Džanga varjudega. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

      „Peale laipade ei näinud ma kedagi…”

      „Ah jaa! Kui ma trahterist lahkusin, olin ma mõrtsukatest kümmekond minutit tagapool. Ja siis hakkasid veel linnavahid Ülalinnas ringi sebima, pidin nende pärast varju hoidma. Ühesõnaga, taplusele jäin ma hiljaks. Kui ma sinna pimedasse põiktänavasse jõudsin, nägin maas surnud mehi ning tosin vibudega venda kiirustasid parajasti minema. Ma ei osanud muud teha, kui haakisin end neile sappa.”

      „Kas nad rääkisid midagi?”

      „Vist mitte…” sõnas Meekärg pisukese mõtlemise järel. „Kuid pärast, kui mõrtsukad said kokku mingi mehega, ütles too, et isand võib nüüd nendega rahul olla.”

      „Isand?” kordas Miralissa ärevalt, heites minule hoiatava pilgu.

      „Nii nad ütlesid.” Meekärg kehitas õlgu ja rüüpas kruusist. „Ma pidin päris pikalt nende kannul käima ning seejärel veel kauem peidus passima, kuni nad toda meest ootasid. Nad andsid talle selle asja, mille nad teilt, treš Miralissa, varastasid, said raha, tänasid isandat ohtralt ja tegid minekut.”

      „Aga too mees?”

      „Pani vastassuunda, seega pidin valima, keda jälitada. Ma otsustasin, et varastatud asi on tähtsam, ja järgnesin tollele mehele. See on igavene kaval kurinahk, ütlen ma teile! Oleksin äärepealt ta silmist kaotanud.”

      „Kas ta nägi sind?” küsis Miralissa murelikult.

      „Vaevalt… See polnud võimalik.”

      „Miks sa talle lõppu peale ei teinud, kui võti oli tema käes?” küsis päkapikk pettunult.

      „Temaga koos oli veel neli meest. Ihukaitsjad. Ta paistis ka ise ohtlik tegelane olevat. Ma isegi mõtlesin, et ta võib olla šamaan – tal on väga valge nahk.”

      „Sa ütlesid – valge?!” hüüatasin ma.

      „Mh-mh. Valge nagu kriit.”

      Kas see pole mitte mu tuttav Rolio? Tuleb välja, et ma nägin Suurturul tõesti teda. Nimetamatu jüngrid tegid Koolnunäo eest kogu töö ära ning Isanda teenritel tuli vaid pimedas põiktänavas saaki varitseda, vargad maha tappa ja võti ära võtta. See, mis Isanda šamaanil poolteist tuhat aastat tagasi Härjapõlvlaste mägedes ei õnnestunud, läks täna palgamõrtsukal korda ning Isand sai kauaihaldatud võtme lõpuks kätte.

      „Räägi edasi, Meekärg,” ütles Egrassa.

      „Mida veel rääkida?” kehitas Meekärg õlgu. „Ma ei ole Kõuts, viibigu tema hing valguses! Ma olen jäljekütina sama hea nagu Hallas kullassepana, kuid sellel vennal suutsin ma siiski lõpuni sabas püsida. Ta kükitab suures häärberis linna lõunaosas. Ongi kogu lugu.”

      „Mis maja see on? Kus see täpselt asub?”

      „Pimevaim seda asukohta teab! Ma ei ole selles linnas kunagi varem käinud. Leidsin hädavaevu tagasitee. Kuid ma tunnen selle koha ära. See pole mitte maja, vaid terve loss. Ning värav on igavesti uhke, kõiksugu linnukestega.”

      „Tore! Murrame nüüd nendel linnukestel tiivad katki!” Hallas pistis leivatüki suhu ning haaras pihku sõjakirka.

      „Kuhu sa oma arust nüüd põrutad?” küsis Onkel, vaadates päkapikku uudishimuga.

      „Mis mõttes? Tuleb ju võti neilt ära võtta.”

      „Ühe pooliku salgaga? Teadmata, kelle vastu me läheme? Teadmata, kui palju seal valvureid on? Võta mõistus pähe, Hallas! Paistab, et sulle anti vastu hambaid liiga kõvasti!” tögas härjapõlvlane.

