Mustlasplikad. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ usun, et ta oleks selles suhtes ikka tunduvalt hoolikam olnud, kui oleks ette teadnud, mis meid juba teisel reisipäeval ees on ootamas!

      Veetsime linna peal üle nelja tunni ning tagasi tulles olime omadega täitsa läbi ja jalad valutasid päris korralikult. Kus me siis ära käisime? Kõigepealt hüppasime sisse mitmesse suveniiripoodi, mida leidus siin pea iga tänavanurga peal. Ostsime paar Londoni-teemalist külmkapimagnetit vanematele ja Rebeka nõudis omale valget kaisukaru, kellel oli seljas Inglise lipu värvides vest. Päris armas karu oli tegelikult. Endale ostsin armsa inglise buldogi pildiga kruusi ning musta värvi, Londoni kirja ja vaaterattapildiga T-särgi.

      Hiljem mööda tänavaid jalutades panin tähele kahte asja. Esiteks ei olnud siin mitte kusagil prügikaste, aga ometi ei märganud ma ka, et keegi oleks prügi maha visanud. Ma täitsa imestasin, et kuhu küll siinsed inimesed oma jäätisepaberid ja muu tänava peal tekkinud prügi panevad? Jõudsin järeldusele, et küllap pistavad nad selle lihtsalt taskusse ja poetavad pärast koju jõudes prügikasti.

      Teine asi, mida ma märkasin, oli harjumatult rahulik ja viisakas liiklus. Pea kõikjal jalutasid inimesed isegi punase fooritule alt rahumeeli üle tee ning oh imede imet – autojuhid jäid pidama ja lasid inimestel minna. Keegi ei kihutanud ega lasknud närviliselt signaali, nagu meil Eesti teedel ja eriti Tallinnas pidevalt ette tuleb. Mõtlesin, et ei tea, kas see siis ongi üks näide teada-tuntud Inglise viisakusest?

      Siin ja seal võis märgata esinejaid, kes lauldes, kitarri või muud pilli mängides endale raha püüdsid teenida. Neid oli täitsa huvitav jälgida – Tallinna tänavatel kohtab ju selliseid esinejaid suhteliselt vähe. Päris kerjuseid ei paistnud, vähemalt ei näinud me ühtegi enne ega pärast seda, kui üks kummaline tõmmu naine väikese lapsega meie juurde astus ja meid kõnetas. See naine oli mingi tumesinise ja idamaise väljanägemisega ürbi sisse mässitud ning tema pead kattis heledam sinine rätik. Ma arvan, et küllap ta oligi moslem või midagi sellesarnast. Süles kandis ta pisikest, kõige rohkem ehk üheaastast sama tõmmut ning väga kehvades riietes poisikest. Naine pöördus otse Heidi poole. „Kas saaksite natuke raha anda?” küsis ta tugeva aktsendiga inglise keeles. „Mu lapsel on kõht tühi …”

      Heidi oli silmnähtavalt rabatud, ent otsis kohe oma rahakoti välja. Ta koukis kotist hunniku münte ja viienaelase paberraha ning ulatas need naisele. Too kummardas ja tänas ülevoolavalt ning ütles midagi selles laadis, et jumal kaitsku meiesuguseid häid inimesi.

      Kui ta läinud oli, vaatasime Heidiga jahmunult teineteisele otsa. „Ma ei saanud talle andmata jätta,” ütles õde otsekui vabandavalt. „Tont seda teab, kui näljased nad tegelikult olid, aga lapse pärast ei saanud ma teda kuu peale saata. Kes teab, võib-olla rääkis ta ikkagi tõtt. Siis saab ta nüüd vähemalt endale ja lapsele natuke süüa osta.” Ma küll kuigi sageli kerjustele raha ei anna, aga seekord mõtlesin, et oleksin ilmselt ise ka samamoodi teinud, kui see naine minu poole oleks pöördunud.

      Peagi jõudsime Westminster Abbey juurde ja vaat seda kirikut vahtisime küll suud ammuli vähemalt paarkümmend minutit. Isegi Rebeka, keda igasugused ehitised tavaliselt üsna külmaks jätavad, ohkas imetlusest. Pole ka ime. See suur ja lai, kümnete ja kümnete peenikeste teravate tornide ja nikerdatud postidega kirik oli tõesti ülimalt uhke ja võimas. Eriti ilusaks tegi asja minu meelest see, et vaatamata õhtusele ajale paistis ikka veel päike ja selle kiired tungisid Westminster Abbey tornide vahelt läbi ning panid kogu kiriku üleni särama. Heidi rääkis, et Westminster Abbey pidi olema Briti monarhide viimane puhkepaik ja selle sees on hästi palju igasuguste kuulsuste hauakive ja mälestustähiseid. Ja näiteks kroonimistseremooniaid pidavat ka just selles kirikus läbi viidama. Lahe!

