Näljamängud. Suzanne Collins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ roheline salat, lambaliha ja kartulipuder, juust ja puuviljad, šokolaadikook. Terve õhtusöögi vältel tuletab Effie Trinket meile meelde, et jätaksime järgmise käigu jaoks ka ruumi. Aga mina topin end kõriauguni täis, sest ma ei ole kunagi sellist toitu saanud, nii head ja nii palju, ja ilmselt ei ole mul mängudeni jääva ajaga midagi paremat peale hakata kui mõned kilod juurde võtta.

      "Vähemalt teil kahel on korralikud kombed," lausub Effie Trinket, kui hakkame põhiroaga lõpule jõudma. "Eelmisel aastal sõid mõlemad kõike kätega nagu metsalised. See ajab mul seedimise täiesti korrast ära."

      Eelmisel aastal olid mõlemad väljavalitud Servalt – lapsed, kes polnud oma elu ühelgi päeval piisavalt söönud. Ja kui neil õnnestus toitu saada, ei olnud lauakombed kindlasti esimene asi, mida meeles pidada. Peeta on pagari poeg. Minu ema õpetas mind ja Primi korralikult sööma. Sellepärast, jah, oskan ma noa ja kahvliga ümber käia. Aga Effie Trinketi kommentaar ajab mind nii marru, et otsustan ülejäänud söögi tema kiuste kätega suhu toppida. Seejärel pühin käed laudlinasse puhtaks. Selle peale surub naine oma huuled kõvasti kokku.

      Nüüd, kui õhtusöök on läbi, näen kõvasti vaeva, et toit sees püsiks. Peetagi paistab näost pisut rohekas. Kummagi kõht ei ole nii rikkaliku toiduga harjunud. Aga kui ma suudan Greasy Sae hiirelihast, seajäätmetest ja puukoorest kokkukeedetud toidu – talvise eriroa – endal sees hoida, ei loobu ma ka sellest siin.

      Läheme teise vagunisse ja vaatame lõikuspäeva ülekannet, mida nähakse kogu Panemis. Nad üritavad eri ringkondade valimistseremooniaid terve päeva peale laiali pillutada, et inimesed saaksid kõike mugavalt otseülekandes vaadata. Aga tegelikult saavad seda teha ainult Kapitooliumi inimesed, sest neist ei pea keegi lõikuspäeval ise osalema.

      Näeme ükshaaval teisi lõikuspäevi: loetakse ette nimesid, vabatahtlikud astuvad ette – see viimane juhtub siiski harva. Uurime oma vastaste nägusid. Mõned jäävad mulle meelde. Koletu poiss, kes 2. ringkonnas vabatahtlikuna ette tormab. Rebasenäo ja siledate punaste juustega tüdruk 5. ringkonnast. Vigase jalaga poiss 10. ringkonnast. Ja kõige enam jääb kummitama kaheteistaastane tüdruk 11. ringkonnast. Tal on tumepruun nahk ja tumedad silmad, aga muidu on ta kasvu ja käitumise poolest väga Primi moodi. Ainult et kui tema lavale astub ja küsitakse, kas vabatahtlikke on, ulub ümbritsevate igerike hoonete vahel vaid tuul. Keegi ei taha tema asemele minna.

      Kõige lõpuks näidatakse uuesti 12. ringkonda. Loetakse ette Primi nimi, mina jooksen vabatahtlikuna ette. Võimatu on mitte kuulda meeleheidet minu hääles, kui ma Primi oma selja taha lükkan, nagu kardaksin, et keegi ei kuule mind ja nad viivad ta minema. Aga loomulikult kuulevad nad mind. Näen, kuidas Gale Primi minu küljest lahti rebib ja ma lavale astun. Kommentaatorid ei tea täpselt, mida öelda, kui pealtvaatajad aplausist keelduvad. Vaikne auandmine. Üks ütleb, et 12. ringkond ei ole kunagi olnud väga kõrgelt arenenud, aga kohalikud tavad võivad mõnikord olla päris võluvad. Nagu märguande peale kukub Haymitch lavalt alla ja kommentaatorid oigavad naljakalt. Loosirattast tõmmatakse Peeta nimi ja ta võtab kiiresti oma koha sisse. Me surume teineteise kätt. Vahepealne osa jäetakse jälle vahele, siis lastakse hümni ja saade ongi läbi.

      Effie Trinket on pahur oma paruka pärast. "Teie juhendajal on enda esitlemise kohta veel väga palju õppida. Ja seda, kuidas teleülekande puhul käituda."

      Peeta hakkab ootamatult naerma. "Ta oli väga purjus," lausub ta. "Ta on igal aastal purjus."

      "Iga päev," lisan mina. Ma ei suuda kuidagi kerget muiet maha suruda. Effie Trinketit kuulates tundub, nagu oleks Haymitchil ainult mõned tahumatud kombed, mida saaks paari väikese näpunäite abil siluda.

