Litsid. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mida nüüd? Olge viisakad, härrased ohvitserid on midagi maha jätnud,” jõudis ta kiirelt järeldusele ning ruttas uksele.

      Lävel, jahedas hahetuses, seisis külmast värisev mustas mantlis prillidega tütarlaps; vaevalt vanem kui kakskümmend, üsna kena, kuid pisut kaame ja närviline.

      „Jah, preili?” küsis proua Kukk, kes oli oodanud nägevat kedagi hoopis teist.

      „Minu nimi on Carola, ma… kas ma tohin segada?” küsis neiu kõhklevalt. Tal oli vaevumärgatav saksa aktsent.

      „Jah, jah, mis on?”

      „Ma mõtlesin… kas prouad on just äsja sisse kolinud?”

      „Jah, just äsja.”

      „Äkisti on prouadel vaja abi?”

      „Abi?”

      „Ma oskan kõike teha, kui vaja,” väitis neiu ebakindlalt.

      „Teha mida täpselt?”

      „Koristan, teen süüa, riietan prouat.”

      „Ma ei saa aru,” naaldus proua Kukk uksepiidale. „Kas te tahate ennast teenistusse pakkuda?”

      „Jah. Proua, ma… ma väga vajan seda tööd.”

      Proua Kukk vaatas tütarlast imestunult.

      „Kell… pool kaheksa hommikul?”

      „Ma…” neelatas neiu. „Ma tegelikult olin siin juba varem, aga… teil olid külalised ja ma ei tahtnud segada.”

      Proua Kukk tundis ennast ebamugavalt.

      „Andestage, preili, meil ei ole küll praegu võimalik toateenijat palgata. Meil siin endal segadus.”

      „Sellepärast ma pakungi ennast appi,” ütles neiu kiirelt.

      „Miks just siia?”

      „Ma… ma olin siin Falkenbergide juures ennemini proua toatüdruk.”

      „Tõesti…?” oli proua Kuke kord siiralt üllatuda.

      „Jah. Ma oleksin suureks abiks. Ma tean siin kõike.”

      „Kõike? Näiteks mida?”

      Köögist jooksis välja ikka veel unesegane Monika.

      „Vivian ei leia ikka korke,” hüüdis ta. „Kus need on?”

      „Mina ei tea ju!” kõrgendas proua Kukk ärritunult häält. Segadus tema ümber oli varajase kellaaja kohta liiga suur.

      „Keldris, suure karniisi taga,” ütles tütarlaps.

      Monika ja proua Kukk seirasid teda jahmunult.

      „Karniis sai viimati sinna ette tõstetud, sellepärast ei ole näha,” täpsustas neiu arglikult.

      „Preili… Bremer,” täpsustas proua Kukk, kui ta neiu isikutunnistust käes hoides temaga veidi hiljem salongi jõudis, mis nüüd tuledes säras. „Ma olen väga tänulik teile abi eest. Kui te sooviksite, siis võiksite paar korda nädalas siin käia… mõned koristustööd, triikimine… Aga midagi püsivamat…”

      „Mul ei ole kuhugi minna,” pihtis neiu. „Sellepärast seisingi terve öö siin väljas…”

      „No kuidas teil ei ole kuhugi minna…”

      „Sellest ajast, kui Falkenbergid lahkusid, olen pidanud juhutöid tegema… ausõna, ma tunnen seda maja läbi ja lõhki, ma tean iga taldrikut, iga padjapüüri – köögimasinaid oskan kasutada…” vannutas neiu teda. Ent proua Kukk raputas ikka veel pead.

      „Meil ei ole hetkel neid ressursse, et kedagi palgata.”

      „Ma ei ootagi palka…” ristas neiu sõrmed. „Lubage mul siin lihtsalt elada. Ma teen kõik mis vaja…”

      Kõlasid jooksvad sammud ning kabinetti kostis Viviani hääl:

      „Mina ei oska neid köögi elektririistu kasutada, Monika ka ei oska. Me pidime ju õhtuks koogi küpsetama?”

      Ta peatus lävel ja vaatas võõrast tütarlast imestunult.

      „Tervist…”

      „Tervist.”

      „Vivian, see on Carola,” viipas proua Kukk. „Ta võib sind aidata. Carola oli siin teenistuses.”

      „Oo!” lõi Viviani nägu särama. „Mina olen Vivian, tere. Kuidas see elektriahi nii panna, et ta küpsetaks?”

      „See on väga lihtne,” seletas Carola vaikselt. „Sel on kaks ketast – ühega tuleb seada ette aeg, teisega aga kuumus! Ma võiksin näidata…” vaatas ta ootavalt proua Kuke otsa.

      See noogutas. „Vivian, mine kööki, Carola kohe tuleb ja aitab sind.”

      „Tore!” hüüatas Vivian ja kadus.

      Carola vesihallides silmades lõi särama lootuskiir.

      „Proua… kas see tähendab, et…”

      Proua Kukk seisatas tema ees ning vaatas neiule rangelt otsa.

      „Preilil tasub nüüd järele mõelda,” ütles ta. „Siin majas on nüüd härrasteklubi. Kas preili saab aru, mis see tähendab? Seda, et meie võõrustame siin härrasmehi. Meie vestleme nendega, meie laulame ja tantsime neile, pakume neile einet ja keelekastet. Kui nad soovivad, siis me oleme öösel nende vastu head. Kas see on arusaadav?”

      Carola ei pööranud pilku kõrvale, nagu proua Kukk oli oodanud. „Ma arvan, et ma taipan,” vastas ta.

      „Meie tüdrukud ei ole odavad kõrtsilipakad, kes ükskõik kus tagaruumis täitanud madratsi peal iga mehega aelevad,” jätkas proua Kukk, salamahti argliku tütarlapse julget olekut imetledes.

      „Me pakume härradele meelelahutust ja võimalust unustada hetkeks oma igapäevased mured. Kas see tundub šokeeriv?”

      „Ei. Mind see ei ehmata.”

      Proua Kukk astus Carola ette ja võttis talt eest inetud ümmargused prillid.

      „Te oleksite kena tüdruk, Carola, kui teid natuke õpetada, kuidas kena olla. Kui teie ei eelda meilt palka, ja kui teie ei pelga siin meiega koos elada, siis võite siia jääda.”

      Carola naeratas ning vaatepilt muutis kogu muljet neiust: tal olid imeilusad hambad ning väikesed naerulohud põskedel.

      „Tänan, proua!” sosistas ta. Isegi tema saksapäraselt põrisev „r” oli kütkestav.

      Proua Kukk leidis, et ta võib avada veel mõned kaardid.

      „Kui teie olete piisavalt julge, siis võite te siin ka hästi teenida – aga selleks peate meeldima mitte üksnes mulle, vaid ka meid külastavatele härrastele. Kas sellest saate aru?”

      „Saan.”

СКАЧАТЬ