Austraalia aborigeenide legendid. Koostanud Varje Varmis

Чтение книги онлайн.

      Legende ja müüte teatakse ja tuntakse ka kui Uneaja jutte (Dreamtime stories / Dreaming stories), sest usutakse, et unenäod on mälestused maailma loomise ajast ja sel ajal toimunust. Seega tähistab Uneaeg pigem maailma loomise aega, mitte unenägu. Täpset tõlget sellele aborigeenide keeles mõistele ei olegi tegelikult võimalik anda, sest Uneaeg on olemuselt väga keeruline spirituaalne kompleks. Uneaeg (Dreamtime) tähendab enamasti ’aega enne aega’ või ’kõige loomise aega’; unistamine (Dreaming) aga inimese või inimrühma uskumusi ja spirituaalsust. Usuti, et inimene eksisteerib unenägudes – ta on seal enne sündi ja pärast surma. Ka kõikidel loomadel ja taimedel on hing ning inimene on nende valvur ja juhtija.

      Kuna Austraalias on sadu erinevaid suguharusid, siis on ka legendid väga erinevad (sisu, maneer, keelekasutus jne). Samas on väga palju ka sarnaseid jooni, teemaarendusi ning läbivaks ideeks on maa ja looduse austamine. Sageli n-ö tuletatakse meelde, et inimene elab lühikest aega ja peab kõike olevat ka tulevastele põlvedele säästma ja leidma enda elule eesmärgi. Inimesed tulevad ja lähevad, Maa aga jääb.

      Lugudele on iseloomulikud nt kujumuutused, inimeseks või loomaks muundumised, animism, hiigelsuured loomad või olendid. Lood on seotud teatud paikadega, ühest kohast teise rändamisega (rännakud võivad olla isegi tuhandeid kilomeetreid pikad) ja lugudes võib kohata tuhandeid erinevaid karaktereid. Tunded on mitmekesised ja ilmekad.

      Legende jutustati lõkke ääres, aga legendid kajastusid ka lauludes, tantsudes, etendustes, tseremooniates ja kunstis. Need anti edasi põlvest põlve. Meestel ja naistel olid omad salajased rituaalid ja kombetalitused: erilised, sümboolsed ja hoogsad tantsud, corroboree’d.

      Maailma loomine

      Kord kuulsid Bajjara ja Arna unes Suurt Vaimu kõnelemas. Too ütles: „Te olete valitud sõnumi edastajateks ja seepärast peate kõigile jutustama, kuidas ma maailma lõin.“

      Lugu ise oli järgmine. Maa peal valitses pimedus ja see pimedus oli vaikne ja liikumatu ning külm ja elutu. Tuult ei olnud, isegi mitte kõige väiksemat tuulepuhangut. Maad katsid suured mäed, kuid paiguti leidus ka madalamaid mägesid, orge ja tasandikke ning sügavaid koopaid ja koobastikke. Neis koobastes leidus küll elusolendeid, kuid nood ei suutnud ümbritsevat mõista.

      Väga kaua aega valitses kõikjal surmavaikus. Selles pimeduses ja vaikuses magas üks kaunis noor jumalanna. Ühel päeval sosistas Suur Vaim vaikselt tema kõrva: „Sa oled maganud, nagu ma soovisin, kuid nüüd on aeg ärgata ning maailma elu tuua. Tee nii, nagu ma õpetan. Esmalt ärata ellu rohi, siis taimed ja lõpuks puud. Kui see tehtud, võid ellu kutsuda putukad ja kalad, kahepaiksed ja sisalikud, maod ja linnud ja loomad. Siis võid puhata, kuni kõik need elukad on täitnud oma ülesande. Kõik loodu peab millekski kasulik olema.”

      Noor jumalanna hingas sügavalt sisse, ja see pani atmosfääri vibreerima, ning ta ütles Suurele Vaimule, et on valmis tegutsema. Ta avas oma silmad ja tema ümbrus täitus valgusega – pimedus taganes. Ta vaatas ringi ja nägi, kui tühi oli maailm. Ta vaatas alla Maa poole ja nägi seal tibatillukest täpikest. Siis hakkas jumalanna selle poole liikuma kiiremini kui meteoriit. Ta maandus ettevaatlikult, sest kartis häirida maa peal ja maa all elutsevaid elukaid. Noor jumalanna asus elama Nullarbori tasandikule ning peagi hakkas elu kõledal Maal muutuma.

      Ühel päeval asus jumalanna teele ja liikus nii kaua lääne suunas, et jõudis lõpuks idasse, samasse kohta, kust ta teekonda oli alustanud. Seal, kuhu ta oli astunud, hakkasid kasvama põõsad ja puud. Siis suundus ta põhja poole ja kõndis seni, kuni jõudis lõunasse, samasse kohta, kust ta teekonda oli alustanud. Ta kõndis senikaua ümber maakera, kuni kõikjal kasvasid taimed, põõsad ja puud. Siis jäi ta Nullarbori tasandikule puhkama, ning nüüd elasid kõige ema Päikesejumalanna ning hiiglaslikud puud ja kõik muu rahus üheskoos.

