Õnne ja õnnetuse valitseja. Maniakkide Tänav

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kann vägilase suult langes lauale, pannes puidu hoobi all raksuma.

      «Neetud koerapojad!»

      «Arutasime siin mõnede isandatega ja ütlesime eile pealikele, et kui see pull ei lõpe, siis meie viskame igatahes varvast. Otsigu omale surnuid mujalt. Osad aga panidki juba kodu poole tagasi.»

      «Mis pealikud ütlesid siis?»

      «Need, kellel endal ka soe õhk sees, olid nõus. Kõigused ja teised neetud surnumanajad ajasid vastu, muudkui mökmök-mök ja kök-kök-kök, aga neil pandi lõpuks suu kinni. Me ütlesime, et kui vaja, siis raiume kasvõi mõõga jõul siit laibaringist välja. No ja antigi teada, et homme paneme kola kokku ja hakkame minema. Kes kohal, see kohal, kes kodus, see kodus.»

      Tõus naeris rahulolevalt.

      «Mul siis igatahes küll vedas, et ei jõudnud siia liiga vara ega liiga hilja.»

      Morn vägilane jõllitas vihaselt oma tühja kannu.

      «Kui tänase öö üle elaks, siis on suur võimalus, et meilgi läheb õnneks. Sisikond igatahes veel ei keera, aga salgas on mul kaks meest juba koivad sirgu ajanud.»

      Taat aga tõmbas silmad pilukile ja tundus tublisti lootusrikkam.

      «Kehvasti algas see sõjakäik jah, aga pole hullu, saame teele, küllap siis asjalood paranevad.»

      Tõus lasi pilgul mööda mõisasaali ringi käia. Kõikjal ümberringi näis valitsevat sama meeleolu. Vihane ja lootusrikas ühteaegu. Ta oleks lootnud mõne päeva hobuseid ja mehi puhata ning sadulas istumisest kangeid jalgu sirutada, kuid koolnute piiramisrõngas keset katkulaagrit… ei, parem juba kohe teele.

      «Eh, lootsin end lõdvaks lasta, aga mis seal ikka.»

      «Parem sadulas kui surnud,» nohises vägilane ja läks ebakindlal sammul kuhugi tahapoole kannu täitma. Vanem rüütel tundus olevat seina najal tukkuma jäänud. Tõuski ajas end püsti. Hiiglasel oli õigus, mis siin ikka lõdvestuda. Pidi vaatama, et mehed mööda laagrit tuiama ei läheks, toovad veel haiguse kaasa. Säh sulle siis sõjakäiku, jõuavad kõik koolnutena koju tagasi.

      Valu oli kohutav

      Valu oli kohutav. Hirm, mida poiss esimest korda hingepõhjast kerkimas tundis, oli kohutav. Elukas, Kolbakorjaja, inimesekujuline… koletis, oli neist kahest tundest aga veelgi kohutavam. Keset kõige suuremat valuhoogu, keset vaimukägistavat hirmupalangut ilmus see mustjaspunane lõust eikuskilt ning pikad küüniselised käed tõstsid poisi veriselt kiviasemelt õhku. Mudrumuna kisendas talle näkku.

      «Vaiki!» lausus lummutis ja Mudrumuna suu sulgus. «Parane,» jätkas olevus ning valu poisi kehast kadus. Jäi ainult võõrik külmatunne, mida tekitasid lummutise pikad küüned, mis tungisid läbi linase särgi ja kriipisid vastu Mudriku kondist lapserinda. «Sul vedas, põrsanägu. Mul on hetkel küllalt väge,» ütles lummutis. Hääl oli vaikne ja kähe, peaaegu kuulmise piiril. Trummid ümber künka tümisesid endiselt, lõkketuled mühisesid nagu enne, lapskondikud tantsisid ja klõbistasid oma kontidega veel valjemalt kui varem, ent ometi jõudis lummutise iga kähinal lausutud sõna poisi kõrvu täiesti selgelt. «Kuid siin me oleme ja kui sind juba mulle toodi, siis otstarbe leian sulle ikka.» Külmad laugudeta punnsilmad puurisid last kaaluvalt. «Kahju, et sinus pole kröömi jagugi kasulikku tarkust, mul on pilvekorrusel just paar kolpa puudu, lolle on mul niigi tornis küllalt. Et sa, kribu, päris raisku ei läheks, siis viin su torni ja hakkad õppima. Teadmised on tänapäeval muutunud suureks harulduseks. Loome siis ise seda juurde.»

