Reis ümber maailma aastail 1823-1826. Otto von Kotzebue

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Brasiilia omast küll maha jääb nii taimede mitmekesisuse poolest kui ka sellega, et siin pole koolibrisid ja liblikaid, mis seal õhku täidavad. Tahaïti kristlaste valjuhääleline palvetamine kostis mulle vastu, kui ma nende eluasemeteni jõudsin. Kõik uksed olid suletud ning isegi lastele polnud luba antud ilusat hommikut nautida. Peagi silmasin misjonäri väikest euroopa laadis ehitatud sõbralikku maja. Ta seisis lahtisel platsil, ümbritsetuna köögiviljaaiast, kus rikkalikult kasvas kõiksugu euroopa aedvilju. Härra Wilson ütles mulle omas lihtsas, kuid puhtas korteris südamlikult teretulemast ning esitles mulle oma prouat, samuti inglannat, oma lapsi ja veel kahte inglast, härrasid Bennetit ja Tyrmani, kes kuulusid Londoni misjoniseltsi, olid kolm aastat tagasi Inglismaalt lahkunud, sõites nüüd kui revidendid mööda Lõunamere misjoniasulaid.

      Tahaïtil asuv peamisjonär, kellele teised allusid, on Nott, kes elab kuninga residentsis. Ta on nüüd juba vana mees, kes on tahaïti keele täiesti selgeks õppinud ning oli esimene, kes selles keeles kirjutas. Ta tõlkis piibli, laulu- ja palveraamatu ning kirjutas ka grammatika, mis ilmus tiitli all «Grammar of the Tahitian Dialect of the Polynesian Language. Tahiti. Printed at the Mission Press, Burder's Point 1823», või oli suurel määral kaastegev nende raamatute väljaandmisel. Ta alustas ka lugemise ja kirjutamise õpetamist tahaïtilastele, missugune oskus on nende hulgas võrdlemisi üldiseks saanud. Ma kahjatsen, et ei saanud härra Notti tundma õppida ning võin seetõttu ainult misjonäri, mitte aga inimese kohta otsust anda. Ta on väga suures lugupidamises. Wilson, samuti aastates mees, kes juba üle 20 aasta Tahaïtil elab, on madalamast seisusest, madrus, kes siis teoloogiale pühendus ning nüüd suure innuga sel alal tegeleb. Muidu on ta heasüdamlik, vastutulelik ja aus mees. Nott ja Wilson kaasa arvatud, on Tahaïtil üldse kuus misjonäri ning kõigil ülejäänud Seltsisaartel kokku ainult neli. Igaühel on tükike maad, mida pärismaalased harivad ja mis misjonäridele kullaga ülalpidamist annab, kusjuures ta peale selle saab Londoni misjoniseltsilt veel 50 naelsterlingit aastas. See selts saatis hiljuti misjonäre Tongotabule, ühele Tonga saartest, ja Krusensterni kaudu tuttavaks saanud Nukahiva saarele. Peale selle õpetatakse tahaïtilasi endid misjonärideks välja ning saadetakse Ohtliku arhipelaagi saartele, et ka seal ristiusku levitada. Meil peab usuõpetaja kvalifikatsiooni omandamiseks enne saama hea kasvatuse sellele järgneva hoolsa stuudiumiga ülikoolides. Londoni misjoniselts rahuldub vähemaga. Poolmetslane, kellele mõni madrus on ebamääraselt dogmasid seletanud, on seltsi jaoks juba hea küll.

      Oli aeg kirikusse minna ja Wilson palus meid osa võtma jumalateenistusest, missuguse kutse ma meelsasti vastu võtsin. Tema maja juurest viib kirikusse kena lai maanteetaoline nöörsirge tee, mille mõlemas ääres on sügavad kraavid ning mida palistavad istutatud kookospalmid ja kõrged varjuandvad leivapuud. Meil kulus seda teed pidi minnes umbes kümme minutit, kuni jõudsime kirikuni, kena hooneni, mis oli umbes 20 sülla pikkune ja 10 sülla laiune vahvärkehitus. Kliimat arvestades olid tema paljud suured aknad ilma klaasideta, mida siin ilmastiku eest kaitsmiseks tarvis pole. See teeb väljast saviga krohvitud ja lubjaga valgendatud maja väga rõõmsaks, kusjuures valgendatud seinad väga hästi harmoneerivad ümbritsevate puude rohelusega. Pillirootaolisest taimest kunstipäraselt põimitud ja hiigellehtedega kaetud katus pakub kaitset ka kõige tugevamate vihmahoogude eest. Torni ja kella pole, kuid kalmistu oma mustade puuristidega loob pühaliku meeleolu. Kiriku sisemus kujutab endast suurt saali, mille seinad on samuti puhtalt krohvitud ja milles seisab hulk pinke pikkade ridadena, asetatud nõnda, et nendel istujad keskel paiknevat kantslit hõlpsasti jälgida võivad. Kui me sisse astusime, oli kirik juba tulvil täis. Mehed istusid ühel pool ja naisterahvad teisel pool. Peaaegu kõigil olid lauluraamatud ees. Valitses sügav vaikus. Kantsli kõrval, kuhu Wilson ronis, asus härrade Bennetti ja Tyrmani pink, millele ma koos nendega istet võtsin. Nende palvusele kogunemiste pühalikule hardusele vaatamata ei saa eurooplasele, kes tahaïtilasi nende pühapäevarõivastuses esimest korda näeb, kuidagi pahaks panna, kui ta vaid vaevaga naeru pidada suudab.

