Nõidkapteni needus. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ See laev olevat neetud. Siit ei saagi elavana lahkuda. Kapten ise kinnitas seda mulle sel päeval, kui ma siia sattusin,” seletas Alex.

      „Nad ainult hirmutavad sellega,” arvas Marcus.

      „Aga keegi pole ju siiani põgenenud. Sa peaksid seda ise ju kõige paremini teadma. Sa oled siin minust ju mitu korda kauem olnud.” Alex vaatas võidukalt Marcusele otsa.

      „Äh, nad on alati midagi valesti teinud,” sõnas Marcus põlglikult. „Nad pole oma põgenemisse uskunud.”

      Alex oli ahastuses. „Jamal olla ise näinud, kuidas kapten ühel täiskuu öösel oma kajutis musta maagiat kasutas,” käis ta välja oma viimase trumbi.

      „Jamal on peast segi. Ta näeb ja kuuleb asju, mida ei ole olemas. Varem või hiljem lähevad siin paljud peast segi.”

      „Aga …” Alex otsis veel argumente, „aga see, et keegi pole suutnud seda laeva veel vallutada?”

      „Meil on parimad mehed ja me oleme ettevaatlikud. Kapten ei võta asjatuid riske.”

      „Või see, et siin laeval on alati kaksteist poissi. Kui keegi neist sureb, siis tuleb alati keegi juurde. Kuidas sa seda seletad?” Alex vaatas võidukalt Marcusele otsa.

      „Aga pole ju,” sõnas Marcus. „Meid on juba mitu päeva üksteist olnud.”

      Alex noogutas. „Sul on õigus,” sõnas ta. „Kuidas see küll võimalik saab olla?”

      „Sest mingit nõidust pole olemas,” kinnitas Marcus. „Ja mul on võimalus lahkuda,” sõnas ta peaaegu naeratades.

      „Sa siis tahad seda nii väga?” Alex vaatas poissi üllatunult.

      Marcus kehitas õlgu. „Ma ei tea. Ma olen sellest elust vist lihtsalt väsinud. Aga ma ei tea, kas ma tahaksin uut. Ma pole eluga maal ju ka harjunud.”

      „Mis Huck ja Peter arvavad?” küsis Alex.

      „Ma ei tea. Me pole viimasel ajal sellel teemal rääkinud. Ilmselt plaanivad nad jääda.”

      „Kõik arvavad sinust ju sedasama,” kinnitas Alex.

      Marcus muigas. „Kui ma kuidagi ette teaksin, mis võimalused mul on,” ohkas ta.

      „Mhm, üks võimalus vist tegelikult on.” Alex ei teadnud, miks ta sellest rääkima hakkas.

      „Mis võimalus?” uuris Marcus.

      „Adam teadis oma surma ette. Me kutsusime tol öösel välja ühe sellel laeval elanud mehe vaimu, kes talle seda ennustas. Ta nimi oli Will Kuraditapja.”

      „Kuraditapja!” hüüdis Marcus. „Ma mäletan teda. Ta oli üks paremaid võitlejaid, keda ma tean. Kuidas te temast teate?”

      „Me kutsusime ta vaimu välja.”

      „See pole võimalik!”

      Alex noogutas. „On küll. Ja ta ennustas, et Adam sureb masti pooduna. Adam lubas öösel mitte kajutist välja minna ja ometi läks kõik just nii nagu vaim ennustas. Tema kinnitas ka seda, et see laev on neetud.”

      „See on siis ikkagi tõsi?” sosistas korraga Marcus. Talle oleks nagu midagi meenunud.

      „Mis asi?” uuris Alex. „Kas needus?”

      Marcus vaatas klaasistunud pilgul merd. „Ma pole selle peale varem mõelnud, aga praegu … Ma mäletan, et kui ma olin oma isaga kunagi ammu Cartagena sadamas, siis näitas ta kord ühele mehele ja ütles, et see mees meenutab talle eksimatult üht tema lapsepõlvesõpra. Aga see ei saavat võimalik olla, sest see sõber pidavat olema merest kaugemal kui üldsegi olla võib, kinnitas isa. Ja siis lisas ta midagi mulle täiesti mõistetamatut – ta ütles, et kui just needus pole hakanud pead tõstma. Ja ta oli seda öeldes näost valge. Mul on siiani see pilt silme ees. Ja see mees … Ma võiksin vanduda, et see mees, keda isa mulle näitas, oli kapten Fernandez.” Marcuse näol peegeldus korraga ahastus.

