Kolm eemalduvat kinga. Priit Uring

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kasutasid raskeid halvustusi. Mees, kes läks surma, kuid meie, näe hingitseme siiani. Erinevalt liivlaste Kaupost ja tema rahvast, kes nüüdseks on kantud juba kadunud rahvaste nimekirja.

      Ja veel eranditult paganate poolt vadatuna Sakala maavanema tapmise lugu Navesti läheduses. Kes lugenud kokku surnud ja haavatud, koondanud väeriismed, võtnud kaasa Lebitugi peata surnukeha ning läinud läbipekstuna, räsituna, haavatuna, rampväsinuna ning kõrvalteid mööda tagasi Leoholasse. Vaevalt, et Lõhavere linnusesse, sest see rüüstati juba enne lahingut.

      Ja ongi meil käes võiduingli lendutõusmise, võiduingli lahkumise, maavaimude mahajätmise esimene troostitu sügispäev. Veelgi madalamalt hakkab päike käima, veelgi lähemale nihkub pimeduse sajandite pikkune valitsusaeg.

      Kroonikast saaks teha järelduse, et Lembitu elas ehk isegi lahingu lõpuni. Liivlaste vanem Kaupo oli küll piigiga läbi torgitud ja sureb päev hiljem, lahing ise aga on kaotatud ja maarahva malev laiali puistatud. Rüütlid ja nende sulased ajavad pagevaid eestlasi taga, notivad neid maha nagu kärbseid. Seal tunneb üks suurt kasvu Riia sõjasulane ära Lembitu ja raiub tal pea otsast. Kas maavanem tõesti enam vastu ei hakanud? Või ehk oli ta mõõk murdunud ja kilp kadunud? Või ehk oli ta uimane sest mõttetuks muutunud veretööst ja tuim teadmisest, et kaotati mitte ainult lahing, vaid ka viimane lootus ning lõplikult kogu rahva vabadus. Eks olnud ju lapsed veel väetid, aastakümnete pikkune vastuhakk nõudnud enamuse võitlusvõimelistest meestest, põllud sööti jäänud, liivlased ristisõdijate poole üle läinud, katk üle maa käinud. Hea vähemalt, et nüüd on Kaupoga arvatavasti asjad ühel pool – piigi otsa sai teine aetud. Koguni ehk Lembitu enda käega.

      Ja kui nüüd suurt kasvu riialane tuleb raginal läbi põõsaste ja näeb meest, kes võib olla hingetuna konutab puu all mõõgaga või ilma – siis tõstab Lembitu väsinud pea ja vaatab teda tuima pilguga, mis õigupoolest enam ei asugi siin maailmas, vaid juba viibib Toonela valdustes. Küllap ristub riialasegi pilk selle silmavaatega, kui ta ära tunneb eestlaste võidetud väepealiku. Ristub ja riialane taipab ühtäkki, et see mees küll enam vastu ei hakka ehkki tal mõõgapidegi veel peos, et sellele mehele on vist surm kergem kui elu orjuses. Ja mõlemad need suured mehed mõistavad vaistlikult, et teevad õigesti – üks kes sureb ja teine, kes tapab. Käib ehk maavanema peast läbi viimne mote: hää jah, saigi hinge tagasi tõmmata; on ehk tõesti kergendustunne, et kohe jääb kehagi maha ja hing hõljub sinna, kuhu kõigil – nii surijail kui surmajail. Juba tõstabki riialane mõõga …

      Lõpetuseks olgu segadus Leholas, kui räsitud ja rampväsinud mehed pärale jõuavad peata surnukehaga. Mis tunne võis küll olla naistel ja lastel ning raukadel ja üleüldse kõigil ellujäänuil? Kas meelemasendus kandus üle ka koduloomadele, koertele ja kassidele, väsinud hobustele, majaussidele, siilidele, puudele ja põõsastele õueaias ning lehvis sealt tanuma kaudu laandegi, tõusis latvadesse ja sealt edasi otse taevasse teatama seda suurt õnnetust, mis eile oli juhtunud. Ja Taevaisa noogutas pead ning pomises omaette:

      “Nii see on!”

      Nüüd, kus me lätlastega ühise häda sunnil juba pikemat aega sõpruses oleme elanud, sooviksin veel kord kuulata riialannast metsosoprani Leonarda Daine häält laulmas Riia Toomkirikus Mitrane aariat Rossini ooperist “Mitrane”, sest see algab sõnadega:

      “Oo, reekviem …!”

      Riia Toomkiriku suure oreli saatel.

      Eelmised olijad

      ARTUR LEIDIS ÜHEL PÄEVAL, et nüüdsest tuleks elada teistmoodi elu, sest isade maailm oli täielikult kadunud. See kadumine oli toimunud kuidagi märkamatult, samal ajal kui tema enda eksistents alles avardus ja kujutas endast täiesti omaette nähtust.

