Jänesejutud. August Jakobson

Чтение книги онлайн.

      Miks jänese huul on lõhki

      Jänesed tulid Kaarnaküla koplisse suure kase alla kokku – hakkasid nõu pidama. Arutati ja arutati ja igaühel oli oma elu üle hirmus palju nutta ning hädaldada.

      Kui kõigi jänkude kodused asjad olid viimaks läbi sõelutud, võeti kõne alla ka jäneserahva muud mured. Üks kõige vanematest jänes test hüppas kõrge kännu otsa, pani esimesed käpad puusa ja pajatas nõnda:

      „Vaadake, kallid kaaskodanikud, kogu meie viletsus tuleb sellest, et mitte keegi meid ei karda, meie ise aga peame kartma kõiki ja iga üht. Meie peame kartma peremehi ja sulaseid, perenaisi ja peretütreid. Meie peame kartma kasse ja koeri, kulle ja ilveseid. Pole armsa päikese all niisugust kohta, kus me võiksime hirmu tundmata leiba luusse lasta, ega pole suures maailmas sihukest paika, kus me võiksime julgelt pesa teha ja oma naise ning kallite lastega päevi surma poole saata. Iga poisijõmpsikas ajab meid taga, ja iga vanatudikegi hüüab meid nähes: „Urjeh, va jänes kah väljas!” Ei ole midagi parata, armsad sõbrad ja naabrid, elukene on väga raske, parem lähme ja rändame kõik üheskoos võõrale maale, kus meid veel ei tunta.”

      Kõik jänesed olid selle plaaniga nõus. Nutsid, nutsid, haletsesid endid ja hakkasid siis suure jooksuga mäest alla minema – ikka maantee poole, ikka maantee poole.

      Luhal sõi sel ajal suur lambakari. Jäneste jooksumüdinat kuuldes kohkusid lambad, pistsid üksteise võidu kisama, punusid tuhatnelja koju. Kõige lõpus traavis karjane koertega, hoidis kahe käega mütsi kinni ja andis aina jalgadele tuld.

      Niisugust ootamatut põgenemist nähes jäid jänesed seisma ja puhkesid naerma. Naersid ja naersid kui pöörased, tõusid tagumistele käppadele püsti, hoidsid esimeste käppadega kõhtu kinni ja muud kui aina naersid. Oli ju nii hirmus naljakas näha, et leidus maailmas siiski inimesi ja loomi, kes ka neid kartsid! Ega jätnudki kogu jänese kari enne naermist, kui igaüks neist oli oma huule lõhki naernud.

      Nõnda on see tänasenigi – lõhkinaerdud huul enam kinni ei kasva. Väljarändamise nõu oli aga sellest silmapilgust kadunud.