Krahv Monte-Cristo. 4. osa. Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuid ta tahtis kindel olla Noirtier’ nõusolekus ja et seda nõusolekut kinnitaksid kõik selle kummalise stseeni tunnistajad.

      Valentine oli astunud sammu tahapoole ja nuttis vaikselt. Rauk silmitses teda natuke aega ääretult hella pilguga, siis pöördus notari poole ja pilgutas väga tähendusrikkalt.

      “Ei,” imestas notar. “Te ei tee siis preili Valentine de Villefort’i oma ainupärijaks?”

      Noirtier andis märku, et ei.

      “Ega te ei eksi?” küsis notar jahmunult. “Kas te ütlete kindlalt ei?”

      “Ei, ei,” pilgutas Noirtier.

      Valentine tõstis pea. Ta oli rabatud, mitte pärandusest ilmajäämise pärast, vaid et ta oli põhjustanud tundmusi, mis võisid sellisele teole tõugata.

      Aga Noirtier vaatas teda nii armastava pilguga, et Valentine hüüatas:

      “Kallis vanaisa, ma näen, et sa võtad mult ära ainult varanduse, aga südames armastad sa mind endist viisi?”

      “Muidugi, kindlasti,” ütlesid halvatu silmad, vajudes kinni ilmega, milles Valentine’il oli võimatu kahelda.

      “Aitäh, aitäh,” pomises neiu.

      Valentine’i ilmajätmine pärandusest oli aga äratanud proua de Villefort’i südames ootamatu lootuse. Ta astus rauga juurde. “Te jätate siis varanduse oma pojapojale Édouard de Villefort’ile, kallis härra Noirtier?” küsis ema.

      Rauk pilgutas kohutavalt ägedalt. See väljendas peaaegu viha.

      “Ei?” ütles notar. “Kas siis teie härra pojale, kes siin on?”

      “Ei,” vastas rauk.

      Kaks notarit vaatasid teineteisele jahmunult otsa. Villefort ja ta naine tundsid, kuidas nad punastasid – üks häbist ja teine vihast.

      “Aga mida me oleme sulle ometi teinud, vanaisa?” küsis Valentine. “Sa ei armasta meid enam?”

      Rauga pilk libises kiiresti pojalt miniale ja jäi sügava hellusega pidama Valentine’il.

      “Kui sa mind armastad, vanaisa, katsu siis nüüd seostada oma armastust sellega, mida sa praegu teed,” ütles Valentine. “Sa tunned mind, sa tead, et ma pole iial sinu varandusele mõelnud. Pealegi räägitakse, et ma olen juba ema päranduse tõttu rikas, liiga rikas. Seleta siis ometi.”

      Noirtier vaatas põleva pilguga Valentine’i kätt. “Mu käsi?” küsis Valentine.

      “Jah,” pilgutas Noirtier.

      “Tema käsi!” kordasid kõik juuresolijad.

      “Ah, härrad, te näete isegi, et kõik on kasutu. Mu õnnetu isa on hull,” ütles Villefort.

      “Oo!” hüüatas äkki Valentine. “Ma mõistan. Küsimus on minu abiellumises, eks ole, vanaisa?”

      “Jah, jah, jah,” kordas rauk kolm korda, ja iga kord, kui ta laud tõusid, sähvis nende alt välk.

      “Sa oled meile pahane selle abielu pärast, eks ole?”

      “Jah.”

      “Aga see on ju absurdne,” ütles Villefort.

      “Vabandust, härra,” ütles notar, “vastupidi, kõik on väga loogiline ja seos on täiesti mõistetav.”

      “Sa ei taha, et ma abiellun härra Franz d’Epinay’ga?”

      “Ei, ma ei taha seda,” ütlesid rauga silmad.

      “Ja te jätate oma pojatütre pärandusest ilma,” hüüdis notar, “sest teile on see abielu vastumeelt?”

      “Jah,” vastas Noirtier.

      “Ühesõnaga, kui seda abielu ei tuleks, jääks ta teie pärijaks?”

      “Jah.”

      Rauga ümber sugenes sügav vaikus.

      Notarid pidasid nõu. Valentine seisis ristiskäsi ja vaatas tänulikult naeratades vanaisale otsa. Villefort hammustas oma õhukesi huuli. Proua de Villefort ei suutnud maha suruda õnnetunnet, mis tahtmatult ta näost vastu säras.

      “Aga minu arvates,” katkestas lõpuks Villefort esimesena vaikuse, “olen mina ainus otsustaja selle üle, kuivõrd sobivaks ma seda abielu pean. Mina olen ainus, kellel on õigus käsutada oma tütre käe üle, mina tahan, et ta abielluks härra Franz d’Epinay’ga, ja ta abiellub temaga.”

      Valentine vajus nuuksudes tugitooli.

      “Härra,” küsis notar rauga poole pöördudes, “mida te kavatsete teha oma varandusega juhul, kui preili Valentine abiellub härra Franziga?”

      Rauga pilk oli liikumatu.

      “Te kavatsete seda ise käsutada?”

      “Jah,” pilgutas Noirtier.

      “Kas kellegi kasuks teie perekonnast?”

      “Ei.”

      “Kas siis vaeste heaks?”

      “Jah.”

      “Aga te teate,” ütles notar, “seadus on selle vastu, et te oma poja varandusest täiesti ilma jätate?”

      “Jah.”

      “Niisiis te otsustate vaid selle osa üle, mida seadus lubab teil jagada.”

      Noirtier ei reageerinud.

      “Te tahate ikkagi kogu varandust käsutada?”

      “Jah.”

      “Aga pärast teie surma testament vaidlustatakse?”

      “Ei.”

      “Isa tunneb mind,” ütles Villefort, “ta teab, et tema tahe on mulle püha. Pealegi on talle selge, et mina oma positsioonis ei saa vaeste vastu astuda.”

      Noirtier’ pilgus säras võidurõõm.

      “Mida teie otsustate, härra?” küsis notar Villefort’ilt.

      “Ei midagi, härra. Mu isa on niisuguse otsuse vastu võtnud ja ma tean, et minu isa oma otsuseid ei muuda. Ma alistun. Need üheksasada tuhat franki lähevad perekonnale kaduma ja rikastavad vaeste varjupaiku. Aga rauga kapriisile mina järele ei anna ja teen nii, nagu ma õigeks pean.”

      Ja Villefort lahkus koos naisega, jättes isale vabaduse oma testamenti teha nii, nagu too soovib.

      Samal päeval tehti testament valmis. Kutsuti tunnistajad, rauk kiitis selle heaks, see pitseeriti tema juuresolekul ja anti hoiule perekonnanotari härra Deschamps’i kätte.

      III

      TELEGRAAF

      Oma ruumidesse jõudes said härra ja proua de Villefort СКАЧАТЬ