Päikese pime külg. Bert Liives

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ moondunud kontrastseks koomiksilinna ööks, kus teravad valgused lõikuvad siin-seal sügavasse pimedusse ja inimesed on kas väga kauged või väga lähedased, aga alati unenäoliselt kerged kaduma. Olgu su mõtetest või siit riigist. Ööd muutuvad tihti hetkelisteks piltideks, emotsioonideks, lauseteks, lõhnadeks ja see on kõik, mis hommikuks alles jääb. Kummalised pildiseeriad inimestest, kes julgevad öö varjus olla keegi teine, keegi, kelle elul on natuke rohkem mõtet ja kelle ideed on tavapäratumad. Nad ise on aga muretud ja natuke kangelaslikud ning vähemalt pisut võluvad. Ju siis igapäevase varjutus muudab meid, vähemalt pisukeseks.

      Kui esimest korda lavale läksin – ma mäletan seda hästi, see oli ühes Berliini keldribaaris, kus käisid koos kohalikud alternatiivelu tegelased, aga mitte just need kõige edukamad –, kartsin meeletult, nagu oleks see midagi olulist. Mu käed värisesid ja otsustasin leevenduseks pool pudelit viskit kõrist alla kallata. Selleks ajaks, kui mind lavale toimetati, olin end kujutlenud pagana John Lee Hookeriks endaks, kes laulab silmagi pilgutamata mõne õrna kitarrinoodi taustal sellest, kuidas Mississippi ajab üle kallaste ja tahab sadu inimesi enda alla matta. Kogu publik oli ühtäkki kadunud, muutunud üheks pinisevaks salvestusmikrofoniks ja imetlevateks produtsentideks klaasi taga. Kitarri tühjas toas süles hoides kogunesid pimeduse varjus mu kohale tumedad piksepilved ja kui avasin vaikuses huuled, suutsingi petta end vanaks meheks, kes peab vaid avama suu, et tema raske hingeõhk kumaks läbi ruumi ja muutuks koos mõne kiledama krõpsuga vana maja seintes üha vanemaks bluusiks, ilma et keegi selle tõelisuses kahtleks. Nautisin igat hetke ja sain aru, et armastan metamorfoose, meeleldi elaksin korraga tuhandet erinevat elu.

      Kui tuled aga süttisid, näisin suurte vanade meeste käreda vinüülihingamise kõrval äkki nii väike ja nii noor, et mul hakkas piinlik. Olin naeruväärne väike teadlasehakatis, kes üritab õhtuti pärast kummikinnastest vabanemist süüvida elu sügavamasse olemusse, ja mitte väga edukalt. Pinistasin kitarri edasi, maadlesin hirmutava vaikusega ja oleksin soovinud, et neist kogunevatest kujuteldavatest pilvedest mu pea kohal olekski hakanud sadama ja sadama ja sadama. Ja et see sadu polekski eales lõppenud, mattes enda alla kõik. Minu, mu liiga kalli kitarri, mu haleda võltsbluusi, mu piinlikkust tulvil elu, saalitäie inimesi, kes kulutasid oma aega minu peale. Selle asemel et kuulata hommikuse kohvi juurde, kuidas päris John Lee teeb vaikselt vinüülil tiireldes oma asja … ringiratast ja ringiratast. Ja nii, aeglase minoorse muusika saatel, oleksime vajunud sinnasamma tekkiva järve sügavasse põhja. Jumalikult, äkiliselt oleksin siis pääsenud, nukralt bondilikult.

      Vaatan taevasse ja tundub, et sadu läheb üle, kerge suvise vihmasabina tagant paistavad juba üksikud tähed, kuigi ma tean ja võiksin vanduda, et varsti hakkab siinkandi taevas aina tihedamini pimedaks kiskuma ja algab sadu, üks korralik sadu, ja sajab ja sajab, kuni tundub, et see ei jäägi enam järele. Sadu kestab päeva, teise, kolmanda, viiendat päeva sajab, nii päeval kui ööl. Iga kord, kui avame silmad. Ja õuest immitseb kõdu lõhna ning toa vaikuses kajavad kingades jalgade sammud parketilt seintele, parketile. Enne seda aga olen mina ammu siit läinud. Või kui jään, siis nii ei juhtu. Annaks …

      Meie Isa, kes sa oled … Olin siis alles pisike, kui vanaema mulle need sõnad õpetas. Oli augustiõhtu ja olime maal, õues siristasid ritsikad, öö oli sünkmust ja mina kartsin pimedust. „Need on võlusõnad,” ütles vanaema. „Kõik halb kaob sinust hästi kaugele eemale, kui sa neid lausud, ja mitte miski ei saa sulle liiga teha.” Tõepoolest, iga kord haihtus minust neid sõnu mantrana lausudes hirm, kuigi – kui jumal ka päriselt eksisteeriks, teaks ta ilmselt isegi, et ma temasse karvavõrdki ei usu. Aga see ei lugenud, selles minu lapsepõlves. Seal ei astunud Miriam kunagi sillutise vahekohtadele ja piilus alati enne magamaminekut voodi alla ning mina pomisesin mõttes võlusõnu. Seal saime hakkama ka siis, kui ööd olid pimedad.