      Eespool juba märkisime, kuivõrd väärtuslikud olid nende silmis meie riietusesemed. Nad on nende omamise üle uhkemad kui meie daamid oma briljantide ja pärsia sallide üle või meie härrad ordenitähtede ja – paelte üle. Et neil pole mingit ettekujutust meie moodidest, siis ei pööra nad lõikele mingit tähelepanu. Ka vanad ja kantud riided olid nende silmis oma väärtusest vaid vähe kaotanud. Lahtirebenenud õmblus või auk ei vähenda üldsegi elegantsi. Kõik need riietusesemed on täiturgudelt kokku ostetud meremeeste poolt, kes külastavad Tahaïtit, kus pole veel rätsepaid. Siin müüakse need esemed edasi tohutu vahekasuga. Et täielik rõivastus oleks väga kallis, siis rahuldutakse mingisuguse rõivastusesemega, mis Tahaïtis täielikult moeks saanud on. Fraki või Inglise sõdurimundriga toretseja on peale ümberpandud tapavöö muidu päris paljas ning kes on suutnud omandada püksid või vesti, usub samuti, et on küllalt teinud oma garderoobi jaoks. Mõnedel on vaid särk seljas, teised higistavad paksu kalevist mantli all nagu vene saunas, kuid on liiga edevad, et mantlit kõrvale panna. Sukki ja saapaid või kingi ei näe üldse mitte. Kõige kentsakamat pilti pakuvad aga härrad frakkides, mis üldiselt on neile liiga lühikesed ja kitsad. Paljud saavad vaevalt käsi liigutada ning on sunnitud neid kui veskitiibade paari välja sirutama, kusjuures mitte just harva ka küünarnukk lahtirebenenud õmbluse vahelt uudishimulikult maailma vaatab.

      Kujutletagu endale ette säärast nende arust vägagi sündsalt riietatud inimhulka, millele koomilise mulje suurendamiseks lisanduvad pidulikult tõsised näod ning siis taibataksegi, et mina nende inimeste vastas istudes kuidagi ei saanud hardaks muutuda.

      Küll mitte nii naeruväärselt, kuid ikkagi üsna tähelepanuäratavalt olid riietatud naisterahvad. Nad kandsid lühikesi valgeid, kuid ka triibulisi meeste särke, mis ei varjanud rässakaid põlvi. Mõnedel naistel olid ka laiad krousid rinna ees, teised olid end tekkidesse mähkinud. Misjonäride poolt sissetoodud moe kohaselt paljaks pöetud päid ehtisid väikesed veidrad maitsetu kujuga euroopa õlgkübarad, mida kaunistasid lindid ja lilled, mida ka Tahaïtis järele tehakse. Ülima täiuslikkuse andis tualetile kirju puuvillane rätik, mis ühtlasi andis tunnistust tema omaniku suurest jõukusest.

      Kui Wilson kantslisse asus, langetas ta esmalt pea, kattis näo lahtilöödud piibliga ning palvetas vaikselt omaette, mida terve kogudus talle järele tegi, kasutades seejuures piibli asemel lauluraamatut. Seejärel löödi raamat teatud laulu kohalt lahti ning võeti hääled sisse. See oli halvasti sisseharjutatud koraal, kuid ometi püüdsid kõik kõigest väest ja kõigest kõrist harmooniat väänata. Pärast laulu lõpetamist luges Wilson piiblist ette mõned peatükid, mille juures kahel korral põlvili laskuti. Suurem osa pealtkuulajaist näisid olevat vägagi tähelepanelikud ning valitses kiiduväärt vaikus, mida mõnikord, eriti põlvitamise ajal, veidi katkestas vaid mõnede noorte tütarlaste lobisemine ja naeru kihistamine, mille tõttu härrad Bennet ja Tyrman sageli karistavaid pilke sinnapoole heitsid. Olgugi, et säärane pilk ikka nagu välk sisse lõi ja tardumust tekitas, elustas noorusjõud ikkagi varsti jälle liikmed, mis olid hirmust halvatud. Lobisemine ja naerukihistamine algas uuesti, kusjuures silmitseti võõrast valget meest, justkui tahetaks temaga lähemat tutvust teha. Pärast seda, kui Wilson oma ettelugemise lõpetas, lauldi jälle üks laul, millega jumalateenistus lõppeski. Rühmade kaupa kõndis nüüd kogudus kodu poole mööda ilusat laia alleed, ülimalt rahul olles, lauluraamat kaenla all, kusjuures riietus eriti silma hakkas. Mul oli vahepeal aga igasugune naerutuju kadunud. Olin nüüd osa võtnud nende uute jumalakartlike nõndanimetatud kristlike tahaïtilaste hulgalisest kokkutulekust. Võrdlesin neid nende esivanematega, keda oli kirjeldatud varasemates reisikirjeldustes. See viis mind mõtisklusteni, mis olid seda vähem rõõmustavad, mida rohkem ma tutvusin Tahaïti uusima ajalooga.

      Pärast mitmeid luhtaläinud ristiusku pööramise katseid 1797. aastast alates õnnestus inglise misjonäridel lõpuks seda, mida nad kristluseks nimetasid, tahaïtilaste hulgas levitama hakata ning oma õpetuse poole võita isegi kuningas Tajo, kes tollal häirimatus rahus valitses mõlemat poolsaart. Sellega aga visati säde püssirohutünni, mis tekitas kohutava plahvatuse. Uus usk kehtestati vägivaldselt. Maraid hävitati korraga kuninga käsul nagu kõik muugi, mis senikummardatud jumalusi meenutada võis. Kes otsemaid uut õpetust uskuda ei tahtnud, see mõrvati. Ristiusku pööramise õhinas СКАЧАТЬ