Musta pori näkku. Mihkel Raud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli tibukollases kahekordses kortermajas Männiku bussipeatuse kõrval. Valdek elas sealt diagonaalis üle tee paiknevas barakkide rajoonis. Ja kui järjekordne buss number 5 tagumist silda kolistades peatusest väljus ja läbipaistmatu tolmupilve üles keerutas, seisis Valdek selle hingematvas keerises ja vaatas, kuidas Hendrik bussipaviljoni seinale nõjatudes Priimat suitsetas.

      Valdek oli karsklane. Ei mingit suitsu ega alkoholi. Tema isa oli suhtelises sinasõpruses mõlemaga ja seda kiivamalt ta jälgis, et poiss üle kopsuaukude hüppaks. Valdek suutis kogu keskkooliaja kiusatusele ja sõprade provokatsioonidele vastu seista. Kõhuli lendas ta alles hiljem Leningradis merekoolis õppides. Ja mida distsiplineeritumalt oli ta varajases nooruses karsket rida hoidnud, seda rämedamaks kujunes sööstlaskumine ülikoolipäevil.

      Ma ei tundnud Valdekut ära, kui ta kord õhinal seletas, kuidas ta koos mingi Dimaga suvalise Piiteri paneelmaja paraadna põrandale laotatud sinelil mingit Svetat kordamööda nikkus. Mida sivem inimene talle elu jooksul ärajoomiseks ettenähtud alkoholikogust hävitama asub, seda parem. Valdeku kombel tinapanemist kuhugi abstraktsesse tulevikku veeretades lõpetab mees paneelmaja trepikojas purupurjus vene litsi rautades.

      Valdek tutvustas mind Hendrikule ansambli Punk T kontserdil Sossi klubis. Punk T oli Geneka kõrval teine kõvem bänd neil päevil. Soss oli karvaseid ja sulelisi täis ja ukse taga järjekorras seistes nägin ma Valdekut koos Hendrikuga tulemas. Mõlemad olid ürituse vääriliselt piduehtes. Valdek ehk mõnevõrra tagasihoidlikumalt kui Hendrik, kelle ärarebitud käistega nahkkuhvt oli tillukesi Sex Pistolsi rinnamärke täis nagu sõjaveterani rind ordeneid. Läikima nühitud haaknõelad läbistasid odavat nahka näilise korrapäratusega ja tagi alt väljaulatuv meremehetriibuline särk oli käistest kääridega narmaliseks lõigatud.

      “Mis siin toimub?” uuris rockstaar konkurentide kontserdi järjekorda silmitsedes.

      “Ei ole veel hakatud sisse laskma,” tegin ma VIP-ile kiire ülevaate. “Mihkel,” ulatasin ma talle seejärel aupaklikult käe.

      “Saller,” raporteeris Hendrik terekätt autoriteedi survega pigistades ja läks saba ignoreerides sissepääsu juurde, Valdek lojaalse jüngrina tema järel. Ka Kits ja Hiinakas olid kohal. Kõik olid.

      Mõne minuti pärast lasti mass klubisse ja Punk T võttis kuulsa lava keskel kohad sisse. Nad mängisid põhiliselt omi lugusid ning ainus säravam hetk nende üsna üksluises repertuaaris oli Soome ansambli Eppu Normaali lugu “Poliisi pamputta taas”, mida solist Artur tuntava eesti aktsendiga originaalkeeles esitas. Ootamatult teatas trummide tagant mikrofoni juurde jalutanud Rainis Kingu, et nüüd tuleb lavale üllatusesineja. Ja et selleks on – daamid ja härrad – Generaator M!

      Hendrik, Kits ja Hiinakas ronisid püünele ja mängisid kolm lugu, millest üks oli rahva tungival nõudmisel Juice Leskineni laulu “Sika” eestikeelne versioon – Geneka konkurentsitu evergreen. Hendrik seisis imperiaalses üksinduses keset lava ning sajad ja sajad inimesed skandeerisid tema juhtimisel moodsat regilaulu:

      Siga, sind Eestis peetakse.

      Siga, sind välja veetakse.

      Siga, sa oled defitsiit.

      Siga, sind vajab meie riik!

      Ma seisin lummatult esimeses rivis ja unustasin ebamugavustunde, mis tekib siis, kui tagaseisjad su rinnakorvi vastu lavaäärt litsuvad.

      Ei möödunud nädalatki, kui Hendrik helistas mu kodusel numbril. Ma olin Valdekule peale käinud, et see mind Geneka proovi vaatama orgunniks. Valdek oli hea sõbrana minu eest kostnud ning Saller kutsus mu järgmiseks päevaks Nõmme kultuurimajja, kus Generaator M ühiskonna alustalasid raputavaid laule harjutas.

      Nõmme kultuurimaja juhataja oli toonaste olude kohta tähelepanuväärselt liberaalne naine. Või ei saanud ta lihtsalt aru, mis ümberringi toimub. Igatahes lasi ta kehtivale riigikorrale reaalset ohtu kujutaval grupeeringul enda juhitava keskuse ruumes koguneda. Vähe sellest. Generaator M-il oli lubatud kasutada tehnikat, mis kuulus Nõmme kultuurimaja põhibändile Brigaad.

