Päikese pime külg. Bert Liives

Чтение книги онлайн.

      PÄIKESE PIME KÜLG

      Ja nüüd ma näen unes juba üsna mitmendat ööd, kuidas poen maapõue peitu meteoriidisaju eest. Ja enne ma jooksen – nii kiiresti kui ei kunagi ilmsi surun end läbi õhu – ning tunnen oma paremal põsel ja kõrval survet, kuumust. Taevas pulbitseb üks ilmatu suur tulekera ja hiljem, kui uuesti mullasest urust välja ronin, ütleb ta: „Näe, siin sõid enne meie kanad, nüüd on siin asfalt, aga maja, maja on täiesti alles. Nüüd elavad siin võõrad, koos meiega.” Aga maja on alles ja enne kui midagi mõtlen, kallistan ta põlvi ja piilun nende tagant meie maja nagu väike laps. Tõesti, see on alles, keset vihmast asfaltvälja. Sees elavad aga võõrad.

      „Kas sulle ei tundu naljakas, kuidas mõni inimene oskab ainult mõnekümne minutiga terve oma eluloo ära rääkida?” Seda öeldes vanaproua naerab ja nämmutab naljakalt sõnade vahel. Ta meenutab mulle multikategelast. „Jah, aga eks ta oli harjutanud ka,” vastan. Proua hakkab selle peale veelgi rohkem naerma. Huvitav, keda mina talle meenutan? „Kas sa šokolaadi tahad, poja?” Ta ulatab mulle lahtise karbi. „Lapselapsed panid mulle terve hulga kaasa, nad teavad, et ma olen suur maiasmokk.” Šveitsi šokolaadikommide ilusa karbi paber krõbiseb mu käe all, kui teda tänan ning tunnen, kuidas lennuki tasane sumin üritab õrnalt mu ajulaineid alfast teetasse lülitada.

      Kujutlen pilguga keset taevast hõljudes ja poolunes tiksudes Marsi tulevast kolooniat, mida Bernard mulle õhtul enne lahkumist elavalt kirjeldas. Ta rääkis Marsi päevast, gravitatsioonist ja radiatsioonist, ent kui ma päris aus olen, siis jäi mulle Bernardi tuhmuvate sõnade taustal meelde mõlkuma vaid see, kuidas Valles Marinerise põhja uuristatud käikudes kasvavad madalates maaalustes tunnelites päevavalguslampide all salatid ja tomatid, kitsastes koridorides on hämar valgus, et energiat säästa, ja generaatorite tasase hubina taustal oodatakse vastust. Signaal Maale saadeti äsja välja ja järgneb nelikümmend neli minutit vaikust paigas, mis on nii kaugel, et Maa näib taevas vaid tillukese täpina.

      Tallinna tuled pilguvad pärast tükki maad pimedust ja sellele eelnenud loojangus säravat Euroopat otse mu jalge all nagu miniatuurne tähekaart. Ehmatanud stjuardess jookseb minuni – selle lennu ajal on ta juba kolmandat korda mu eksistentsi täielikult unustanud –, raputab mind õlast, kuigi olen juba üleval, kinnitab mu turvavöö ja käsib klapid peast võtta. „Flew into Heathrow yesterday …” Kuuletun ja kujutlen veel sumisevas poolunes, kuidas istun keset tühja Tallinna taevast ainuüksi oma tooliga, täiesti ühe koha peal paigal, vastu igasuguseid füüsikaseadusi õhus rippudes, kuni keegi mind märkab ja ma hakkan kukkuma, kukkuma, kukkuma, nagu ekvaatori külge ja väljapoole maakera geostatsionaarset orbiiti maailmakõiksusse kinnitatud kosmoselifti pidi alla libisedes.

      J’ai volér loin de toi, loin d’un fantasie.Olen tagasi Maal, tere tulemast.

      Ülemiste paistab läbi akna niiske ja jahe. Kõik väljuvad, jään viimasena pardale, et istme alla kukkunud salli välja õngitseda. See vana räbal on Miriami kootud ja pea iga kord, kui sellega Pariisis mõnda kallimasse poodi sisenesin, vaatasid müüjad mind kerge üleoleva lõbustatusega, mina aga punastasin ja lükkasin lõua sügavamale krae vahele. Viimasel kahel korral tutvustati mulle allahinnatud talvekollektsiooni ja mäletan vist igavesti müüja kaastundlikku nägu, kui ta küsis, kui kaua aega meie lahkuminekust siis ka on. Tühjad tõprad need prantslased. Miriami sall jäi alles, põhimõtteliselt, ja pärast igat sellist intsidenti oli selle positsioon aina kindlam. See oli minu, või vähemalt oli see käegakatsutav, see polnud unenägu ega fantaasia, vaid see oli tõeline ja püsiv ega libisenud mu sõrmede vahelt iga mööduva tunniga kaugemale.

      Stjuardessid jätavad viisakalt hüvasti ja mina olen siin, ma olen siin, olen tagasi Eestis. Tahaksin karjuda, sest mind ehk isegi oodatakse siin, vähemalt märgatakse, vähemalt on mul lootust olla see võõras, kes toob põnevaid lugusid. Tunnen, kuidas minus voolavad korraga melanhoolia ja sõnulseletamatu ootusärev rõõm, ning mõtetes lapsepõlve soojusse tagasi rännates, kõigi nende liivaluidete vahele eksides tundub mulle, et siin ootab mind see soojus ja tuttavus, millest olen puudust tundnud. Siin ei kao ma ehk taas ära. Mul on siiski tunded, pagan võtku, võib-olla olen veel isegi elus ja mul on võimalus jätkata sealt, kust pooleli jäin.