      Tegelikult oli Artur oma õnnesse hoolimatult suhtunud nagu oleks see mingi kuldraha, mille sära iial ei tuhmu. Kullast oli ju ka Tutanhamoni surimask, mis muistsel ajal Egiptuses surnud vaarao sarkofaagi asetati ja kui siis tema viimne puhkepaik meie ajal juhuslikult uuesti avastati ja lahti kaevati, säras näokate niisama kirkalt nagu siis, kui see omal ajal valmistati, nii et aastatuhandete kulg polnud selle läiget kübetki vähendanud – see oli vaid üüratu aeg nähtamatu olnud. Tutanhamon ise oli kahjuks juba surnud, kui see kaunis kuldese sepistati. Nii ei saanudki ta näha ega teada midagi oma õnne teispoolsest ilust, mis alles siis särama lõi, kui teda ennast enam elavate seas polnud. Aga võib olla suhtus temagi oma õnnesse hoolimatult ega teadnud selle mõningatest aspektidest midagi.

      N sajandit hiljem saabusid Läänemere äärsesse Eestisse kristlastest kontvõõrad Germaaniast. Esialgu imbusid sisse maakuulajad musta linase pika rüü varjus tulevast strateegilist platsdarmi uurima, võltsettekäändeks paganate ristimise pakiline vajadus, mille sakraalsust lisaks tugevama õigusele tõestas ka Rooma paavsti asjakohane bulla. Tõsi küll, ettevaatus asendus mõne aja pärast kristliku verejanuga, mille täielikuks rahuldamiseks kahekümne aasta jooksul löödi maha enamus võitlusvõimelisi mehi ja vägistati enamus suguküpseid naisi. Ometi peetakse seda esivanemate muistset vabadusvõitlust isegi heroiliseks ajajärguks eestlaste varasemas eksistentsis. Tegelikult jooksis õnnetus õnnetuse otsa kinni, vahepeal juhtus olema ikalduseaastaid, siis puhkes mitmel korral katk ja lõpuks mandus kõik kaotatud vastupanu järgsesse ajuvabasse vegeteerimisse.

      Sestpeale hakkasid allesjäänud eestlased hingeliselt kiratsema, kuigi nende suhtluspartneriteks omataoliste kõrval olid endiselt peamiselt puud ja põõsad, pinnavormid, ohvrikivid, allikasilmad, loodusilmingud, Kuu ja Päike ning laotus pea kohal. Lisaks koolnute hinged. Neid oli lõputu hulk ja nendega võis suhelda suud paotamata …

      ESIMESENA SURI VÄHKI ARTURI EMA tuhande üheksasaja seitsmekümne kuuendal aastal. Vanaisa matusteks olid ta säilmed juba kaks aastat kääpas lebanud. Küllap olid ema maised jäänused nii meeter kaheksakümne sentimeetri sügavusel mullapõues asuvas suletud kirstus juba kõdunema jõudnud hakata. Ehk olid kalmule istutatud paradiisiõunapuu juured juba kirstulaeni jõudnud, laudade vahelt sissegi pugenud ning imesid nüüd kapillaarrõhkude erinevust naturaalse osavusega ära kasutades tema ema veel allesolevast mateeriast endale kasvuks ja kandmiseks elujõudu ning muud head-paremat. Igatahes tavatses Artur selle õunapuuga mõttes juttu vesta, kui ta Jaanipäeva-eelsel surnuaiapühal Põltsamaal vanemate haual käis ning nende hingedele oma eluasjadest aru andis, kuigi ta, peab tunnistama, seda lahkunutega suhtlemise kommet esialgu mitte, et eitas, vaid koguni naeruväärseks atavismiks pidas. Aga paradiisiõunapuu õitses ja õilmitses, kandis vilju, neid rippus okstel rohkesti, nad olid kõik pöidlaotsa suurused pabulad ning hästi punased. Ainult maitsesid mõrult.

      TEISENA suri vanaisa, kes oli enne jõudnud saada üheksakümne nelja aastaseks. Ta kustus kevadel, enne taimede vegetatsiooniperioodi algust eelmise sajandi seitsmekümne kaheksandal aastal. Loodus oli veel tärkamata aga kohe-kohe tärkamas. Nende suguvõsas surdi alati kevadeti, täpsemalt öeldes, pärast talvist pööripäeva, seega siis peale Jõulusid ja Nääridest alates kuni Jaanipäevani. See oli lahkumine valguse kasvu aegu, mis muistsete õpetuste kohaselt tähendab ühtlasi tagasipöördumatust, loobumist viimasest kehaolekust eelnevate lugematute kehajadade päraotsas. See oli õigupoolest see õige vabadus, priius kallis aare, mida enamus sündivaid ja surevaid inimesi ilma lisatingimuseta otse loomulikul kombel kätte saavad. Vabasurmasidki pannakse toime peamiselt kevadeti ja sügiseti, olenevalt sellest, kuhu hing pärast kehast irdumist suvatseb kolida – kas ülemisse või alumisse ilma, Taevaisa juurde või Maaema põlle alla. Kes kevadel kaob, tõuseb taevasse, kes sügisel kõngeb, vajub mullapõue!

      ARTURIL on kõik isikuandmed keskpärased. Pikkus meeter seitsekümmend kuus sentimeetrit, kaal seitsekümmend kuus kuni kaheksakümmend kolm (talviti) kilo, käed-jalad proportsionaalsed, toitumus keskmine, aeg-ajalt (talviti) isegi hea. Pea juustega ja prillid koos nüüdseks hallineva habemega juurde lisada ja ongi meil endine eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel sündinud keskmine meeseestlane. Mingi eriline sekspomm ta ju polnud, aga lapsed olid valmis СКАЧАТЬ