Jõulumeister. Ermo Liedemann

Чтение книги онлайн.

      Nii kaua kui Rasmus mäletab, olid kõik teda üheks isevärki sipelgaks pidanud. Juba tol lumisel jõuluõhtul, kui Rasmus ilmavalgust nägi, lõid kõik Sipelgakünka auväärt sipelgamemmed ja – taadid käsi kokku, et mis imeloom küll sellest sipelgapõnnist tuleb. Polnud ju kunagi varem Sipelgakünkal nähtud, et jõuluõhtul veel uusi elanikke perre lisandub. Aga näe nüüd – poiss nagu ponks, silmad kavalad peas, jalad vilkad ja hääl vali nagu vanal Endlil, Sipelgakünka kõige vanemal sipelgal.

      Ega memmed-taadid asjata muretsenud. Tõsi, Rasmusele ei saanud koolis midagi ette heita, tegi ta ju kenasti kõik harjutused kaasa ja kui õpetaja tema käest midagi küsis, oli Rasmusel alati vastus olemas. Aga kõik märkasid, et Rasmus oli mõtetega mujal. Ei pakkunud talle huvi matemaatika, ei löönud ta silmad särama eesti keele tunnis. Ja kui ükskord õpetaja küsis, kelleks tema tublid õpilased saada tahavad, jäi Rasmus vastusega päris jänni. Pinginaaber Sander teadis täpselt, et temast peab saama mitte ainult Sipelgakünka, vaid kogu Männisalu kõige usinam teedeehitaja. Naaberküla Laural oli kindel tahtmine ainult viitele õppida, et Männisalu ülikoolis kauplemist õppida ja päris oma pood avada. Nii oli igal sipelgatüdrukul ja – poisil juba maast madalast teada, millisest ametist nad unistavad. Artur arstiks, Piia pagariks, Kristiina õpetajaks, Kaarel kosmonaudiks, isegi väike Triinu teatas uhkelt, et temast peab saama tuletõrjuja. Ainult Rasmus vajus õpetaja küsimuse peale üha rohkem pingi varju ja tegi näo, et pliiatsi teritamine on tema jaoks hetkel maailma kõige tähtsam tegevus.

      Mida aeg edasi, seda selgemaks sai, et üle kõige meeldivad Rasmusele jõulud. Eks kogu Männisalu rahvas rõõmustab selle üle, kuidas ilus paks lumevaip maad katab, kuidas lumepoiste valged puhtad sõrmed hoolikalt igale puule ja põõsale lumemantli selga aitavad, kuidas Sipelgakünka elanikud rõõmsalt end ühise lõkke ääres soojendavad ja kaasatoodud pirukaid vitsutavad ning kuidas justkui imeväel iga Männisalu elanik ahju külge pandud sussi seest salamisi soovitud kingituse leiab. Aga Rasmus armastas seda kõike veel rohkem – ta oli lausa jõulude fänn. Rasmuse meelest võiksid jõulud kesta kogu aeg. Ta hakkas jõuluettevalmistusi tegema juba jaanipäeval ja püüdis esimese taevast allaliugleva lumehelbe alati rõõmuga kinni. Rasmus jõudis kõikjale. Ta aitas Männisalu elanike kodusid kaunistada ja kuuske valida, piparkooke meisterdada ja kaarte saata. Vaevu jõudis ka üks jõululaul metsarahva lõkke ümber vaibuda, kui Rasmus juba teise üles võttis. Mõned Sipelgakünka elanikud isegi sosistasid, et Rasmusel on lumepoiste ja jõuluvanaga mingi eriline kokkulepe, et Männisalu jõuluaeg alati tore ja lõbus saaks, kingid õigel ajal kotti jõuaksid ja lumi suusatamiseks maha sajaks.