      Mudrumuna tundis, kuidas koos valuga oli temas hakanud kaduma ka see uus tunne, hirm. Tema vana, hirmuvaba olek hakkas tasapisi tagasi hiilima. Poiss maigutas veidi suud ja tundis, et kõnevõime oli tagasi.

      «Mäs… mäs mia õpin?»

      «Ise vaata. Sul on luba õppida kõiki tarkusi, mis tornis on.»

      Aga mäs siss, ku mia ei õpi, oleks tahtnud Mudrumuna küsida, kuid vaikis targu. Kolbakorjaja muigas kurjakuulutavalt ja vastas talle sellest hoolimata.

      «Mis saab siis, kui sa ei õpi – hah – see on üks neist teadmistest, hale ollus, mille omandad siis, kui muud tarkused pähe ei mahu. Küllap leian sulle ka sellisel juhul… kasutust.»

      Sina, Torm

      «Sina, Torm, oled esimene!»

      Sulane ajas oma rähmased silmad pilukile. Noorrüütel Tõus Kaepoeg oli öö hakuks tuikudes tagasi oma voori juurde jõudnud, seisis nüüd kõikudes, käed puusas, ja vaatas otsivalt juba uue ohvri järele ringi.

      «Mäs essimene?»

      «Valvad lõket ja meie voori, ja sina, Kentsak, oled pärast Tormi.»

      Torm, kes oli ennast juba mõnusasti lambanaha sisse keeranud, aga ei olnud asjade sellise seisuga rahul.

      «A mis tost valvata. Me ju nüid omade sias. Küll koolnud valvavad, ei vainlane noist läbi saa.»

      Tõus keeras oma hallid silmad Tormi poole. Noorisanda suunurgad, mis siianigi eriti kõrgel ei seisnud, vajusid eriti alla.

      «Kas sa usaldad neid surnuid?»

      «Mäh?»

      «Mina ei usalda. Mis siis, kui neil kõhud korisema hakkavad? Isa õgis oma ülestõusmise pillerkaaril kümme inimest nahka. Palju neid raipeid siin ümberringi vedeleb? Ah?»

      Torm ajas ennast istukile. Uni mehe silmist oli kadunud.

      «Nood jo mede poolel?»

      «Mina ei tea, kelle poolel nad on. Mina neid ei käsuta, seega minu omad nad igatahes pole. Nii et valvad.»

      Noorisanda silm tabas ühes vankris palaka all ettevaatliku liikumise.

      «Sina, Toslem, valvad pärast Kentsakut!»

      Palaka alt kostis summutatud vandumist. Tõus mühatas ja istus lõkke äärde. Mitte ainult tema, vaid kogu homset lahkumist tähistav laager oli hakanud väsima ja unehõlma vajuma. Tõus vaatas mustavat taevast ja kuigi kõik ihuliikmed olid õllest rammestunud, siis und ei olnud. Kuskil pimeduses, vaevalt mõnesaja sammu kaugusel lebavad kooljad muutsid ta rahutuks, kõikjal hõljuv lehk ei lasknud neid unustada. Siis tabas noormehe kõrv lärmi ja vandumist. Naaber ei olnud nende voorist kaugemal kui mõnikümmend sammu ja vaikses, jahedas öös kostis iga sõna selgelt kaugele.

      «Nietud luom!»

      «No mäs ma ütsin!»

      «Kiss teil käskis hääd märjukest võisstujoomisele raisata? Ssaite nüüd!»

      «Mis mia süidi olen, mia ju kautasin…»

      Varjud veiklesid, kui lärmajad naabri juures ümber lõkke käisid ja kätega vehkisid. Tõus Kaepoeg ajas end sirgu, pingutas silmi ja esimene asi, mida ta eemal kumava tule valgel märkas, oli laip, keda mitu talumeest kätest-jalgadest lõkkest eemale, surnutevälja poole tassisid.

      «Hei! Kirp! Kuhu nüüd!» karjus keegi, kes ise kattega vankris lesis ja ilmselt samuti kisa peale ärganud oli.

      «Visskame Põrssiku minema, ajass teine varbad sirgu.»

      «Misasja?»

СКАЧАТЬ