Maiöö ehk uppunu. Nikolai Gogol

Чтение книги онлайн.

      I. HANNA

      Kõlav laul voolas jõena *** küla tänavail. Oli aeg, mil päevastest töödest väsinud poisid ja tüdrukud kogunesid käratsedes kokku puhta õhtu hiilguses välja valama oma rõõmu helidesse, mis on alati kurvameelsusest lahutamatud. Ja igavesti mõtlik õhtu embas unistavalt sinist taevast, tehes kõik määramatuks ja kaugeks. Juba oligi käes videvik; aga laulud ei vaikinud veelgi. Banduura käes, hiilis vaikselt lauljate hulgast minemalipsanud noor kasakas Levko, külavanema poeg. Kasakal on peas rešetilovi müts. Kasakas kõnnib mööda tänavat, tiristab pillikeeli ja tantsiskleb. Nüüd ta jäi tasakesi seisma maja ukse ette, kuhu olid istutatud madalukesed kirsipuud. Kelle maja see on? Kelle uks? Vaikinud veidi, ta hakkas mängima ja laulma:

      „Ei, nähtavasti on raskesti magama jäänud mu selgesilmaline kaunitar,” ütles kasakas, lõpetanud laulu ja lähenenud aknale. „Halju, Halju! kas sa magad, või ei taha sa minu juurde välja tulla? Küllap sa kardad, et meid mõni näeb, või ei taha sa oma valget näokest tuua välja vilu kätte! Ära karda: siin ei ole kedagi. Õhtu on soe. Aga kui mõni tulekski, ma katan su svitkaga, seon su vööga kinni, varjan sind oma kätega – ja meid ei näe keegi. Ja kui hakkakski vilu, ma surun su kõvemini oma südame vastu, soojendan suudlustega, katan su valged jalakesed oma mütsiga. Mu südameke, mu kullake, mu kaelakee! vaata hetkekski välja. Pista aknast välja kas või ainult oma väike valge käekegi… Ei, sa magad, uhke tüdruk!” sõnas ta kõvemini ja säärase häälega, nagu on sel, kes häbeneb oma hetkelist alandamist. „Sulle meeldib minu üle naerda: jumalaga!” Nüüd pöördus ta ära, surus oma mütsi ühele kõrvale ja lahkus uhkelt akna juurest, vaikselt sõrmitsedes banduura keeli. Samal ajal ukse puust käepide hakkas liikuma: uks avanes kriuksudes ja seitsmeteistkümnenda kevade lävel seisev tütarlaps, looritud hämarikku, aralt ringi vaadates ja ukse puust käepidet peost laskmata, astus üle läve. Selged silmad hiilgasid poolhämarikus lahkesti otsekui taevatähekesed; punane korallist kaelakee helkis ja poisi kotkasilmade eest ei võinud varjule jääda isegi puna, mis häbelikult lõi põlema ta põsil. „Kui kannatamatu sa oled!” kõneles tüdruk poolsosinal. „Juba vihastaski! Miks sa siis valisid säärase aja: hulk rahvast muudkui longib tänavail… Ma otse värisen…”

      „Oo, ära värise, mu punane lodjapuumarjake! Suru end kõvemini mu vastu!” ütles poiss, emmates teda ja lükates selja taha banduurat, mis rippus tal pika rihmaga kaelas, ja istudes koos tüdrukuga maja läve ette. „Sa tead, et mul on raske olla tundi aegagi sind nägemata.”

      „Kas sa tead, mis ma mõtlen,” katkestas teda tüdruk mõtlikult, uputades temasse oma silmad. „Miski nagu sosistaks mulle kogu aja kõrva, et edaspidi me enam nii tihti teineteist näha ei saa. Teie inimesed ei ole head: tüdrukud vaatavad kõik nii kadedalt; poisid aga… Ma märkan isegi seda, et mu ema on mõnda aega hakanud rangemalt mu järele valvama. Pean tunnistama, et mul oli võõraste juures lõbusam.” Mingi nukruse vari jooksis viimaste sõnade juures üle ta näo.

      ,„Ainult kaks kuud kodumaal, ja juba igav! Võib-olla olen mina sind ära tüüdanud?”

      „Oh, sina mind tüüdanud!” lausus tüdruk naeratades. „Armastan sind, mustakulmuline kasakas! Armastan sind sellepärast, et sul on sõstrasilmad ja et kui sa nendega vaatad, siis otsekui naeraks mu hing; hingel on nii lõbus ja hea; sellepärast, et lahkelt liigutad oma musti vurrusid; sellepärast, et kõnnid tänaval, laulad ja mängid banduurat ja et sind on armas kuulata.”

      „Oo, mu armas tüdruk!” hüüatas poiss teda suudeldes ja tugevamini oma rinnale tõmmates.

      „Pea kinni, aitab Levko! Ütle enne, kas oled oma isaga kõnelnud?”

      „Mis?” ütles poiss otsekui unest ärgates. „Et mina tahan naist võtta ja sina mulle mehele minna, sellest olen kõnelnud.” Kuid kuidagi lootusetult kurvalt kõlas ta suus see sõna: „kõnelnud”.