      Nagu kollektiivi teatavat kollaboratsionismi sisaldavast nimestki järeldada võib, mängis Brigaad poliitiliselt igati korrektset restoranipoppi ning oli oodatud esineja Nõmme kultas laupäeviti toimunud keskealiste tantsuõhtutel, kus kuuekümne-aastased mehed viiekümne viie aastaste naiste pärast üksteisel päid peldikupotti toppisid.

      Brigaadi helivõimendust hooldas ööpäevaringses joobes liliputi kasvu ebakorrapäraste habemetüügastega õli, kes laupäevade vahelist perioodi kitsukeses helitehnikaruumis ennastunustavalt onaneerides sisustas. “Piinlik ju on, aga mõnikord ei jää lihtsalt muud üle,” teatanud ta kord stoilise rahuga, kui oli järjekordset lasti väljastades koristajale vahele jäänud. Sellil oli täiesti ükskõik, kas ja kes Brigaadi trummikomplektil mängis. Peaasi, et see laupäeva õhtuks endises konditsioonis tagasi omal kohal oleks.

      Et kaks number 36 bussi olid vahele jäänud, jõudsin ma Nõmmele mõnikümmend minutit planeeritust hiljem. Geneka proov oli täies hoos ning Hendrik õpetas Kitsele ja Hiinakale uut lugu. “Kuutõbisel on paha elu, ta magada ei saa,” laulis Hendrik läbi Brigaadi üldvõimendi. See kõlas nagu Judas Priest. Generaator M oli pungist tasahiljukesi eemalduma asunud.

      “Tervitus! Võta istet!” hõikas Hendrik mulle loo lõppedes. Seda polnud mulle kaks korda vaja öelda. Ma olin maailma parima bändi prooviruumis ja kuulsin esimese autsaiderina nende tuliuut loomingut.

      Loetud minutite pärast avanes prooviruumi uks uuesti ja sisse astus Saabastega Kassi välimusega keigar. Ma olin liiga noor, et teada, mis on homoseksualism. Või pederastia, nagu seda toona venelaste eeskujul nimetati. Aga ma sain oma kuuenda meelega, mis inimest võimalike saabuvate probleemide eest hoiatab, kiiresti aru, et päris tavaline mees too hüperaktiivne kloun ei olnud.

      “Uauuuu,” hõikas Heiki Soome mind kobrapilgul õgides. “Kes on teie noor sõber?” pöördus ta ülejäänud toasviibijate poole.

      “Minu nimi on Mihkel,” tõusin ma viisakaks kasvatatud inimesena toolilt.

      “Uauuuu,” undas naiselik mees mu terekätt lõdvalt puudutades. “Mina olen Heiki.”

      Heiki Soome oli Nõmme kultuurimaja residentdiskor. Tema showprogramm kandis kaheksakümnendate vaimule vastavat nime “Diskoteek Kompuuter”. Arvutitel oli sel ajal enigmaatiline aura ja ega keegi – eriti too kääbuskasvu pederast – väga täpselt teadnud, mida nad endast tegelikult kujutavad. “Diskoteek Kompuuter” tegi üle-Eestilisi gastrolle ja programmi elava osana jõudis Generaator M sedakaudu kohtadesse, mille nime bändi liikmed seni ainult geograafiatunnis olid kuulnud.

      Heiki sarnanes näojoontelt pisut Elton Johnile. Seda taevast kingitust ekspluateerinud edev diskor 1979. aastal Moskvas, kui Elton John esimese suure välismaise superstaarina Nõukogude Liidus laulmas käis. Andunud fanaatikuna lendas ta oma iidoli kontserdile ja märkas hiljem Arbatil patseerides, et inimesed teda vaimustunult jõllitavad. Heiki polnud kade mees – hoogsa liigutusega haaranud ta põuest pastaka ja kirjutanud soovijatele paberitükile “Elton John”, universumi kuulsaima homoseksuaali nime lohakalt autogrammiks visates.

      Aktiivse pruuniaugu rüütlina ümbritses Heiki end meelsasti noorte wannabe-diskoritega, kes staarplaadikeerutaja kuulsusesärast kiirekese endalegi lootsid krahmata. Võib vaid oletada, kui paljud neist karjääri huvides patrooni riista pidid neelama.

      Genekas tegi Heikiga võimalike intiimsuhete osas asja kohe alguses selgeks ja tõtt-öelda oli diskoril topitavaid auke nii ehk naa türaga segada. Pealegi oli Heiki õnnelikus suhtes. Tema elukaaslane – või kutsa, nagu ta ise hellitlevalt oma kallimat nimetas – oli Tšernikovi Sass. Samuti diskori ambitsioonidega pikka kasvu poluvernik otsis Heikile show ajal plaate СКАЧАТЬ