      "Jah," pahvatab Effie Trinket. "Imelik, et see teile nalja teeb. Te teate, et nendel mängudel on teie tee tagasi elavate maailma teie juhendaja käes. Tema on see, kes annab teile nõu, otsib teile toetajaid ja dikteerib kõikide kingituste saatmist. Haymitch võib olla ainus inimene teie elu ja surma vahel!"

      Just sel hetkel vaarub Haymitch vagunisse. "Jäin õhtusöögist ilma?" küsib ta pehme keelega. Seejärel oksendab ta kalli vaiba täis ja kukub ise sinna sisse.

      "Naerge pealegi!" lausub Effie Trinket. Ta hüppab oma teravatipuliste kingadega okseloigust mööda ja põgeneb vagunist.

      4

      Silmitseme Peetaga mõne hetke oma juhendajat: ta üritab end kõhust pärineva ilge ja libeda värgi seest püsti ajada. Okse- ja terav piiritusehais toovad mul õhtusöögi peaaegu kurku. Vaatame teineteisele otsa. On selge, et Haymitch ei ole suurem asi juhendaja, aga ühes asjas on Effie Trinketil õigus: kui me juba areenil oleme, pole meil kedagi peale tema. Otsekui sõnatu kokkuleppe peale haarame Peetaga Haymitchil kätest kinni ja aitame ta püsti.

      "Komistasin või?" pärib Haymitch. "Lõhnab jubedalt." Ta tõmbab käega üle nina ja terve nägu saab oksega kokku.

      "Läheme nüüd sinu tuppa tagasi," sõnab Peeta. "Teeme sind puhtaks."

      Pooleldi juhatame, pooleldi kanname Haymitchi tagasi tema kupeesse. Kuna me ei saa panna teda tikitud voodilinadele, vinname ta vanni ja keerame vee lahti. Ta ei pane tähelegi.

      "Korras," ütleb Peeta mulle. "Edasi saan juba üksi hakkama."

      Tunnen kerget tänulikkust, sest viimane asi, mida tahaksin teha, oleks Haymitchi paljaks koorida, okse tema rinnakarvade seest välja pesta ja ta teki alla toppida. Võib-olla üritab Peeta talle muljet avaldada, et saada mängude alguseks tema lemmikuks. Aga Haymitchi praegust seisundit arvestades võib kindel olla, et homme ei mäleta ta sellest tuhkagi.

      "Olgu," vastan ma. "Võin sulle mõne Kapitooliumi inimese appi saata." Terve rong on neid täis. Teevad meile süüa. Teenindavad meid. Valvavad meid. Meie eest hoolitsemine on nende töö.

      "Ei. Ma ei taha neid siia," sõnab Peeta.

      Noogutan ja suundun oma kupee poole. Saan aru, mida Peeta tunneb. Ka mina ei kannata Kapitooliumi inimesi silmaotsastki. Aga sundida neid Haymitchi eest hoolitsema oleks siiski väikestviisi kättemaks. Jään endamisi nuputama, miks tahtis Peeta Haymitchi eest ise hoolt kanda, ja korraga avastan end mõttelt: sest ta on lihtsalt lahke. Nagu tolgi korral, kui ta mulle leiba andis.

      Selle mõtte juures jõnksatab minus miski. Lahke Peeta Mellark on minu jaoks palju ohtlikum. Lahked inimesed kohe oskavad mulle südamesse pugeda ja sinna jäädagi. Ja ma ei saa lubada, et Peeta seda teeks. Mitte sellises olukorras, mis meid ees ootab. Seega otsustan sellest hetkest peale pagari pojaga võimalikult vähe tegemist teha.

      Kui oma tuppa tagasi jõuan, seisab rong tankimiseks platvormi ääres. Teen kiiresti akna lahti, viskan Peeta isa toodud küpsised aknast välja ja löön klaasi uuesti pauguga kinni. Kõik. Rohkem ei tee ma kummagagi tegemist.

      Paraku kukub küpsisetuutu platvormi kõrvale maha ja läheb katki täpselt võilillepuhma kõrval. Näen seda ainult hetkeks, sest rong hakkab taas liikuma, aga sellest piisab. Piisab, et meenutada mulle üht teist võilille, aastaid tagasi kooliaias …

      Olin pilgu just Peeta Mellarki paistes näolt kõrvale pööranud, kui nägin võilille ja teadsin, et kõik ei ole veel kadunud. Tõmbasin lille ettevaatlikult üles ja kiirustasin koju. Haarasin ämbri, võtsin Primil käest kinni ning suundusin Aasale – ja tõepoolest, see oli kuldsete tupsudega umbrohtu täis pikitud. Korjasime kõik ära, luusisime mööda seesmist aiaäärt rohkem kui kilomeetri edasi, kuni ämbrid said võilillelehti, – juuri ja – õisi täis. Tol õhtul sõime kõhud võilillesalatist ja ülejäänud pagarileivast punni.

      "Mis veel?" päris Prim. "Mis toitu me võiksime veel otsida?"

      "Igasugust," lubasin talle. СКАЧАТЬ