      Kui kiriku imetlemisest lõpuks küll sai, oli meil kõht tühjaks läinud ja me pistsime Burger Kingis nahka mõned peekoniburgerid ja jäätisekokteilid. Ma arvan, et siinjuures peaksin ma natuke rääkima veel ühest natuke omamoodi asjast, mida Londonis tähele panin. Nagu ilmselt enamik inimesi, olin ka mina juba ammugi kuulnud, et Ameerikas pidi suurem osa inimesi kohutavalt paksud olema. Avastasin, et ka Londonis liigub selliseid hiiglasuuri inimesi väga palju. Suurte all mõtlen ma ikkagi selliseid pealtnäha saja viiekümne või isegi paarisaja kiloseid, mitte mingeid seitsmekümne kiloseid kilusid, keda meil Eestis juba lootusetult paksuks peetakse. Okei, see selleks – inimesel võivad ju olla tervisehäired või mida iganes, tegelikult on ju nõme niimoodi arvustada. Teen seda aga seepärast, et seal Burger Kingis istudes õnnestus meil poolkogemata pealt näha üht üsna kentsakat lugu.

      Olime just oma söögid kätte saanud, üsna leti läheduses oleva neljase laua taga maha istunud ja burgerite kallale asunud, kui meie kõrvallauda maandus üks perekond. Ma ei tea, kas nad olid kohalikud või mitte, aga igatahes rääkisid nad omavahel inglise keeles. See oli üks natuke naljakas pere, sest kõik selle liikmed – nii ema, isa kui umbes seitsme-kaheksa-aastased poeg ja tütar olid hiiglama suured. Ja mitte ainult nad ise, vaid ka nende toiduportsjonid olid uskumatud. Kummalegi lapsele oli tellitud megasuuruses eine, lisaks veel suur jäätisekokteil ja suur šokolaadiglasuuriga sõõrik, mida siin donutsiks kutsutakse. Vanemad ise olid oma suurtele einetele lisaks ostnud veel topeltportsu friikartuleid ja kumbki ka õunapiruka. Pere asus suure isuga oma söökide kallale ning nüüd jõuangi selle juurde, mis mind kõige rohkem imestama pani. Ma ei vaadanud tükk aega nende poolegi, sest mul omal oli kõht päris tühi ja ma tegelesin omaenda söögiga. Mõne aja pärast kuulsin aga kõrvallauast üsna haledat virinat ja kiikasin, mis lahti. Selgus, et peretütar ei saanud oma suure portsuga hästi hakkama – küllap oli tal kõht täis, sest igatahes virises tüdruk, et ei taha rohkem. Seepeale kuulsin, kuidas ema riidlema hakkas ja teatas kurjalt, et pole siin mingit järelejätmist. „Muidu on sul poole tunni pärast jälle kõht tühi,” pahandas ta. „Söö aga ära, ei hakka toitu raiskama!” Tüdruk asus siis nähtava vastumeelsusega taas oma burgeri kallale. Nägin, et ka poiss näkitses isutult oma hamburgerit, aga ilmselt ei julgenud too enam peale õe riieldasaamist midagi viriseda. Tuleb tunnistada, et see eine koos burgeri ja friikartulitega oli tõesti jube suur ning oleks paremini passinud täismehele, kui pisikesele tüdrukule või poisile. Olin tõesti üllatunud, et on olemas vanemaid, kes lausa sunnivad oma lapsi burgereid õgima. Kui keegi mulle seda lugu oleks rääkinud, siis ei oleks ma seda tõenäoliselt üldse uskunudki. Mõtlesin meie ema peale, kes juba maast-madalast oli meile alati rääkinud, et rämpstoit ei ole tervislik ja kui seda üldse süüa, siis nii harva kui vähegi võimalik. Ma ei teadnud üldse ühtegi lapsevanemat, kes rämpstoitu pooldavalt suhtuks ja veelgi enam – seda lausa sunniks sööma. Mõni ime siis, kui lapsed paksuks lähevad.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAIBAQIBAQICAgICAgICAwUDAwMDAwYEBAMFBwYHBwcGBwcICQsJCAgKCAcHCg0KCgsMDAwMBwkODw0MDgsMDAz/2wBDAQICAgMDAwYDAwYMCAcIDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAwMDAz/wAARCAMgAiUDAREAAhEBAxEB/8QAHgAAAgICAwEBAAAAAAAAAAAABQYEBwMIAQIJCgD/xABIEAABAwMDAgQEBAQFAgQFAgcBAgMEBQYRAAchEjEIE0FRCRQiYRUjMnEKFkKBJDNSkaEXsSU0Q2IYU8HR4fAmcoLxGidENf СКАЧАТЬ