Kuidas kirjutatakse ajalugu?. Marek Tamm

Чтение книги онлайн.

      See raamat on sündinud uudishimust. Olen tagantjärele taibanud, et ajalooõpingute algusest saati on mind huvitanud see, kuidas ajalugu kirjutatakse, pea samavõrd kui see, millest ajalugu kirjutatakse; teisisõnu, lisaks minevikule endale on mind alati paelunud see, kuidas minevikku uuritakse. See huvi on mind sundinud varakult lugema raamatuid, mis on jäänud väljapoole mu erialasest huvideringist (keskaja kultuurilugu) ning pannud lähemalt tegelema ajalooteooria ja ajalookirjutuse ajalooga. Seesama huvi on mind innustanud otsima kontakti mitmete ajaloolastega üle maailma, kes on mulle tundunud põnevad selle poolest, kuidas nad ajalugu kirjutavad. Käesolev raamat ongi omalaadi aruanne nendest harali lugemistest ja inspireerivatest kohtumistest, minu „õpi- ja rännuaastatest”, mida on lõppkokkuvõttes toitnud üks ja seesama soov: laiendada oma teadmisi ajaloo kirjutamise võimalustest.

      Seda uudishimu on võimalik põhjendada lisaks isiklikele loomuomadustele ka ajaloouurimise enda iseloomust lähtuvalt. Sõltumata aegade jooksul teisenenud rohkem või vähem teaduslikust retoorikast on ajalugu ennekõike siiski kirjutus.1 Mõistagi pole võimalik ajaloolase tööd taandada pelgalt kirjutamisele – see kätkeb mitmeid muidki olulisi toiminguid –, ent tipneb see töö paratamatult kirjalikus (või suulises) tekstis. Mitte kõik ajaloolased pole selle tõdemusega üksmeelselt päri või vähemalt ei tee nad sellest ühesuguseid järeldusi. Ameerika ajaloofilosoof Hayden White nendib õigusega: „Üldiselt on valitsenud ülim tõrksus selle vastu, et käsitleda ajaloonarratiive niisugustena, nagu nad kõige ilmsemalt on: verbaalsete fiktsioonidena, mille sisu on samavõrd leiutatud kui avastatud.”2 Tõenäoliselt kammitseb kutselisi ajaloolasi tunnistamast kirjutamise tähtsust hirm, et sellega minetatakse oma tegevuse teaduslik aupaiste. Kirjutamine pole teadagi omane ainult ajaloole (ja teadusele üldiselt), vaid samuti kirjandusele. Enamgi veel, ajalookirjutusel puudub talle ainuomane erialakeel, sisuliselt kasutab ajaloolane oma uurimistöös sedasama keelt ja neidsamu kirjutamisvõtteid, mis on omased romaanikirjanikule. Seega kummitab ajaloolasi pidevalt oht, et tunnistades narratiivsete ja retooriliste tehnikate suurt osatähtsust oma teadusloomes, ei ole seda enam võimalik selgepiiriliselt eristada kirjaniku loomingust. Nagu tõdes Saksa romantiline kirjanik Friedrich von Schiller: „Miks ajaloolane ei peaks käituma nagu poeet? Pärast materjali endasse kogumist tuleb tal see jällegi uue jutulõngana väljastada.”3 Niisamuti ähvardab ajaloo analüüsimine kirjutuse võtmes röövida viimaselt „teadusliku objektiivsuse” autoriteedi, sest ajalookirjutuses valitsev suhteline ja narratiivne tõde ei sobitu hästi nende nõuetega, mida oodatakse teaduslikult tõelt; ajalugu ilma teadusliku autoriteedita ei ole aga kardetavasti enam see auväärne valdkond, millesse usub ülejäänud ühiskond.

      Mulle tundub kummatigi, et kõik need hirmud pole põhjendatud. Ajaloo tunnistamine kirjutuseks ei muuda seda veel kirjanduseks. Tõsiasi, et ajalookirjutus on keeleline konstruktsioon, mis esitab möödaniku tegelikkust jutustava, seletava ja kirjeldava keelekasutuse kaudu, ei tähenda veel, et ajalookirjutusel puuduks talle ainuomane tunnetusväärtus. Selle tagavad mitmed ajalookirjutusele iseloomulikud tunnused – tõekavatsus, ülekontrollimise võimalus, tõendite kasutamine jpm.4 Seevastu tähendab ajaloo käsitamine kirjutusena kahtlemata suurema teadlikkuse asetamist ajaloolasele. Ajaloo kirjutamine ei ole neutraalne toiming, mille ainus funktsioon on vahendada uurimistulemusi teistele inimestele. Ajalugu nimelt sünnibki kirjutamise käigus, siis varustatakse heterogeenne teave teatud tähendusega, muudetakse kogutud materjal alguse ja lõpuga looks. Nagu kirjutab tabavalt inglise ajaloolane John Arnold, „eneserefleksiivsus […] peab kätkema mõtlemist nii selle üle, mida me teeme arhiivis, kui ka selle üle, mida me teeme arvuti ees”.5 Seega peaks iga ajaloolane olema teadlik oma retoorilistest ja narratiivsetest valikutest, nendest raamidest, mille sees ta ajalugu kirjutab. Ajaloolasel tuleks selgemini teadvustada oma „kirjutavat mina”, nagu ka tõsiasja, et absoluutse tõe asemel vahendab ta paratamatult suhtelist tõde, teatud laadi subjektiivsust, mitte aga suvalist subjektiivsust, kui kasutada prantsuse filosoofi Paul Ricœuri sõnu.6 Mitmed nimekad ajaloolased on selle tõsiasjaga leppinud, näiteks tunnistab prantsuse ajaloolane Georges Duby: „Ma ei püüa vahendada lugejale tõde, vaid esitada talle võimalikku, tuua ta ette kujutlust sellest, mida ma arvan olevat tõe.”7 Samas vaimus pöördub lugejate poole ameerika ajaloolane Natalie Zemon Davis oma maailmakuulsa raamatu „Martin Guerre’i tagasipöördumine” sissejuhatuses: „Pakun teile lugu, mis on kohati mu enda poolt välja mõeldud, aga hääled minevikust hoiavad seda kindlalt kontrolli all.”8

