Hennu veli. August Kitzberg

Чтение книги онлайн.

      Kas aus lugeja ka teab, mis loom «veersekk» on? See on kitsas kott, mille mõlemad otsad kinni õmmeldud ja millel suu külje peal. Ühes otsas leivapäts, teises pudrukarp, keskelt oli niisugune siis hea õlale visata. Meie päevil on sakstel mõnel niisugused siidivõrgust rahamärsid.

      Seal jah seisid meie veersekid. Leib, liha ja kartulipuder – mis nüüd kellelegi vanemate jõudu mööda kodunt nädalamoonaks kaasa oli pandud see külmas seal enamasti kivikõvaks, et murra kas nuga katki ja hambad suust välja. Et asi vähegi hõlpsam oleks, viidi söögikotid ööseks koolituppa sulama; seal nad seisid üksteise otsas riidas.

      Eeskoja taga, see must ruum – oi, see oli kole. See oli nõndanimetatud köök, roovialune, alt laia õõnega, ülevalt kitsaks minev korsten. Seal rippus raudkonksu otsas koolmeistri keedukatel, suits ja paja aur läksid püsti üles. Soojus muidugi ka. Ruum oli alt oma tubli ruutsüld lai, seinad läikisid paksust nõekorrast. Niisuguses urkas pidid meie meelest kõik need väikesed kuradid ja kurjadvaimud elutsema, kes vanasti Geneetsareti järve ümbruses inimesi ja sigu vaevasid. Kui alt üles vaatasid, kuidas see must toru ikka kitsamaks läks, kuni viimaks ülevalt väikene neljakandiline ruuduke taevasina sisse paistis, siis kippus nagu hinge rinnus kinni pigistama. Koolmeistri päralt olevad paar seareit, mis üles singiks suitsema olid pandud, näisid meie meelest nagu sinna raudkonksude külge rippuma jäänud tondid.

      Noo-jaa – kahmus oli sinna roovi alla minna, aga ometi tuli seal igal hommikul enne valget juba ära käia – toobrist pesuvett toomas, sest sealsamas pesema oleks meist kõigest neli kuni viis mahtunud; kuhu pidid teised nelikümmend jääma?

      Veetoobrile oli muidugi jää peale külmanud, aga mis sest? Kes oma kapatäie vett, kus küll jäätükid sees kolisesid, kätte sai, oli õnnelik, pani eeskojas või koguni õues läve ees – tung oli muidugi suur – korra-kaks vett näo peale; kes sellest küsis, et jääkülm vesi pakase ilmaga näol ja kätel koorikuks kippus hanguma, selle eest said põsed punased!

      Kui eeskojast läbi, koolituppa tahtsid minna – ega see kerge ei olnud: kartsas, redel, oli põigiti tee peal ees. See kartsas viis pööningule, kus koolmeistri hobuse talvine heintetagavara ja – meie magadiskotid seisid. Suur see pööning ju ei olnud, aga heintele ja meie umbes nelja- kuni viiekümnele magadis-põhukotile seal ikka ruumi jätkus, kui kotid hästi üksteise peale virna laoti. Nüüd mõtelge enestele seda sõda ja seda tolmu, kui õhtul magama minnes kotte ülevalt alla pilluti. Kas see ei olnud midagi väikeste jõngermannide ja vallatute tütarlaste jaoks otsekui loodud – midagi, mille juures hästi kilgata võis? Sada kätt sirutasid vastu, et oma küljealust juba lennul ära tunda ja vastu võtta, et see alla pori sisse ei patsataks. Muidugi, mis sealt tuli, kui ta oma ei olnud ruttu jalgadega otsa. Jaa, neid seal üleval, kes kotte alla pildusid, nende kõige suurem lõbu oli muidugi kotte mitte sinna pilduda, kus käed püsti vastu võtmas olid, vaid vastuvõtjatele pähe, suhu ja silmi, kuklasse. Nõnda sündis all ometi hea suur püherdamine – poisid ja põhukotid läbisegi, ja nali oli seda suurem.

      Vaeste tütarlaste kotid tulid muidugi kõige viimati, kui poistel omad käes olid, põhjast pori seest üles võtta. Ja kui toredat külma siis veel need päev otsa pööningul seisnud kotid enesest välja õhkusid, enne kui külje all soojaks läksid! Hommikul oli kottide pööningule koristamisega muidugi seesama sõda.

      No nüüd viimaks saame koolituppa. See oli vist oma kaks ja pool sülda igapidi suur ja tublisti oma kaheksa jalga kõrge. Neljanda jao ruumi võttis temast ilmatu suur ahi nurgas ära. See oli ahi mis ahi. Soojaks seda kergesti ei saanud, aga kui ta kord soe oli, siis ka soendas. Koolmeistri vana isa käis seal peal magamas. Ahju ümber andis päris joosta. Mul praegu veel suur arm silmakulmu karvade all, mis ma Kuuda Juku peaga kokku põrgates sain. Võite arvata, kui suur ahi see oli, et ümber tema nurga joostes nii suurt hoogu võis võtta, et peanahk lõhki läks.