      „Istu, Hallas,” sõnas Alistan vaikselt ning häbistatud päkapikk, kes oli valmis Deleriga sõnasõda alustama, kobis oma kohale tagasi. „Kõigepealt tuleb välja uurida, kellega meil tegemist on, alles siis saab lahingusse söösta.”

      „Kellega meil tegemist on?! Sellele küsimusele oskan ma ilmselt vastata, milord Alistan,” partsasin ma mõtlematult ja hammustasin kohe keelde, kuid juba oli hilja.

      „Kas sa oled selgeltnägijaks hakanud, varas?” küsis krahv Markauz.

      „Oh ei, teie heldus. Kõik on palju lihtsam. Too mees, kes sai Nimetamatu toetajaid rünnanud meeste käest võtme, ei ole keegi muu kui Koolnunägu. Ja nagu te mäletate, Koolnunägu teenib Isandat. Julgen oletada, et kes iganes tolles majas ka ei ela, on ta samamoodi nagu Rolio Isanda kannupoiss.”

      „Jah, see on loogiline,” nõustus Miralissa ning nipsutas ärritunult sõrmi. „Nii et see Isand astub jälle meie teele risti ette…”

      Alistan mühatas, näidates sellega selgelt, et minu oletused ei veennud teda põrmugi.

      „Palun vabandust, leedi Miralissa,” sõnas lõpuks suu avanud Angerjas pikkamisi. „Me oleme poistega viimastel päevadel ühtelugu kuulnud mingist salapärasest Isandast. Kas te ei võiks temast natuke rohkem rääkida? Muidu me oleme nagu pimedad kassipojad – ei tea üldse, kust poolt võib oht tabada.”

      „Arvan, et Garret räägib paremini kui mina.”

      Metsikute Südamete pilgud pöördusid minule.

      „Mumr, kalla mulle õllekest,” palusin ma Laternameest. „See on pikk jutt.”

      „Mina olen seda juba kuulnud, nii et lähen parem magama,” teatas Kli-Kli haigutades.

      „Ma keeran ka põhku,” sõnas päkapikk. „Te ütlete mulle homme, see tähendab, täna, kus on selle Isanda peakolu, ning ma löön selle kirkaga sisse, et ta meile rohkem tüli ei teeks.”

      „Sa oled meie kangelane,” turtsatas Deler.

      „Just, mitte nagu mõned härjapõlvlased, kelle tühi pea kõlbab vaid mütsi kandmiseks,” nähvas päkapikk ning lahkus enne, kui Deler jõudis väärilise vastuse leida.

      Minu ette tekkis vatsakas õllekruus ning ma hakkasin jutustama…

      „Mnjaa…” ühmas Deler, kui oli mu loo ära kuulanud. „Me oleme põnevasse jamasse sattunud, on ju, Onkel?”

      „Ära vingu,” vastas rühmaülem härjapõlvlasele. „Sa teadsid, millega end seod, kui koos meiega Üksildase Hiiglase juurest lahkusid.”

      „Teadsin,” noogutas Deler nõustuvalt. „Eks me ole hullemagagi hakkama saanud. Jäänud ellu Tühimaal ogrede lumeväljadel, nälginud nädalate kaupa, vedanud end Jäänõelte smaragdroheliste liustikeni välja! Ja ka nüüd ei kohku me mingisuguse raipenaha ees tagasi.”

      „Ei, me ei kohku, härjapõlvlane,” lausus Alistan vaiksel häälel. „Meil ei ole kuhugi taganeda. Ei saa välistada, et võti toimetatakse häärberist minema enne, kui öö lõppeb. Kas vabatahtlikke on?”

      „Küll ma hommikul välja magan,” sõnas Ümiseja, võttis Võitmatu õlalt ja ulatas ta mulle. „Hoolitse tema eest. Ma tulen sinuga, Meekärg.”

      „Oodake, ma jalutan teiega kaasa,” ütles Egrassa lauast tõustes. Ta võttis oma s’kaši ja astus ühes kahe Metsikuga tavernist välja.

      „Mm-mm,” СКАЧАТЬ