Litsid. Ajakirjade Kirjastus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Viimased kolm tundi olid möödunud pinge ja hirmunud enesekontrolli surve all; istuda nüüd, kingadeta ja kleidihõlmad valla, pliidi ees ning maitsta pudelipõhjadest erinevaid veine tundus peaaegu täiuslik õnn.

      Vivian ohkas.

      „Vaene Linda… unistas oma printsist… selline on siis tema esimene kord.”

      „Las harjub pealegi,” mühatas Monika. „Mida rutem saab aru, milline see elu on, seda parem.”

      „Ikkagi…” ei nõustund Vivian. „Esimene kord oleks võinud mõni ilus üliõpilane tulla… või nagu see Saksa saatkonna ilus Hans…”

      „Vähemalt nüüd pole enam midagi karta. Vaenlane on üle käinud. Edasi läheb ehk paremaks.”

      Monika hääles oli kibedus, kuid Vivian ei pannud seda tähele.

      „See sõitis ka nüüd ära…” ohkas ta.

      „Kes?”

      „Hans Saksa saatkonnast… ma arvasin, et ma meeldin talle…”

      „Arvasid, et võtab su kaasa või?” Monika kurgust tõusis naerupugin. „Viivi, sa oled ka nagu tita ikka veel.”

      „Proua Kukk rääkis, et üks tüdruk oli abiellunud Rootsi ärimehega,” ajas Vivian selja sirgu.

      „Jajaa, Meta, kaks aastat tagasi…”

      „Miks siis mina ei võiks ka olla selline, keda mõni hea välismaa mees tahaks endale?” koketeeris Vivian ning mõlemat valdas naeruhoog.

      „No äkki see venelane viib nüüd Linda ka Paldiskisse kaasa ja seal saab temast esimene leedi?” kõõksus Monika. „Hakkavad seal ballidel ja teatris koos käima… mis siis, et linnas pole enam ühtegi inimest, ainult punaarmee.”

      Mõne hetke naernud, jäi Vivian tõsiseks.

      „See ei ole üldse naljakas. Lindal on nii palju unistusi, mina lootsin, et ta leiab mõne ilusa noore mehe, kellesse armuda.”

      Monika viskas viimseni tõmmatud paberossi „Orient” pliidi alla.

      „Seda ta ilmselt oskab ja mis kasu talle sellest on tulnud?”

      „Mis mis kasu?”

      „Et miks ta nagu muidu siin on?”

      Vivian mõtles hetke kulmu kortsutades.

      „Tal raviti Tallinnas tuberkuloosi ja pärast tal polnud kuhugi minna.”

      „Ja-jah, tuberkuloosi, muidugi,” pööras Monika pea ära.

      „Mis sa tahad öelda?”

      „See on küll imelik tuberkuloos, mida Hirve kliinikus ravitakse.”

      Vivian vaatas Monikat segaduse ja nõutusega; Monika teda aga väljakutsuva häbematusega, justnagu tüdinuna Viviani taipamatusest.

      „Sa tõesti siis ei saa midagi aru või? Linda tuli Tallinna aborti tegema. Muidugi tal polnud kuhugi minna.”

      „Kes sulle seda ütles?” sosistas Vivian.

      „Ma kuulsin, kui Renate ja proua Kukk temast rääkisid. Tal polnud isegi tuimestuse jaoks raha, oleks pidanud niisama teda surkima, kui proua Kukk poleks kinni maksnud.”

      „Monika…!”

      Vivian kattis kätega kõrvad.

      Monika sülitas endamisi.

      „Kurat, ma latran liiga palju. Oli, mis oli. Anna andeks. Unusta ära see jutt.”

      „Vaene Linda…” lalises Vivian. „Ma arvasin, et ta räägib mulle kõigest!”

      „No küll ta kunagi räägib.”

      „Ma ei ütle siis ka midagi, enne kui ta ise tahab sellest juttu teha,” jõudis Vivian pärast üürikest mõtlemist otsusele.

      „Õige.”

      Vaikuses kostis voodite nagin, mis näis tulevat kõigist suundadest korraga.

      Vivian torutas väsinult huuli.

      „Vaat kus loll olukord – me ei saa nüüd magama ka hiilida, sest toas käib rapport!”

      „Jah. Ma loodan, et nad ei ole otsaga minu voodisse jõudnud!”

      Taas kord naerdi, kuid juba väsinumalt. Esialgne eufooriline õnnetunne oli hakanud lahtuma ning andis tasapisi maad kurnatusele.

      „Nad võiksid juba ära minna,” ütles Vivian haigutades ja köögikella vaadates. „Mingid kindralid üleval ja püssimehed all… päris selline tunne on, nagu olekski sõda.”

      „Ongi,” poetas Monika süngelt.

      „Mujal maailmas küll jah, aga meil ju ei ole õnneks!” ristas Vivian hetkeks sõrmed, justnagu alateadlikult Jumalat tänades.

      „On küll,” raputas Monika veendunult pead. „Me lihtsalt ise ei saa sellest veel aru.”

      Voodite nagin kostis ka proua Kuke buduaari. Mõne minuti eest, kui nõunik Metsla oli süüdanud sigareti, mida nad nüüd liikumatult ja sõnatult voodil lebades käest kätte ulatasid, oli taevas täiesti kohatult hakanud särama täiskuu. Selle jahedalt hõbedane valgus, mis voogas tuppa nagu kauge orelisonaat, oli teravas kontrastis vingu- ja viinahaisu, aiast kostvate venekeelsete sõimusõnade ja reformvoodite naginaga, mis kõlas nagu kaugelt läheneva sõjamasina summutatud krigin.

      „See kõik on üks suur jama…” ohkas ta.

      Metsla, kes polnud harjunud vastust võlgu jääma, mõtles veidi, kuid loobus siis.

      „Teaks ma nüüd, mille kohta see kommentaar käis – siis oskaks ehk ise ka täiendada,” ütles ta.

      „Mille kohta siis ikka…”

      „No näiteks – uue maja kohta? Või maailmarahu kohta? Või Vene ohvitseride kohta? Või meie kohta…?”

      „Mingi närvilisus on sees viimastel päevadel,” raputas proua Kukk pead. „Enne tundus, et sõda ja probleemid on nii kaugel… nüüd oleme uues majas ja kohe esimesel öösel on Nõukogude baasid sees.”

      Metsla oli ametis suitsurõngaste erinevate formatsioonide moodustamisega.

      „Ega meil ei ole mõtet siin sõdida oma väikest sõda. President ja Riigikogu on selle järeleandmise teinud, et meid kohe siit minema ei pühitaks. Kui hästi läheb, siis jääb kõik rahulikuks.”

      „Ma lihtsalt ei tea, kas me oleme nende jaoks nüüd liitlased või vaenlased.”

      „Eesti on sõbralik naaberriik.”

      Proua Kukk pööras ennast nüüd mehe poole.

      „Meie siin. Mina ja minu tüdrukud. Kas meie oleme nüüd need „elemendid”, keda tuleb jõuga allutada?”

      Suitsupahvakud СКАЧАТЬ