      Korraga aga kuulis Päikesejumalanna häält, mis käskis tal maa-alusetesse koobastesse minna ja sinna elu viia. Ta asuski teele, võttes sinna külma kohta minnes endaga kaasa soojuse ja valguse. Maa-alused vaimud hakkasid aga kurtma: „Ema, miks sa meid segad? Me oleme seda osa maailmast juba miljoneid aastaid valitsenud.“ Päikesejumalanna jäi maa alla üheks päevaks, uurides seal igat nurgatagust ja heites kõigele valgust. Seepeale hakkasid igasugused kaunid putukad maa peale ronima. Nad olid kõikvõimalikku värvi, suurust ja kuju ning nad hakkasid lendlema põõsalt põõsale, pillates kõikjale oma värve ja muutes maailma veelgi ilusamaks. Siis jäi Emake Päike puhkama.

      Ta puhkas seni, kuni putukad olid oma uue elupaigaga harjunud. Siis sõitis ta oma valgusevankril mäetippudele, et puistata sinna maailma hiilgust. Ta tekitas tuuled, mis kandsid selle hiilguse silmapilkselt kõikjale maailma laiali. Samade tuultega koos pöördus ta tagasi oma koju, Nullarbori tasandikule. Ta puhkas nüüdisaegse ajaarvestuse järgi kahe päeva jagu, kuigi tol ajal ei olnud veel ei päikesetõuse ega loojanguid, sest Päikesejumalanna säras kogu aeg.

      Pärast pisukest puhkust läks jumalanna teise koopasse. Ta vaatas selle pimedusse ning tema armastusest särav nägu peletas pimeduse ja sulatas jää juba enne, kui ta koopasse sisenes. Siis astus ta koopast uuesti välja ning läks jälle Nullarbori tasandikule puhkama. Koopast aga roomasid välja maod ja sisalikud ning sulanud jääst moodustus jõgi, mis voolas üle tasandiku. Jões leidus kõikvõimalikke kalu, suuri ja väikeseid.

      Emake Päike imetles oma kätetööd ja jäi väga rahule. Ta nõudis, et kõik mis loodud, peab olema harmooniline. Kui ta järgmisel korral liikvele läks, saatsid teda kõikjal putukad, maod ja sisalikud, kes soovisid näha, millised elukad nüüd koopast välja tulevad. Jumalanna valgustas veel ühte koobast ning sealt tulid välja linnud ja loomad. Linnud olid kõikvõimalikku värvi ja neid oli väga palju ning ka loomi oli igat kuju, suurust ja värvi. Nad tulid otsekohe Päikesejumalanna juurde ja olid väga tänulikud, et saavad elada. Jumalanna mõistis, et ka Suur Vaim on looduga väga rahul.

      Siis soovis Päikesejumalanna, et Maal vahelduksid aastaajad, nii et mõnda aega oleks palav ja mõnda aega külm, kuid mitte kunagi ei tohi olla nii kuum või külm, et Maal elavad elusolendid seda välja ei kannataks. Samuti lõi ta valguse ja pimeduse vaheldumise.

      Kevade alguses kutsus Emake Päike kokku kõik putukad, roomajad, linnud ja imetajad ning lisaks ka põhja-, lõuna-, lääne- ja idatuule. Kui kõik olid kohal, kõneles Päikesejumalanna vaikselt ja mahedalt: „Mu lapsed, olen teie kasuema. Suur Vaim andis mulle oskuse teid maa seest välja tuua. Minu töö Maal on lõppenud ning nüüd suundun ma kõrgusesse, kus minust saab valguse ja elu andja. Kuid enne kui ma lahkun, loon ma veel ühe olevuse, kes hakkab teid valitsema. Te saate kõik surelikeks ning pärast surma muutuvad teie kehad jälle mullaks, kuid teie hinged tulevad minu juurde, et järeltulijatele teed näidata. Te hakkate siis elama Hingede Maal. Kuid see ei juhtu enne, kui te olete elanud endale meeldivat ja soovikohast elu ning olete valmis lahkuma. Nüüd ma siis lähen.“

      Järsku kerkis Emake Päike maast lahti ja liikus kõrgemale ja kõrgemale, kuni jõudis taevasse. Kõik loomad, linnud, roomajad ja putukad vaatasid Valguse ja Elu Jumalanna lahkumist hirmunud pilkudega. Siis aga läks kõik pimedaks ja hirm vallutas kõigi südamed. Mida pimedamaks läks, seda kurvemad kõik olid, sest nad kartsid, et Emake Päike oli nad hüljanud. Nad jäid liikumatult paigale, kuni koidikukiired idast jälle Maad soojendama hakkasid. Kõik olid üllatunud ja pisut segaduses, kui päike nende selja tagant jälle nähtavale ilmus. „Kas ei lahkunud Emake Päike lääne suunas?“ küsisid nad üksteiselt imestunult. Siis vaatasid nad, kuidas naeratav Päikesejumalanna idast tõusis ja ikka edasi ja edasi, ikka kõrgemale ja kõrgemale lääne suunas liikus.

      Nüüd said kõik aru, et Emake Päike hakkabki kogu aeg liikuma ja et pimedale ööle järgneb jälle valge päev. Öö lähenedes hakkasid kõik kiiresti peidupaika otsima ja lilled sulgesid oma õied ning kõik vajusid unne. Vesi, mis päeval oli nii väga Päikese juurde soovinud pääseda, langes nüüd sätendavate kastepiiskadena rohule, põõsastele ja puudele.

      Kui Päike jälle idast tõusma hakkas, olid linnud esimesed, kes teda rõõmsalt siutsudes ja vidistades tervitasid. Kastepiisad tahtsid СКАЧАТЬ