      Alex ei osanud talle osaks langenud teadmistega midagi peale hakata. Liialt palju tundus tema ümber saladusi olevat. Tal oli juba mitu küsimust keelel, kui korraga kõlas gong.

      Nad heitsid teineteisele pilgu justkui kontrollides, et kas teine ikka peab saladust ja pistsid jooksu.

      „Meid on juba mitu päeva üksteist olnud,” meenusid korraga Alexile Marcuse sõnad, kui ta paar päeva hiljem Nickyga kõrvuti tekki nühkis. Midagi häiris teda selle teadmise juures. Ja siis tuli talle meelde. Karjatus! Ta oli kuulnud ühel hommikul alumiselt tekilt kellegi karjet. See polnud mehe hääl. Laeval pidi veel keegi olema! See seletaks ka seda, miks polnud juba mitu päeva ühtegi uut poissi nende kajutisse juurde tulnud. Kas mõnd uut poissi hoiti alumisel tekil vangis? Ja miks?

      Alex jäi keset oma mõtisklusi vist hetkeks seisma, sest järgmisel sekundil rabas piitsahoop tema selga.

      „Ega sa siin niisama vahtimise eest süüa ei saa,” käratas talle Ming Li. Ming Lid ei sallinud laevas vist mitte keegi. Ka praegu vaatas vahis olev piraat, mustanahaline Kadeem, kaastundlikult Alexi poole.

      Aga keda hoitakse siis vangis ja miks? Alex püüdis jällegi oma mõtteid koondada. Tal oli plaan see järgi uurida. Kui nende töö siin lõppeb, siis enne sööki on tal täpselt nii palju aega, et laeval natuke ringi vaadata. Jah, nii ta teebki.

      Olles rõõmus, et tal on hea plaan, asus Alex uuesti tööle. Ta pilk langes Nickyle enda kõrval. Kas ta peaks sellest ka sõbrale rääkima? Alex ei teadnud. Mitterääkimine oleks tundunud ebaaus, aga ometi arvas poiss, et see avastus võiks jääda mõnda aega ainult tema enda teada. Vähemalt senikauaks, kuni ta selles mingi selguse on saanud.

      Kui nende töö läbi sai, hiilis Alex kiiresti minema. Ta laskus ettevaatlikult alumisele tekile. Koridor oli tühi. Poiss hingas kergendatult. Esimese ukse taga ta kuulatas, ent seest ei kostnud midagi. Sealt ei saanudki tegelikult midagi kosta, sest Alexile meenus, et see pidi olema lastiruum, kus oli kogu laeva toidutagavara. Järgmises ruumis hoiti rummi. Aga mis oli kolmanda ukse taga, seda ta ei teadnud. Ukse ees seisis suur tabalukk.

      Ta pani kõrva vastu ust. Sees oli vaikus. Seda ta oli kartnud. Poiss tundis pettumust.

      Ent just hetkel, kui ta pidi hakkama ära minema, kuulis ta vaikset sahinat. Selles ruumis oli siiski keegi. Ja see keegi pidi olema luku taga. Karjatus, mida ta oli kuulnud, ei kuulunud kohe kindlasti täiskasvanud mehele. See oli lapse või nooruki hääl. Ja … Ei, see ei saanud võimalik olla! Aga ometi oli Alexile tundunud, et see oli olnud nagu tüdruku hääl …

      Korraga kuulis ta lähenevaid samme ja nägi eemalt paistvat valguse kuma. Alex vaatas ringi, otsides paika, kuhu peitu pugeda. Ta märkas päris koridori lõpus mingeid kaste. Kibekiiresti jooksis ta nende taha.

      Sammud tulid veelgi lähemale ja siis ilmus hämarusest välja jässakas mees. See oli Amir. Alex seletas ta käes kandikut. Toiduga.

      Amir vaatas korraks ringi, nagu püüdes veenduda, et keegi ei jälgi teda. Seejärel avas ta luku ja astus sisse. Alex pingutas kuulmist, kuid ta ei suutnud kõnekõminast mitte ühtegi sõna eristada.

      Piraat väljus kõigest paar minutit hiljem ning sulges hoolikalt ukse enda järel.

      Mul oli siis ikkagi õigus, mõtles Alex. Seal on keegi. Ja teda hoitakse luku taga. Nüüd oli СКАЧАТЬ