      Longin omaette naeratades piki Lennart Meri nimelise lennujaama koridore „saabumistesse”, kui märkan seintel kummalisi tabloosid, mis mõjuvad nagu kaasaegse kunsti näituselt välja rebitud hektilised videoinstallatsioonid. Nende koha ja sisu dissonants on nii ootamatu, et rebib mu muudest mõtetest ja pean tunnistama, et midagi päris sellist pole ma veel näinud. Kõrgetel valgetel kangastel vilguvad katkendlikud pildid ja väga vaikselt kostab kärisev helitaust:

      Soo peal on hommikune udu, jahe ja märg, soo koriseb, laudtee kõigub kellegi raskete viisusammude all. Kaadrist eemaldub hiiglane, kelle suust tuleb auru, soos on jahe. „Üle Kääpa jõe …” ümiseb ta nurgelise soome aktsendiga. Ja astub aina edasi ja edasi, lauad ühtlaselt kääksumas nii jalge all kui ka õlal. Väike lind põgeneb kaugemale soo vahele ja pisitasa jääb hiiglase ümin aina kaugemaks ja kaugemaks, muutudes viimaks vaid läbi vetruva soopinna kõmisevaks sugestiivseks bassiks …

      Jään nagu lummatult pikas koridoris kummaliselt vilkuvaid stende vaatama, aga pildid kaovad üsna pea ja ümin vaikib. Olen segaduses. Video asemele tekivad staatilised reklaamplakatid. Taxfree alkohol, Tissot, Bentley. Tallinnas, kui irooniline. Kuigi tegu on üsna põneva welcome-to-estonia-lahendusega, häirib miski selles mind sügavalt ja paneb külmajudinad vaikselt mööda selga alla jooksma. Midagi on justkui nihkes ja viimati oli siin teisiti. Mis täpselt? Kust kurat mina tean.

      Kuid mul on hästi meeles siinne joonistatud elu, need tillukesed tänavad, mis moonduvad multifilmiekraaniks ja kuhu pimeduse tulles hakkavad üksteise järel ilmuma pildid Frank Milleri raamatutest, väheke kuritegelikud, väheke pimedad, osalt põhjamaiselt sünged, natuke jahedad, pisut napisõnalised. Mulle meeldib see boreaalne identiteet, teisalt olen seda viimasel ajal vältima hakanud, seda jahedat vaikset pimedust enda ümber. Kuigi see on osake minust endastki. Olen olnud vist üsna kaua eemal, aga arvan, et lõplikult kodus saan olla ikkagi vaid siin, kus on mu mälestused. Ja oleks üsna meeldiv, kui nad otsustaks siin endiselt alles olla.

      „Kas sa usud tulnukatesse?” küsis Bernard toona naljatledes kogu meie Marsi-vestluse lõpetuseks. „Jah, muidugi,” vastasin täiesti siiralt. „Ma ise olen siin üks, prantslased ei võta sind kunagi päris omaks.” „Hmph,” tegi Bernard ega tundunud üldse lõbustatud olevat. Ilmselt ootas ta, et ma sama küsimusega vastaksin, aga otsustasin teema hoopis sinnapaika jätta ning pakkisin selle asemel mõne artikli ja töö homsesse kohvrisse. Ma teadsin neid Bernardi jutte küll, tumeainest ja universumi koostisest, ja ta rääkis kõigest sellest väga põnevalt, oli see ju lõpuks tema eriala. Raske oli aga vältida tema kaldumist ulmesse ja fantaasiatesse intelligentsest elust väljaspool meie maailma, ja neid jutte ei tahtnud ma tol õhtul lihtsalt kuulata. Tõtt-öelda ei tahtnud ma neid tegelikult kunagi kuulda.

      Läbi lennujaamaakende sätendab nüüd juba üsna lähedal mõni pastelne tähekaardi tuleke ja Tallinn on tasapisi aina enam sügavsiniselt hämardumas, kuigi on alles õhtu ja suve lõpp. Päevad kisuvad lühemaks ja mulle meenub, et siiakanti ei jõua kunagi kuigi palju valgust, välja arvatud üksikutel kuudel.

      Seesama Bernard, kes töötab suure osa aastast ühes maailma parimas observatooriumis Tšiilis ja laseb igal pühapäeval linnas käies kohalikel pisikestel meestel oma saapaid puhastada, ütles mulle kunagi, et iga hetk meie valgusest on kaheksa minutit ja üheksateist sekundit vana, mistõttu on kogu meie aeg ja valgus tema meelest üleüldse liiga ettemääratud, vana, kindel ja tüütu. Nagu Bernardi, ei huvita tegelikult mindki suuremal määral see tüütu valgus, või kuidas ta seda sõnastaski. Aja vastu, mis valgusel meieni jõudmiseks kulub, ei ole mul ehk vaid seetõttu otseselt midagi, et kusagil seal valguse taga, selle kõige kaugema valguse taga peaks olema pimedus, mille taga ei ole enam ühtegi valgust. Pigem sirutaksin ma käe rõõmuga just sinna pimedusse, valguse taha, kõige vanema ammuse valguse taha ja üritaksin jõuda tundeni, mis võis olla enne Eedeni aeda ja valget müra, enne kõike, ent kus ometi olime meie, mingil kujul, mingis vormis.

      Sest tahaksin СКАЧАТЬ