Sinine on sinu taevas. Mihkel Raud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kaks külmetavat tüdrukut tee ääres oli linnast väljuva transpordi jaoks liiga suur koorem. Kes oli oma mahtuniversaali tagaistme planeerimata lapsi ning iga natukese aja tagant pissipeatust nõudvaid ämmasid täis toppinud. Kelle kõrval istus surnumatja ilmega abikaasa, kes isegi viieteistkümneaastases tütarlapses konkurenti nägi. Kes oli oma salongi tükkideks lahtivõetud antiikmööblit täis toppinud, et see linnaäärse paneelmaja värskelt soetatud korteris uuesti kokku panna. Ja kes keeras juba paari kilomeetri pärast kümne tuhande ruutmeetri suuruse müügipinnaga hulgilao juurde. Ent Jaana ja Heleni jaoks oli hääletamine iseseisvaks saamise manifest ning sihtpunkti jõudmine oli selle kõige juures teisejärguline. Möödakihutavatele masinatele “pihkur!” ning “pane ennast põlema!” järgi lõuates tõestasid nad ümbritsevale maailmale ja ennekõike iseendale, et on kontrolli oma elu üle enda kätte haaranud. Küll nad ükskord kohale jõuavad. Kiiret pole kuhugi.

      Tee oli hilissügise kohta hämmastavalt kuiv. Hommikul oli korraks isegi päike paistnud, kuigi õhtu lähenedes hakkasid horisondi kohale halvaendelised pilved kogunema. Reedeõhtuselt tihe liiklus kulges mitmes ühtlase kiirusega kulgevas rivis ning Jaana tegi Helenile ettepaneku natuke maad edasi vantsida. Sinna, kus suurem tee kahte erinevasse suunda hargneb ja autod korraks hoo maha peavad võtma. Aga Helenil oli parem plaan.

      “Me peame ennast ihaldusväärsemaks tegema,” kilkas ta maani ulatuvat seelikut kankaanitantsija kombel üles tõstes. “Mõni pervo jääb selle peale äkki seisma.” Süsimustadesse talvesukkadesse pakitud jalad olid ehk pisut töntsakad, aga võib-olla mõnele see just meeldiski.

      “Lollakas oled,” huilgas Jaana, keeras end aga ometi seljaga lähenevate autode suunas ja hakkas tagumikku edasi tagasi õõtsutades Helenile sekundeerima. Maailm koos kõigi ohtude ja ootamatuste, pereisadest pervertide ning kaugsõiduautojuhtidest machodega kuulus täna õhtul neile. Ema võis Jaana ju hiljem maha lüüa, kui tahtis, ent see oli esmaspäevane mure.

      Autod kihutasid endise kiirusega tüdrukutest mööda ja ainus tähelepanu, mille Jaana ning Heleni tantsunumber pälvis, oli viie sekundi pikkune signaal katuseraami külge kinnitatud suusaboksiga Volvost. Ju oli selle juhi arusaam ihaldusväärsusest teistsugune. Või oli tärkava seksapiiliga noorte daamide häbenematu käitumine talle rohkem meeldinud, kui ta möönda tahtis. Mõlemal juhul tähendas see Jaana ja tema parima sõbranna jaoks võimalikust küüdist ilmajäämist.

      “Idikas!” needis Helen eemalduvat Volvot ning tõstis püstiaetud keskmise sõrmega käe raevukalt taeva suunas. See oli tema sõnum kõikidele volvodele ja Jumalale, kes järjest tumedamaks kiskuvate pilvede taga mitte midagi ette ei võtnud, et tüdrukud auto peale saaksid. Jaanale tegi Heleni žest nalja. Ta õppis koolis viitele ja neli tähendas tema jaoks läbikukkumist. Seda enam hakkas ta nüüd aru saama, et rahuldav-hea-eeskujulik ei olegi ainus võimalik mõõtkava ja et väljaspool kooli seinu huvitas sinu õppeedukus väheseid. Helen oli poiste seas klassi populaarseim tüdruk. Jaana taipas, miks see just nii ja mitte vastupidi oli.

      Ta kordas ettepanekut maantee hargnemiskohta jalutada. Kuna Heleni plaan polnud nähtavaid tulemusi toonud, tuli tal sõbrannaga nõustuda. Nad hakkasid sünkroonis üht jalga kõrge kaarega teise ette tõstes hoogsalt edasi liikuma ning Helen haaras Jaana käest kinni.

      “Ja siis ma olen nagu sangar seiklusfilmis, ohu ees ei sule iial silmi” laulis ta nii valju häälega, et isegi mornid inimesed möödavuhisevates sõiduautodes seda kuulma pidid. Kurv, kus üks sõidurada ära keeras ja teise üksinda edasi looklema jättis, oli lähemal kui tüdrukud olid arvanud. Nad sammusid vapralt veel paarkümmend meetrit ja jäid siis kergelt hingeldades seisma.

      “Ehk on meil siin rohkem õnne,” lausus Jaana sügavate hingetõmmete vahele. Ta lasi Heleni käest lahti, et suure marssimise käigus allapoole vajunud seelikut kohendada. Esimesed piisad maandusid tema hobusesabasse köidetud juustesse. Nüüd oli neil tõesti õnne vaja. Vastasel juhul oleks nad peagi märjad nagu kassipojad.