      Ja nii loen enda lõbuks mõttes „Meie Isa, kes sa …”, kui Ülemiste poolt linna kõnnin. Ma ei karda praegu ega tea, kelle või milleni oma palvetega jõudma pean, aga ometi tunnen rahu, kui mu mõtted käivad mööda kindlaid rööpaid ja kindlaid sõnu. Siis kerkib mu silme ette isa nägu, silmad õige pisut kissis, pea õige pisut ühel küljel ja sõrmed lõuga paitamas. „Ma näen kompulsioonile kalduvat käitumismustrit.” Minus tärkab protest.

      See on kompulsioon, mis on mulle juba naha alla pugenud, ja see jääb. Toksin mõttes nimetissõrmega vastu kirjutuslauda. See jääb. Isa nägu tõmbub tagasi. Loen oma ridu, kõmbin mööda Tartu maanteed alla ja pea huugab piki mu mantra tuttavaid tolmuseid teid, teretuttavaid paiku ja mõttemaastikke, mängeldes selle naljaka koduse keelega, viies mind ammustesse aegadesse, paikadesse. Pisikesse magamistuppa Põhja-Eesti mändide all, kus aknast siriseb sisse ritsikate sabinat ja kus valgusring piirab tihedalt tõrvatud katusega maja keset pilkast pimedust. Kus kuulan igal õhtul punasest nahast ja elevandiluust nuppudega vana raadiot, mille kärisevast sagedusribast tuleb unejuttu ja unelaulu, ja kus pärast salaja palvetan. Vahel laulsin unelaulu kaasa, aga sellega jäin alati teistele vahele. Palvetamisega mitte – vaid ritsikad siristasid ja keegi ei kahtlustanud midagi. Ent nüüd olen vaid reisija ning vaatan mööduvaid pilte vaikides pealt ja imestan, kuidas tuttav vaheldub peaaegu-et-unustasin-selle-äraga.

      Kaugemalt paistavad esimesed üksikud tähed, vaatan vihmast sätendavas linnas üles. Suurtel Tartu maantee äärsetel reklaamtahvlitel hakkavad valgustuslambid kergelt võbelema. Seejärel need kustuvad ning jään imestades seisatama, kui ka nendel tahvlitel hakkab vilkuma toosama katkendlik filmike lennujaamast. Seekord on aga stseen teine.

      Kaks kummalist kuju taovad Toompea müüril enne koitu kaarte. Väiksem neist kahest sasib alatasa juukseid ja vannub saksa keeles, aga imeilusa Hamburgi aktsendiga. Kujud taovad ennastunustavalt kaarte, kiirluubis mööduvad neist päevad ja ööd, koidud ja ehad, oodates … oodates õiget hetke.

      Õiget hetke milleks? Kuid filmike ei jätku, vaid seepiatoonides ekraan üksnes suriseb ja säriseb veel natuke öises õhus, kuni kustub, jättes mind nõutult seisma.

      Läbi tasase elektrisärina kuulen, kuidas veel mõni viimane tilluke piisk trummeldab vaikselt kitarrikohvrile, ja aina enam hakkab minus võimust võtma tunne, et olin tulekuga õige valiku teinud. Olen liiga kauaks eemale jäänud ega tea enam päris täpselt, kuhu kuulun, kodutunne on jäänud harvaks ning ei tahaks vähemasti siingi täiesti võõraks ununeda. Kõige rohkem kardan jääda juurtetult õhku heljuma, üritades haarata siit ja sealt, ometi on aga kõik lähemad toed valgusaastate kaugusel ja mina olen keset tühjust, teadmata, kuhu poole pöörduda ja minna.

      Kui suviti sugulastel mere ääres külas käisime, tuli mu vanaonu meiega tihti kaasa. Õhtuti istus ta õues ja tüütas mind. „Kas majakas vilkus juba?” Veel ei olnud vilkunud. Onu naeratas ja noogutas mõtlikult. „Varsti vilgub. Varsti vilgub. Kui kellelgi vaja on, siis küll ta vilgub.” Ja eks ta viimaks ka vilkus, kui majakavaht õhtusöögi lõpetas ja aru sai, et tuleb jälle üles ronida ja vaadata, mis siis seekord rikki läks. Mõnikord ta aga ei vilkunudki, ja ju need olid need ööd, mil majakavahil olid sõbrad külas ja polnud mahti viinalauast tõusta. Vanaonule valetasin neil õhtutel viimaks, et vilkus, vilkus nagu supernoova ja terve taeva lõi valgeks. Vanaonu oli rahul. „Näed siis, alati tuleb see, mida vaja on, õigel ajal teele. Keegi oli vist kusagil eksimas.”

      Alati tuleb see, mida vaja on, õigel ajal su teele. Ehk on selles pimeda joodiku jutus terake tõtt? Eks kõik juhtub ilmselt põhjusega ja tahaksin uskuda, et kui sinu poole sirutab käe miski minevikust, siis ilmselt on sellel oma põhjus ja oleks ainult hea mõte ka oma käsi vastu sirutada. Kui ma seda ei usuks, siis ei kõnniks ma vähemasti praegu siin, Lõuna-Helsingis.

      Ja tema, minu käe nimi, saage tuttavaks, oli Alice. Tegelikult ei olnud, aga samuti ei olnud minu nimi Frank. Kuid nende nimedega me tutvusime ja otsustasime foorumis lõpuks ühiselt, et teeme … bändi. Mitte keegi peale minu meie bändis pilli mängida ei osanud, aga sellel polnud eriti vahet, me olime kõik noored eesti tudengid ja nautisime staatust, kus ühtegi väidet ei pea mitte millegagi põhjendama. Mina tegin koolis katseid rottidega, keda ma salaja armastasin СКАЧАТЬ