      Siin koolitoas nüüd oli peale väikese oreli, mis natuke suurem oli kui kummuli käänatud viljavakk, ja peale juba nimetatud kalja-astja – kaks pikka koolilauda. Nende ümber pidi neli-viiskümmend last ära mahtuma, ja mahtusid ka. Kui lugesime, olime ikka kahelt realt laua ümber. Esimesed istusid, teised seisid selja taga püsti ja vaatasid üle esimeste õlgade. Kirjutustunnis mahtusid need, kes paberile kirjutasid, kõik laudade ümber, kes tahvlile kirjutasid, neil oli ju igal pool mujal mahti kükitada küllalt. Rehkendustunnis tuli muidugi püstijalu keset tuba seista.

      Nendesamade kahe pika laua peal ka söödi. Õhtul valgustasid kummagi laua kohal kaks koolmeistri enese kastetud rasvaküünalt tuba.

      Kõige lõbusam asi oli muidugi magamisega. Siis tõsteti koolilauad ja – pingid üksteise otsa. Kahel jalal seistes jätkus meile maad ikka kõigile, aga pikaliheitmiseks oli enam ruumi vaja. Üle terve põranda ja laudade all magasime meie, nii et seal siis enam maad ei olnud jalaga astuda. Kellel vahest külmanud toidu juures tervis korras ei juhtunud olema, sellel oli esiteks üle seltsimeeste peade õue pääsemisega ja siis veel paar vakamaad eemale lepikusse jooksmisega ikka häda küllalt. Halva õhu peletasime meie vähemasti kaks korda päevas kadakate suitsetamisega toast välja, ehk – nagu ma nüüd tean – meie peitsime halva õhu kadakasuitsu taha ära. Kadakaid metsast toomas käisime muidugi ise. See oli ka lõbu.3

      Aga kas teate, kui ikka «koolitare juures» oma kolmneli talve ära olid käinud, siis mõistsid sa mõistusega lugeda ja umbes nõnda kaugelt oma mõtteid üles kirjutada kui mina. Ka võisid neli rehkenduse peajagu «nimega numbritega» tarvitada, teadsid. natuke «geograhvijat» ja – katekismus ja piiblilugu olid eluajaks peas. Teretada, jumalaga jätta ja ülepea natuke viisakas olla mõistsid sa kah. Kui pärast veel ühte ja teist ise juurde õppisid, võisid ikka inimeste hulka lahti lastud saada ja kõlbasid mitmesuguste ametitegi peale, jumalale tänu, nagu mina.

      Kuidas meie vana hea koolmeister niisugustes, praegustega võrrelda otse uskumata oludes meid, taltsutamata poisse, nii kaugele sai, jumal teda küll teab. Üks salakunst temal ikka oli. Väikeste süütegude eest vaatas ta meile ainult tõsiselt otsa, – kui asi sugugi teisiti ei läinud, võttis ta küll liineali, pidas aga pika kõne, enne kui ta kaks-kolm korda sulle peopesa peale lõi. Enne pidid sa aga selgesti sellele teadmisele tulnud olema, et koolmeister nüüd mitte teisiti teha ei või, vaid sind karistama peab, ja kui ta lõi, siis oli löödaval see tundmus, et löömine koolmeistrile enesele palju enam valu tegi kui sinule.

      Aga oli keegi suurema süüteo teinud, kui ta seda otsavaatamisega või liinealiga ära võis õiendada, siis kutsus koolmeister süüaluse oma tuppa nelja silma alla. Seal istus ta maha ja võttis poisi põlvede vahele. Ei koolmeister siis karistanud sõnadega ega liinealiga – siis tema koputas südame ukse pihta. Siis juhtus küll, et koolmeister kui ka koolilaps mõlemad härduse pärast nutsid

      Säärastel kordadel, kui keegi tahatuppa kutsuti, valitses koolitoas surmavaikus; kõik olid ärevil ja ei julgenud valjusti hingatagi. Seda elutuppa kutsumist kartsime meie kõik kui tuld, ehk küll teada oli, et seal kellelegi kurja ei sündinud. Aga kõik mee mõtlesime – koolmeistri kurvastamise pärast juba peaks meiega seda mitte juhtuma, et meid sinna kutsutakse!

      Kui siis koolmeister ja süüalune jälle koolituppa ilmusid ja meie teadsime, mis oli juhtunud, siis ütles koolmeister lihtsalt: «Olge jälle tema sõbrad; tema ei tee seda enam.» – Kui meie midagi ei teadnud, siis ei öeldud meile ka mitte, mis neil seal omavahel õiendada oli olnud.

      – —

      Vaat, kuhu ma olen eksinud! Mina tahtsin ju sellest jutustada, kuidas ma juba külakoolist peale Jaanist venna mõju alla sattusin.

      Noh, nagu juba seletatud, – muidugi, et Jaan Vene väes kindral oli ja mina «rjadovoi», lihtsoldat, ja – siis pidi koolis midagi ette tulema, mis seal kunagi või mitme aasta jooksul enam СКАЧАТЬ