Vaikne nurgake. Ivan Sergeevich Turgenev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muidugi, Mihhail Nikolaitš, perekond, asjaajamised… Siis veel Matrjona Markovna.»

      Ja ta lõi käega.

      «Mis selle Matrjona Markovnaga siis on?»

      Ja Ipatov pilgutas Vladimir Sergeitšile kergelt silma, justkui soovides aegsasti tema tähelepanu äratada.

      «Vana lugu,» vastas Jegor Kapitonõtš istet võttes, «mitte kunagi ei ole ta minuga rahul, nagu te ise ei teaks. Mis ma ka ei ütleks, ikka on valesti, ebadelikaatne, ei ole viisakas. Aga miks ei ole viisakas, seda teab ainult jumal taevas. Ka preilidel, see tähendab mu tütardel, seesama jutt, võtavad emast eeskuju. Ma ei eita, Matrjona Markovna on kõige suurepärasem naisterahvas, aga kommete asjas ülearu karm.»

      «Heldeke, mille poolest teie kombed siis halvad on, Jegor Kapitonõtš»

      «Mina ise arvan nõndasamuti, aga nagu näha, on raske tema meele järgi olla. Näiteks eile ütlesin ma söögilauas: «Matrjona Markovna (ja Jegor Kapitonõtš andis oma häälele kõige lipitsevama kõla), Matrjona Markovna, mispärast Aldoška hobuseid ei hoia, sõita ei oska? Must täkk on täitsa ära aetud.» Kus Matrjona Markovna läks põlema ja kukkus mind häbistama, et ma ei oskavat daamide seltskonnas viisakalt rääkida. Preilid kargasid kohe laua tagant üles, ja järgmisel päeval oli Birjulevi preilidel, naise vennatütardel, juba kõik teada. Aga mis ma pahasti ütlesin? Otsustage ise. Ja mis ma ka ei ütleks, tõsi küll, vahel ettevaatamatult, – aga kellega seda ei juhtuks, eriti kodus, – ikka on Birjulevi preilidel juba järgmisel päeval kõik teada. Lihtsalt ei tea, mis ette võtta. Istun vahel omaette mõttes, – te vist teate, et ma hingan raskelt, – Matrjona Markovna asub aga jälle mind häbistama: «Ära nohise,» ütleb ta, «kes nüüdsel ajal nohiseb!» – «Mis sa riidled, Matrjona Markovna,» vastan mina. «Helde taevas, tuleks kaasa tunda, aga sina riidled.» Nüüd ma enam kodus ei mõtle. Istun ja vahin niisama maha. Jumala eest. Neil päevil jällegi, hakkasime parajasti magama minema: «Matrjona Markovna,» ütlesin ma, «miks sa, kullake, oma teenripoisi oled niiviisi käest ära lasknud, ta, põrsapoeg, võiks vähemalt pühapäevitigi oma silmnäo puhtaks pesta.» Ütlesin küll õrnalt, aga ikka ei olnud meele järgi, jälle hakkas Matrjona Markovna mind hurjutama, et ma ei oskavat ennast daamide seltskonnas üleval pidada, ja järgmisel päeval oli Birjulevi preilidel kõik teada. Mis küllaminekutest sa siin veel mõtled, Mihhail Nikolaitš.»

      Mind paneb imestama, mis te räägite,» sõnas Ipatov, «Seda ma ei teadnud Matrjona Markovnast arvata. Ta on vist…»

      «Suurepärane naisterahvas,» ruttas Jegor Kapitonõtš kinnitama, koguni eesikujulik abikaasa ja ema, ainult kommete asjas karm. Ütleb, et igas asjas peab ansambel olema, aga minul seda ei olevat. Ma prantsuse keelt, nagu te teate, ei räägi, ainult saan aru. Aga mis ansambel see küll on, mida mul ei ole!»

      Ipatov, kes ise ka ei olnud prantsuse keeles kuigi tugev, kehitas vaid õlgu.

      «Ja kuidas teie lapsed elavad, see tähendab – pojad?» küsis ta natukese aja pärast Jegor Kapitonõtšilt.

      Jegor Kapitonõtš vaatas talle kõõriti otsa.

      «Poegadel ei ole viga. Nendega olen ma rahul. Preilid on käest ära läinud, aga poegadega olen rahul. Ljolja on teenistuses tubli, ülemused kiidavad teda. Ta on mul tragi poiss. Mihhets, see on teistmoodi: temast on mingi filantroop saanud.»

      «Miks filantroop?»

      «Tont temast aru saab, kellegagi ta ei räägi, hoiab teistest eemale. Matrjona Markovna manitseb teda ikka. Et mis sa isast eeskuju võtad? Sa austa teda, kommetes aga käi ema jälgedes. Kui sirgub, saab ka temast asja.»