      „Noh, ja mis?”

      „Mis ma temaga teen? Oma hariliku kombe järgi teeskleb vana känd kurti: mitte midagi ei kuule, ja veel pahandab, nagu hulguksin ma ei tea kus ja vallataksin poistega tänaval. Kuid ära kurvasta, Halju! Kasaka sõna sulle, et murran ta kanguse.”

      „Jah, sul polegi muud tarvis, kui öelda oma sõna, ja kõik läheb nii, nagu sina tahad. Ma tean seda omast käest: mõnikord ma ei kuulakski sind, aga sina ütled oma sõna – ja tahtmatult teen seda, mis sina soovid. Vaata, vaata!” jätkas ta, toetades pead poisi õlale ja tõstes silmi üles sinna, kus sinetas piiritu soe Ukraina taevas, mis alläärest oli varjatud nende ees seisvate kirsipuude käharate okstega. „Vaata, kuidas seal kaugel on hakanud paistma tähekesed: üks, teine, kolmas, neljas, viies… Eks ole, need on jumala inglid, kes on avanud oma valgete majakeste aknad ja vaatavad meie peale? On ju nii, Levko? Nemad ju vaatavad maha meie maa peale? Mis oleks, kui inimestel oleksid tiivad nagu lindudel, et lennata sinna – kõrgele, kõrgele… Oh, kole! Ükski tamm ei ulatu taevani. Aga räägitakse, et on kuskil kaugel maal niisugune puu, mille latv kohab taevastes ja jumal tuleb seda puud mööda alla maa peale ülestõusmispühade ööl.”

      „Ei, Halju; jumalal on pikk redel taevast kuni alla maani. Ülestõusmispühade eel seavad pühad peainglid selle püsti; ja niipea kui jumal astub esimesele astmele, kõik kurjad vaimud lendavad uperkuuti ja hunnikus põrgusse ja sellepärast Kristuse pühal ei leidu maa peal ühtegi kurja vaimu.”

      „Kui vaikselt kiigub vesi, nagu lapsuke hällis!” jätkas Hanna, osutades tiigile, mida ümbritses sünge vahtramets ja mille ääres nutsid pajud, mis kastsid temasse oma oksi. Nagu jõuetu rauk hoidis ta oma külmas embuses kauget tumedat taevast, külvates jäiste suudlustega üle tuliseid tähti, mis tuhmilt virvendasid soojas ööõhus, otsekui aimates öö hiilgava kuninga peatset ilmumist. Metsa ääres mäe otsas tukkus vana, suletud luukidega puumaja; sammal ja metsikult kasvav rohi katsid ta katust; käharad õunapuud ta akende all olid tihnikuks kasvanud; mets, haarates teda oma varju, heitis talle metsikut süngust; pähklisalu lebas ta jalamil ja laskus alla tiigi poole.

      „Ma mäletan nagu läbi une,” ütles Hanna poisilt silmi pööramata, „ammu, ammu, kui olin veel väike ja elasin alles ema juures, siis räägiti sellest majast midagi kohutavat. Levko, sa ju tead; jutusta!”

      „Jumal temaga, mu kaunike! Vähe, mis räägivad vanad eided ja rumal rahvas. Sa ainult erutuksid, hakkaksid kartma ega jääks rahulikult magama.”

      „Jutusta, jutusta, armas mustakulmuline poiss!” kõneles Hanna, surudes oma nägu ta põse vastu ja tema ümbert kinni võttes. „Ei, sa nähtavasti ei armasta mind; sul on teine tüdruk. Ma ei hakka kartma; ma magan öösel rahulikult. Nüüd ma just magama ei jäägi, kui sa ei jutusta. Hakkan end piinama ja mõtlema… jutusta, Levko!”

      „Nähtavasti kõnelevad inimesed tõtt, et tüdrukuis istub kurat, kes kihutab neid uudishimutsema. Kuula siis. Ammu, ammu, mu südameke, elas selles majas sotnik. Sotnikul oli tütar, ilus panitar, valge nagu lumi, nagu sinu näoke. Sotniku naine oli juba ammu surnud; sotnik otsustas uue naise võtta. „Kas hellitad mind edasi endiselt, isake, kui teise naise võtad?” – „Hellitan, mu tütreke; veel kõvemini surun sind oma südame ligi! Hellitan, mu tütreke; veel säravamaid kõrvarõngaid ja kaelakeesid kingin sulle!” Tõi sotnik noore naise oma uude majja. Ilus oli naine, aga nii kohutava pilgu heitis oma võõrastütrele, et too karjahtas teda nähes, ja kui ühegi sõna oleks karm võõrasema päeva jooksul lausunud. Saabus öö: sotnik noore naisega läks oma magamiskambrisse; ka valge panitar sulges enda oma toakesse. Kurb hakkas tal. Vaatab: hirmus kass hiilib talle lähedale; ta karv põleb ja raudsed küüned krabisevad põrandal. Hirmuga hüppas ta üles pingile: СКАЧАТЬ