      Viimaste kümnendite ajalookirjutust ongi iseloomustanud ajaloolase kui subjekti ja isiksuse esiletõus nii ajalooraamatutes kui ka avalikkuses. Kui varemalt peeti heaks tooniks kirjutada oma uurimusi umbisikulises kõneviisis, omalaadi „lausujata lausungina” (Roland Barthes9), lootes sellega tõsta oma töö teaduslikku tõsiseltvõetavust, siis tänapäeval on sellistest grammatilistest viigilehtedest enamasti loobutud ja ajaloolase subjektiivsust pigem väärtustatakse kui peljatakse või peidetakse.10 Ajaloolane on paratamatult üks omaenda uurimistöö tegelastest, tema on see, kes otsib, valib, hindab, tõlgendab ja – last, not least – kirjutab.

      Kuid ajaloolase subjektiivsuse esiletõus ei väljendu ainult uurimuslikes tekstides. Viimased kümnendid on olnud samuti tunnistajaks ajalookirjutuse uuele žanrile, mis prantslaste initsiatiivil on saanud nimeks „mina-ajalugu” (ego-histoire). 1987. aastal pani prantsuse ajaloolane ja kirjastaja Pierre Nora kokku raamatu Essais d’ego-histoire, mis sisaldas seitsme nimeka prantsuse ajaloolase (Maurice Agulhon, Georges Duby, Jacques Le Goff, René Rémond jt.) lühikesi autobiograafiaid, kirjutisi sellest, kuidas neist said ajaloolased.11 Seda raamatut võib pidada tinglikult avalöögiks tervele ajaloolaste autobiograafiate ja mälestuste buumile, mis tänapäeval on juba leidnud endale esimesed uurijad.12 Nora hinnangul on ego-histoire „uus žanr ajalooteadvuse uue ajastu tarbeks”13, mil subjektiivsus „pole enam ajaloolasele takistuseks, vaid mõistmise vahendiks”.14 Loomulikult tuleb seda ajaloolase kui subjekti esiletõusu käsitleda humanitaar- ja sotsiaalteaduste üldises kontekstis, mida 1980. aastatest peale iseloomustab nn. subjekti tagasipöördumine15 ja suurem tähelepanu eneserefleksiivsuse ning introspektsiooni vastu.16

      Ajaloolaste uuest eneseteadlikkusest paistab kõnelevat samuti viimastel aastatel õitsele puhkenud ajalooalaste intervjuuraamatute rohkus. Neid on ilmunud mitut sorti: individuaalsed intervjuuraamatud, kus rõhk on ajaloolase elulool, või sellised, kus vaatluse all on mingid konkreetsed ajaloolised teemad; kollektiivsed intervjuuraamatud, mis sisaldavad vestlusi erinevate ajaloolastega nende elust või siis mõnest ajaloolisest ajastust või probleemist. Kui piirduda mõne näitega siinses raamatus esindatud ajaloolastest, siis üks viljakamaid „diktofoniajaloo” viljelejaid on olnud kahtlemata prantsuse medievist Jacques Le Goff. Ta on ühelt poolt üllitanud mitu vestlusraamatut omaenda elust ja töödest17 ning teisalt olnud autoriks arvukatele intervjuuteostele, mis tutvustavad mitmesugustele auditooriumitele keskaja Euroopa ajaloo erinevaid tahke.18 Oma elust ja loomingust on omaette intervjuuraamatu avaldanud samuti Alain Corbin19, Natalie Zemon Davis20, Tzvetan Todorov21 ja Paul Veyne22, lühemaid või pikemaid eluloolisi intervjuusid on aga korduvalt jaganud kõik käesolevas teoses küsitletud autorid. Üsna mitme kollektiivse intervjuuraamatu seast on siinse teosega kõige sarnasemad Maria Lúcia Pallares-Burke’i The New СКАЧАТЬ