      Helen fikseeris silmadega ümbrust, vaatas teed mõlemas suunas ja lükkas vastutuse edasiste sündmuste kulgemise eest Jaanale: “Ma loodan, et sul on õigus. Ma kohe väga loodan, et sul on õigus.” Ta rõhutas sõna “väga” nii ülepunnitatult kui suutis, ja hakkas siis suure häälega laginal naerma. “Kõigist julgem olen ma-aaa,” lõpetas ta poolelijäänud laulu. Esimest lähenevat autot silmates ajas ta ühe puusa ette, tõstis tumeroheliseks lakitud küünega pöidla üles ja ütles puise aktsendiga inglise keeles: “Come to me, baby! I’m baaaaaad!”

      “Sa näed välja nagu Julia Roberts „Pretty Womanis“,“ noomis Jaana sõbranna väljakutsuvat poosi. Aga et Julia Roberts talle väga meeldis, mis sest, et filmid, kus ta mängis, kuidagi vanamoodsad olid, sättis ta ennast Heleni taha täpselt samasugusesse asendisse seisma. Nüüd nägid nad välja nagu tibid selle bändi videos, kus kaks pika habemega meest kitarre keerutavad ja mille plaati Heleni vend tüütu tihedusega koduses CD-mängijas ruunas.

      “Nor-maaaalne,” venitas Helen rullnokkade käibefraasi. Auto ei peatunud. Ka järgmine kihutas gaasi lisades noortest hääletajatest vuhinal mööda. Ja veel üks. Ent siis tüdrukute õnn pöördus. Täpselt nagu Jaana oli arvanud ning Helen lootnud.

      Kergelt kriipida saanud parema tiivaga auto jäi tüdrukute ees seisma ja ehkki selle aknad pea läbipaistmatuks olid toonitud, nägi Jaana kohe, et väsinuvõitu masinas istus kaks meest. Esimene parempoolne aken rullus alla ning esmamulje põhjal umbes neljakümneaastane mees küsis tüdrukutelt, kuhu need minna plaanivad.

      “Me keerame umbes viiekümne kilomeetri pärast ära,” hoiatas ta Helenit ja Jaanat, kui need juba auto tagaistmele pugesid. Viiskümmend kilomeetrit oli kolmandik maad nende sihtpunktini. Pealegi sadas ja igasugune katusealune, isegi see, mis neljakümne minuti pärast ära keeras, oli praegu teretulnud.

      “Saame siis preilidega tuttavaks ka,” ulatas juhi kõrval istuv mees käe Heleni suunas. Esimesed paar minutit oli seltskond edasi kihutavas autos üksteisega vaikides harjunud.

      “Mina olen Aivar. See on minu vend Tambet. Ta ei räägi palju, kuid see-eest on ta hea kuulaja. Või mis sa kostad, Tambet?” patsutas ta vaba käega sohvrit.

      Tambet ei kostnud midagi, vaid sättis tahavaatepeegli nii, et Jaana tema suure armiga nägu selgesti nägi. Kui sina teist inimest näed, näeb tema sind ka, oli isa Jaanale aastate eest käratanud, kui tüdruk ukseprao vahelt ühel hilisõhtul vanemate magamistuppa piilus. Autojuht suunas oma silmad hetkeks Jaanale ja pööras pilgu siis kohe tagasi teele, justkui oleks teda milleltki sündsusetult tabatud. Tüdruk tundis, et Tambeti pilk oli imelikult uudishimulik. Suure armiga mees ei meeldinud talle. Parema meelega oleks ta tee äärde vihma kätte jäänud.

      “Mis siis preilid reede õhtul linnast välja ajab?” vaatas nüüd ka Aivar Jaana poole. “Peikad kusagil maakohas või? Oih, vabandust, nüüd öeldakse vist boyfriend,” üritas ta näidata, et tunneb noorte inimeste sõnavara küll. “Meie kandis on ka boyfriend’e jalaga segada. Me oleme ise täitsa kuumad boyfriend’id, eks ole ju?” patsutas Aivar uuesti venna õlga ja kukkus hobuse häälega hirnuma. „Tamps on meil ju isegi linnas ülikoolis käinud.“

      Helen pööritas silmi ega kavatsenudki maakate provokatsioonile alluda. Ta oli selliseid jõmme näinud küll ja küll. Rääkima on nad kanged vennad, tegudega on lood aga hoopis teised. Ja “kuum” ei ütle mehed enda kohta mitte kunagi, seda teadis iga tropp. Või noh, ilmselt päris iga ei teadnud.

      “Me läheme minu isa juurde,” valetas Jaana. Sellistele meestele nagu need kaks polnud üleliigne meenutada, et igal tüdrukul, kelle nad maantee äärest peale korjavad, on suur ja tugev isa. Ja et see isa ei kõhkle hetkegi, kui peab ühele mustade küünealaustega kaabakale vastu lõugu andma, kui see oma haisva käpa kas või millisekundiks tema tütrele liiga lähedale peaks unustama. СКАЧАТЬ