Printsess. Kiera Cass

Чтение книги онлайн.

      Vaatasime Maxoniga üksteisele otsa. Tõesti?!

      „Te kuulsite õigesti. Ma olen Illéa. Sünnijärgselt, kusjuures. See siin saab varsti Illéaks läbi abielu,” noogutas ta tüdruku poole.

      „Georgia Whitaker,” kostis too. „Ja loomulikult teame me sinust kõike, America.”

      Ta saatis mu poole veel ühe naeratuse. Vastasin samaga. Ma polnud kindel, kas usaldan teda, aga päris kindlasti ei vihanud ma teda.

      „Nii et isa rääkis siis õigust,” ohkas Maxon. Sattusin segadusse. Maxon teadis, et kuskil kõnnib ringi Gregory Illéa otsene järglane? „Ta ütles alati, et ükskord tulete te krooni nõudma.”

      „Ma ei taha su krooni,” kinnitas August.

      „Väga hea, sest mul on kindel plaan seda riiki juhtima hakata,” ei jäänud Maxon vastust võlgu. „Olen selle nimel terve elu tööd rabanud, ja kui sa arvad, et marsid siia sisse ning väidad, et oled Gregory lapselapselaps…”

      „Ma ei taha su krooni, Maxon! Monarhia hävitamine on rohkem lõuna mässajate ampluaa. Meil on muud eesmärgid.” August istus laua taha ja nõjatus toolileenile. Nagu oma kodus olles, viipas ta käega meidki istet võtma.

      Vahetasime Maxoniga veel ühe kiire pilgu ja ühinesime temaga, Georgia kohe kannul. August silmitses meid natuke aega, püüdes vist esiteks meis selgusele jõuda ja teiseks selles, kust otsast juttu alustada.

      Viimaks meenus Maxonile vist, kes siin kamandama peaks. Ta püüdis veidi pingeid maandada ja pakkus: „Kohvi või teed kellelegi?”

      Georgia silmad lõid särama: „Kohvi palun?”

      See hüüe oli nii lootusrikas, et Maxon ei suutnud naeratust alla suruda. Ta püüdis lähima valvuri tähelepanu võita. „Laske ühel teenijatüdrukul meile kohvi tuua. Ja olgu see kange.” Siis pöördus Maxon taas Augusti poole.

      „Ma ei suuda isegi aimata, mida te minust tahate. Tulite meelega siis, kui kogu palee magab, ning eelistate seda käiku saladuses hoida. Öelge siis, mis teil öelda on. Ma ei saa lubada, et saate loodetu, kuid ma kuulan teid ära.”

      August noogutas ja kummardus laua poole. „Oleme juba mitukümmend aastat Gregory päevikuid otsinud. Teame nende olemasolust juba ammu ja hiljuti saime sellele ka anonüümsest allikast kinnitust.” August vaatas minu poole. „Ja ma ei pea silmas sinu hiljutist ülesastumist telesaates.”

      Hingasin kergendunult. Jõudsin juba end kiruma hakata ning valmistusin selleks, et Maxon saab järjekordse asja minu lolluste nimekirja lisada.

      „Me pole iial soovinud monarhiat kukutada,” selgitas ta Maxonile. „Ehkki see sai võimule haruldaselt ebaõiglaselt, pole meil midagi ainuvalitseja vastu. Eriti, kui see ainuvalitseja oled sina.”

      Maxoni näos ei liikunud ükski lihas, kuid teadsin, et ta tunneb uhkust. „Aitäh,” sõnas ta tagasihoidlikul moel.

      „Küll aga tahaksime muid asju, eriti teatud vabadusi. Soovime valitud rahvaesindajaid ja kastisüsteemi kaotamist.” Augusti suust kõlas see nagu lihtsaimast lihtsam ülesanne. Kui ta mu ettekannet „Reporteris” nägi, pidanuks ta olema targem.

      „Sa käitud nagu oleksin juba kuningas,” märkis Maxon tusaselt. „Kui see oleks isegi võimalik, ei saa ma sulle palutut anda.”

      „Aga sa oled valmis seda kaaluma?”

      Maxon tõstis käed ja langetas need tagasi lauale. „Mida mina olen valmis kaaluma, praegu ei loe. Ma pole kuningas.”

      August ohkas ja vaatas Georgia poole. Nad tundusid sõnadetagi üksteisest aru saavat. Mind muutis nende vaikne intiimsus kadedaks. Siin nad olid, kesk väga pinevat olukorda, millesse nad vabatahtlikult astusid. Nad teadsid, et ei pruugi terve nahaga pääseda, ja ikkagi võis nende tundeid lugeda kui avatud raamatut.

      „Kuningatest rääkides,” jätkas Maxon, „siis äkki sa selgitaksid Americale, kes sa oled. Sa saad sellega vast minust paremini hakkama.”

      Maxon üritas asjade läbi mõtlemiseks ja olukorra paremaks kontrollimiseks aega võita. Aga mul polnud selle vastu midagi. Niigi kobasin pimeduses.

      August naeratas pingutatult. „See on tõesti huvitav lugu,” nentis ta, hääl põnevuse märgiks juba eos kergelt värisemas. „Nagu teate, sündis Gregoryl kolm last: Katherine, Spencer ja Damon. Katherine pandi ühele printsile mehele, Spencer suri ja nii päris trooni Damon. Kui Damoni poeg Justin suri, sai printsiks tema nõbu Porter Schreave. Viimane abiellus ka Justini noore lesega, kes võitis vaid mõne aasta eest Valiku. Nüüd ongi Schreave’id kuninglik perekond ning meid, Illéaid, ei tohiks enam olemas olla. Ometi me oleme.”

      „Meie?” päris Maxon nii kaalutletud toonil, nagu loodaks vastuseks konkreetset numbrit.

      August vaid noogutas. Kontsaklõbin reetis, et toatüdruk on meie poole teel. Maxon surus sõrme huultele, nagu julgeks keegi midagi üldse kõrvaliste isikute juuresolekul edasi rääkida. Teenija pani kandiku käest ja valas meile kõigile kohvi. Georgia haaras tassi СКАЧАТЬ