Reporter. Avo Kull

Чтение книги онлайн.

      „Oeh! Jälle!” kõlas üksmeelne ohe.

      „Mis jälle?” ei saanud Albert aru. „Miks see täiskuu teile ei meeldi?”

      „Sest siis saavad külafilosoofid valgustatud,” muigas Rita.

      „Ja Rambo läheb liikvele,” lisas Eve.

      „Rambo? Milline Rambo?” Paljud paroolid selles seltskonnas olid Albertile veel tundmatud.

      „Sa ei tea, kes on Rambo?” Liia pani tühja seguklaasi lauale ja selgitas: „See on jäägrite eestkõneleja Ilmar Vardo. Sa vaata talle ainult otsa – milline õel ilme ja kuri nägu! Vaatab sind nii tigeda pilguga, nagu kavatseks kohe kallale karata. Huh! Hirmu ajab peale!”

      Liia väristas õlgu ja Albert vaatas maha. Rita kuulas tähelepanelikult ja õhkõrn naeratus ilmus ta näole: „Aga mulle see Rambo mingil moel meeldib.”

      „Mismoodi?” imestas Liia.

      „Tead, temas on midagi. Niisugust varjatud jõudu, sünget sarmi ja pahelist võlu.”

      „Oled sina aga gurmaan,” naeris Eve ja pilgutas silma.

      „Olengi. Ega mulle ole mingid poolpehmed mehed kunagi meeldinud.”

      Peatoimetaja Enden kuulas, vaikis ja vangutas pead. Paaril korral oli ta küll üritanud kõneks võtta hetke kõige põletavamat päevaprobleemi – Narva ja Sillamäe referendumit –, kuid keegi ei viitsinud kaasa mõelda. Varsti peatoimetaja tõusis ja astus uksest välja.

      Pidu sai sisse uue hoo: enam polnud vaja siivsalt tagasihoidlik olla, nüüd võidi vabalt välja öelda kõik, mis mõtteis ja meelel.

      „Lugesid eile Õhtulehest, et Bastion otsib uusi modelle?” küsis Eve. „Mis sa arvad, kas me ei peaks ka konkureerima?”

      „Muidugi peaks,” vaimustus Rita. „Ja meil oleks suur šanss kogu konkurss kinni panna.”

      „Ei tea, mil moel?” küsis Eve.

      „Väga lihtsalt. Kogu nipp on selles, et riideid tuleb kanda efektselt ja mitte nii, nagu kõik teised seda teevad.”

      „Mismoodi sa kavatsed siis neid kanda?”

      „Käes.”

      Esimene kruvikeerajamaterjal oli ammugi otsa saanud ja teinegi toodud. Õhtuse pimeduse tuleku ajaks kaineid enam laua taga polnud, kuid neli viimast pidulist ei tahtnud veel kuidagi lahkuda. Kurva naeratusega näol vaatas külvivolinik Raul kõik viinapudelid ükshaaval üle, kuni veendus, et nüüdseks on need kõik tilgatumalt tühjaks joodud. Rita haaras ta käest tühja pudeli ja pani selle põrandale pöörlema:

      „Poisid, pudelimäng läks lahti!”

      „Mis pudelimäng?” ei saanud Albert aru.

      „Aga nii, et kelle ees pudelisuu peatub, see koorib ühe riideeseme maha.”

      Raul vaid muigas, aga Albert vaatas äreva pilguga majandustoimetajat, kelle koordinatsioonihäired muutusid aina nähtavamaks. Pöörleva pudeli suu seisatas kultuuritoimetaja ees.

      „Uh-huu!” hõikas Eve ja hakkas pluusi lahti nööpima. Ootamatult tekkinud vaikuses tõmbas ta häirimatult pluusi seljast ja heitis selle toolile. Meeste jahmunud pilgud kinnitusid palja ülakehaga noorele naisele. Ta kandis valget rinnahoidjat, mis moodustas tugeva kontrasti hästi päevitunud tõmmu nahaga.