      Vladimir Sergeitš palus Ipatovit tutvustada teda Jegor Kapitonõtšiga. Nad hakkasid vestlema. Marja Pavlovna ei võtnud jutuajamisest osa; tema kõrvaIe istus Ivan Iljitš, kuid toogi ütles neiule vaid paar sõna. Tüdrukukesed lähenesid Ivan Iljitšile ja sosistasid talle midagi… Tuppa tuli pereemand, kõhn vanem naine, tume rätik peas, ja teatas, et lõuna on valmis. Kõik läksid söögituppa.

      Lõuna kestis kaunis kaua. Ipatovil oli hea kokk, ka veine tellis ta üsna häid, ehkki mitte Moskvast, vaid kubermangulinnast. Ipatov elas, nagu öeldakse, iseenda lõbuks. Hingi ei olnud tal rohkem kui kolmsada, kuid ta polnud võlgu ja mõisat pidas korras. Lauas rääkis peamiselt peremees ise. Jegor Kapitonõtš kordas talle järele, kuid samal ajal ei unustanud ka ennast: sõi ja jõi nii, et küll sai. Marja Pavlovna aina vaikis, vastates vaid aegajalt kerge naeratusega kummalgi pool tema kõrval istuvate tüdrukukeste nobedale jutule: nad nähtavasti armastasid teda väga. Vladimir Sergeitš püüdis mitu korda temaga juttu alustada, kuid ilma erilise eduta. Pehme Meheke Bodrjakov isegi sõi laisalt ning loiult. Pärast lõunat läksid kõik terrassile kohvi jooma. Ilm oli suurepärane; pargist hoovas täies õieehtes pärnade magusat lõhna; suvine õhk, mida veidi jahutas puude tihe vari ja lähedase tiigi rõskus, hõngas kuidagi sõbralikku soojust. Järsku kostis tammi paplite tagant hobuste kabjaplaginat ja hetk hiljem ilmus nähtavale pikas ratsutamiskleidis ja ümmarguse halli kübaraga ratsanik kõrvi hobuse seljas. Ta sõitis galoppi, tema taga kappas väheldasel valgel hobusel kasakiinis teenripoiss.

      «Aa!» hüüatas Ipatov. «Nadežda Aleksejevna tuleb! See on alles meeldiv üllatus.»

      «Üksi?» küsis Marja Pavlovna, kes oli selle silmapilguni liikumatult ukse juures seisnud.

      «Üksi… nähtavasti oli Pjotr Alekseitšil mõni takistus.»

      Marja Pavlovna pilk välgatas altkulmu, puna valgus üle ta näo, ta pöördus kõrvale.

      Samal ajal sõitis ratsanik jalgvärava kaudu aeda, laskis galopis terrassi ette ja hüppas kergelt hobuse seljast maha, ootamata oma teenripoissi või Ipatovit, kes hakkas talle vastu minema. Kärmesti oma kleidiäärt kergitades jooksis ta trepist üles, vupsas terrassile ja hüüdis rõõmsalt:

      «Siin ma olen!»

      «Tere tulemast!» sõnas Ipatov. «See on alles ootamatus, küll see on kena. Lubage oma käekest suudelda…»

      «Olge lahked,» ütles külaline, «tõmmake ainult ise kinnas käest ära. Mina ei saa.» Ja ulatades Ipatovile käe, noogutas Marja Pavlovnale. «Kujuta ette, Maša, vend ei tule täna,» ütles ta kergelt ohates.

      «Seda ma näen, et teda ei ole,» vastas Marja Pavlovna tasasel häälel.

      «Ta käskis sulle ütelda, et tal ei ole aega. Ära pahanda. Tervist, Jegor Kapitonõtš; tervist, Ivan Iljitš. Tere, lapsed… Vasja,» lisas külaline oma teenripoisi poole pöördudes, «käsi Krassavtšikut korralikult kõnnitada – kuuled? Maša, anna mulle, palun, haaknõel slepi ülespanemiseks Mihhail Nikolaitš, tulge korraks siia.»

      Ipatov astus talle lähemale.

      «Kes on see uus isik?» küsis Nadežda Aleksejevna temalt üsna valjusti.

      «See on meie naaber, Vladimir Sergeitš Astahbov, Sassovo omanik. Soovite, ma teen teid tuttavaks?»

      «Hea küll… hiljem. Ah, kui kaunis ilm on täna,» jätkas külaline. «Jegor Kapitonõtš, ütelge, kas tõesti Matrjona Markovna isegi niisuguse ilmaga toriseb?»

      «Matrjona Markovna ei torise mingisuguse ilmaga, armuline preili, ta on ainult karm kommete suhtes…»

      «Ja mis teevad Birjulevi preilid? Eks ole, järgmisel päeval on neil juba kõik teada…»

      Ja ta pahvatas naerma oma hõbedaselt kõlavat naeru. «Teie muudkui aga naerate,» lausus Jegor СКАЧАТЬ