säärane paar, kõige muu suhtes iiveldamaajavalt ükskõiksed idioodid, kes vahtisid vaid teineteisele silma, kui kõik teised üritasid lõbutseda. Kui ma mõtlen, kui lollid me olime, kui juhmilt teadmatuses tegelikkusest, mis meid ees ootas, siis tahaksin minna tolle kondise enesekindla poisikese juurde tema tulvil südame ja lakkamatu erektsiooniga tükkis, ning tal hambad sisse lüüa.

      Tahaksin talle rääkida, kuidas tema ja tema eluarmastus vajuvad aegamisi rutiini, kuidas seks, millel pole iseenesest endiselt midagi häda, muutub tavaliseks ning kuidas pole üldse mõeldamatu seda mõne telesaate või hilise ampsu nimel edasi lükata. Kuidas nad lakkavad oma peeretamist strateegiliselt maha surumast ja kusel käies vetsuust kinni panemast; kuidas ta ise muutub sõpradega naise ees nalja visates ebakindlaks, sest naine on kõiki tema nalju juba kuulnud; kuidas naine ei naera tema naljade üle samamoodi, nagu naeravad teised; kuidas naine hakkab õhtuti üha kauem ja kauem telefoni juures sõbrataridega lobisema. Kuidas neil tekivad ägedad tülid kõige tobedamate asjade üle: paberihoidjasse panemata jäetud tualettpaberi rull, valamusse kuivama käetud kaerahelvestega krõbinakauss, lohakil tšekiraamat. Kuidas mängu tuleb vaikiv punktisüsteem, kus mõlemad peavad omaenda keeruliste reeglite põhjal arvet. Tahaksin ilmuda selle väikese kehkenpüksi ette nagu möödunud jõulude vaim ning ehmatada abieluplaanid temast igaveseks välja. Unusta abielu, karjuksin ta peale. Võta parem tekiila. Ja siis lennutaksin ta tulevikku ja näitaksin talle ilmet ta näol…

      …kui ma astusin magamistuppa ja leidsin Jeni teisega voodist.

      Selleks hetkeks oleksin arvatavasti pidanud juba midagi kahtlustama. Abielurikkumine, nagu iga teine kuritegu, tekitab vältimatu kõrvalsaadusena asitõendeid samamoodi nagu taimed ja hapnik või inimesed ja näiteks sitt. Nii et kahtlemata oli hulk võimalusi, kuidas ma võinuks jälile saada ja mis oleksid säästnud mind traumast sellele kõigele oma silmaga tunnistajaks olla. Vihjeid pidi kuhjuma juba mõnda aega nagu lugemata e-kirju, mis on lugemisest vaid ühe klõpsu kaugusel. Võõras number tema mobiiliarvel, kõne, mis kiiresti lõpetati, kui mina tuppa astusin, seletuseta jäänud arved, väike hammustusejälg õlal, mille tekitamist ma ei mäletanud, tema märgatavalt kahanenud seksiisu. Järgnenud päevadel vaatasin meie viimase abieluaasta uuesti läbi nagu turvakaamera lindi pärast röövi, imestades, kuidas pagana päralt ma võisin olla säärases teadmatuses, kuidas ma pidin neile tõepoolest lausa peale komistama, et asjast viimaks aru saada. Ja isegi siis, kui vaatasin neid oma voodil aelemas ja oigamas, kulus mul veidi aega, et pilt kokku panna.

      Sest lugu on nii, et ükskõik kui väga sa seksist ka rõõmu ei tunne, on teiste seksi pealtvaatamises midagi ehmatavat ja kummaliselt võõrikut. Loodus on näinud tublisti vaeva, et panna suguakti põhialused paika säärasel viisil, et ise seksides sul sellest kuigi head pilti ei ole. Kui asja tuumani tungida, siis on seks vaatamiseks võrdlemisi näotu, räpasevõitu ja sageli groteskne toiming: ihukarvad, kehade hõõrdumine, pärani avaused, paljad läikivad elundid. Ja siis paaritumise akt ise, jõhker, primitiivne ja ürgne, mis meenutab, et me kõik oleme vaid juhmid loomad, kes klammerduvad oma koha külge toitumisahelas ning kes söövad, magavad ja kargavad üksteist nii palju kui võimalik, enne kui tuleb keegi suurem ja meid nahka paneb.

      Nii et kui ma Jeni kolmekümne kolmandal sünnipäeval varakult koju tulles leidsin ta, käed-jalad laiali siruli voodis ning mingi tüübi lai pekine perse tema kohal sigitamise universaalses rütmis üles-alla СКАЧАТЬ