      Rita aplodeeris, võttis pudeli ja pani selle uuesti põrandale pöörlema. Neli paari silmi jälgisid pingsalt pudeli aina aeglasemaks muutuvaid ringe, kuni selle suu üheselt Raulile osutas. Külvivolinik viskas sandaali jalast ja teenis sellega naiste põlgliku muige. Jälle tegi pudel põrandal ringe ja uuesti peatus selle suu poolpalja kultuuritoimetaja ees.

      „Kurat küll, kadedaks teeb!” hüüatas Rita. „Niimoodi ma jäängi riidesse.”

      Eve saatis kaaslastele kelmika pilgu, vabastas end seelikust ja jäi pesuväel keset toimetusetuba seisma. Rita pani uuesti pudeli pöörlema.

      Pärast pikka tiirutamist peatus pudelisuu Alberti ees ja kohe kõlas Rita ja Eve ühiskoor: „Särk maha!”

      „Minge … minge kuu peale!” hüüatas Albert ja jooksis naiste lustaka naeru saatel toast välja.

      Ka Raul loobus liialt ülemeelikuks läinud mängust ja ruttas minema. Rita ja Eve jäid kahekesi. Nad vaatasid teineteist ega saanud kuidagi naeru pidama: „No on ikka äpud need meie poisid!” kõkutas Eve.

      „Muidugi on. Peab küla pealt paremad vaatama,” lisas Rita ja jätkas pärast pisikest mõttepausi: „Tead mis, ei nii head pead saa lasta raisku minna. Pidu peab jätkuma!”

      „Hää mõte, on sul ideid?”

      „On. Mul kui korralikul abielunaisel ei sobi vist südaööni trallitada, aga sinul, vabal ja vallalisel, pole ju mingit muret.”

      „Ega olegi, aga mida sa plaanid?”

      „Seda, et mu mehel on homme sünnipäev ja peoga võiks juba täna pihta hakata. Mis arvad? Läki sünnipäevale.”

      Muigel suuga vaatas Rein kaht uksele ilmunud naist: „No olete ikka end hästi ära sättinud.”

      „Olemegi,” naeris Rita. „Eks ole me kihvtid?”

      „Olete-olete. Veidike vindised, aga muidu pole väga vigagi.”

      „Nojah … aga tegelikult me tulime sulle sünnipäevale.”

      „Ah soo. Kas veits varavõitu pole?”

      „Ei ole, paari tunni pärast peaks juba õige aeg käes olema. Aga vaata, kui kena kingi ma sulle tõin.” Nende sõnade saatel tõukas majaperenaine Evet pisut ettepoole. „No kae, kas pole kaunis?”

      Kultuuritoimetaja astus sammukese edasi ja tegi Reinu ees tseremoniaalse reveransi.

      „Ei noh, igati väärikas,” muigas mees. „Võtan tänuga vastu.”

      „Tubli, aga kas sa ei arva, et sünna puhul peaks ühe vahuveini pauguga lahti tegema?”

      Pidu kestis sügava südaööni. Uue päeva algust tervitati õnnitluste, kallistuste ja veel ühe vahuveiniga. Lõpuks oli seegi otsas.

      „Peaks nüüd vist magama minema,” arvas Rein haigutades.

      „Oh sa kurat, aga kuidas mina nüüd koju saan?” ehmus Eve.

      „Ei pea sa kuhugi minema,” rahustas Rita. „Leiame sullegi siin koha.”

      Nende sõnade saatel juhtis perenaine külalise magamistuppa. See oli tõeliselt kitsas magamistuba, kuhu hädapärast mahtusid vaid lai voodi ja riidekapp. Kaks tooli ja tilluke öökapp olid tihedalt seina ja voodi vahele surutud ja näisid pigem magamisaseme laiendusena. Eve seisis kergelt kõikudes voodi ees ja üritas oma mõtet küsimuseks formuleerida: „Siia … või?”

      „Siia muidugi, kuhu siis veel?”

      „Aga …”

      „Ei СКАЧАТЬ