Doktor Levini tee. Humaanne meditsiin ja õige toitumine. Riina Lõhmus

Чтение книги онлайн.

      Sirgumine

      Sõja jalus sündinud

      Oma kõige varasemas lapseea mälestuses pikutan ma, seljas tilluke nööpidega jakike, jalas sipukad, muinasjutuliselt ilusas titevankris. Üks põsk pehmelt pitsäärisega padjal, teine surisevalt sooja päikese poole, õõtsun ma tasakesi kaasa vankri lükkamise taktis ja hingan väikeste sõõmude kaupa sisse oma imelist idülli.

      Võib-olla polegi see päris mälestus, vaid hiljem kuuldud juttude mõjul kokku pandud kujutluspilt. Sündimise aeg on mul selline, et kui mu elu looteeas kulges veel Eesti Vabariigis, siis 17. augustil 1940 noore juudi pere esimese lapsena Valgas ilmale tulles ootas mind ees juba nõukogude sõjaväeline võim. Ema jutustas hiljem, kuidas ta veidi enne mu aastaseks saamist ühel kenal juulipäeval linnapargis jalutades ja vankrit lükates korraga nägi, kuidas inimesed ümberringi nagu nõelatult sagima hakkasid: pingil päevasoojas peesitajad kargasid püsti, tüdrukutirtsud jätsid keksukasti sinnapaika, väiksemad põnnid kahmati liivakastist sülle ning kõigil hakkas korraga kohutavalt kiire.

      Sosinal või valjult, kuidas keegi, anti üksteisele teada, et Saksa armee ületas Iklas Eesti piiri ning võib olla vaid tundide küsimus, millal nad jõuavad Valka. Meie nagu teistegi juudi peredeni jõudis salasõnum, et Valga jaama veereb üks eriline vagun, millega kõik kohalikud juudid, kes seda soovivad, toimetatakse sõja jalust ära Siberisse, evakueeritakse Nõukogude tagalasse. Kodus peeti kiirelt aru ja minu vanemad otsustasid minna. Tollest minekust meenutas ema sageli just seda, kui ta kibedaid pisaraid valades pidi mu imeilusast lapsevankrist välja tõstma ja kuidas me seejärel, kõige hädavajalikumad pambud ühes, loomavaguniga Siberi poole teele asusime.

      Vanaisa ja onu kaasa ei tulnud ning neist nagu ka teistest Valka jäänud juutidest ei kuulnud me enam kunagi. Ma pole jälgi ajanud, kelle käe läbi, millal ja kus nad hukati. Ainult üksikud Valka maha jäänud juudi lapsed, keda head eesti pered enda juures peitsid, pääsesid minu teada eluga sellest järgmise poole aasta jooksul toime pandud tapatööst, mille lõpuks saadi 1942. aasta jaanuaris raporteerida, et terve Eesti on judenfrei.

      Mu Iisraelis elav onutütar on võtnud uurida meie päritolu, seepärast tean, et suguvõsa on elanud siinmail Valgast Vilniuse või isegi Minskini alates 17. sajandist. Vaarisa Jodel, võiks öelda, et meie suguvõsale alusepanija, oli olnud Liivimaal rabi. Valgas, mis enne II maailmasõda oli peale Tallinna, Tartu ja Pärnu arvestatav juudi keskus, elas ja tegutses mõjukas juudi kogukond. Sealt on pärit näiteks trompetist Abi Zeider ja mõned teisedki Eestis hiljem tuntuks saanud juudid.

      Minu vanaisa pidas mittejuutide silmis igati tüüpilist juudi ametit, ta oli nimelt kaupmees. Päris edukas, tänu millele said lapsed korraliku hariduse. Ema ja isa töötasid ühele sugulasele kuulunud riideäris, mille hoone on Valgas tänapäevalgi veel püsti. Ema teadis jutustada, et kui baaside lepingu aegu esimesed Vene sõjaväelased Valka ilmusid, käisid ohvitseride prouad poes kanga- ja rõivakaupa uudistamas, eriti aluspesu, millega nad suurt midagi peale hakata ei osanud. Mu emast, kes valdas vene keelt ning oli elava loomuga hea suhtleja, kujunes neile omamoodi moekonsultant ja stilist, kes ühe või teise peenema pesueseme otstarvet selgitas. Ka hiljem Siberis käisid kohalikud külanaised ema pool imetlemas, kuidas too Eestist tulnud kena naine riietub. Siberlannad ei teadnud rõivastumisest eriti muud, kui et hommikul tõmbasid kleidi selga ja kõik.

      Lapsevankrist Siberisse

      Siberisse sõitu ma ise muidugi ei mäleta, sest olin ju alla-aastane. Kui rong Trans-Siberi raudteed pidi Kurgani oblasti Petuhhovo küla jaama jõudis ja vagunitäis evakueerituid välja valgus, jäädi jaamaesisele platsile kohmetult passima, mis nüüd edasi saab. Kuidagi jaotati pikast sõidust ja teadmatusest räsitud tulijad laiali peredesse, kes meid enda juurde võtsid. Meiega jagati sööki ja jooki, nii palju kui kellelgi seda oli. Mingit vahet ei tehtud, kas tegu oli oma pereliikme või kauge kostilisega. Olen hiljem rääkinud paljude Siberis käinud inimestega, ka nendega, kes ei läinud vabatahtlikult, vaid küüditati. Ühe käe sõrmedel võib üles lugeda neid, kellel on kohalikest siberlastest halbu mälestusi. Sealne rahvas oli lahke, leplik ja sooja südamega.

      Ometi ei kujunenud elu Siberis meile kergeks. Ema polnud kunagi varem lehma lüpsnud, loomi talitanud ega osanud maatöid peaaegu üldse. Kõike tuli õppida otsast peale. Isa mobiliseeriti Punaarmeesse, meie jäime tädi ja lapseootel emaga omapead. Väikevend Osher, kes peagi sündis, suri. Suremas olin ka mina. Olin haigestunud ägedasse kopsupõletikku, kuid ravimeid, ka kõige tavalisemaid, polnud kusagilt võtta. Ema kogus kokku kõik oma kaasavõetud kuldehted ja peenema pesu ning läks nendega oblastikeskusesse Kurganisse kaupa tegema. Oma kraami eest õnnestuski tal vahetuskaubana ravimeid ja paranemiseks vajalikke toiduaineid hankida. Nende abil poputas ta mu vähehaaval elule tagasi. Sirgusin nagu lapsed ikka joostes ja mängides, ainult emast hoidsin teiste lastega võrreldes kiivamalt kinni. Mäletan, kuidas ma kolme- või nelja-aastasena ühel hommikul vara üles ärkasin ja ema hõikasin, aga teda polnud. Piilusin õue, ikka ei olnud. Paljajalu ja öösärgi väel, murest ja jooksmisest hingetu, kahlasin mööda metsa ning hüüdsin, muudkui hüüdsin, kuni lõpuks seal ta oli – СКАЧАТЬ