Enne kui on hilja. Ketlin Priilinn

Чтение книги онлайн.

      Kristiina oli nutma puhkenud, kuuldes ema käest, et isa on läinud. Rebecca seevastu ei suutnud poetada ainsamatki pisarat, ta oli pugenud lihtsalt oma voodisse, võtnud raamatu kätte ja teinud näo, et loeb. Ta ei teadnud ise ka, mida tunneb, segadus oli veel liiga suur.

      Hiljem selgus, et isal olnud selleks ajaks juba pikemat aega teine naine, kelle juurde ta oligi lõppude lõpuks kolinud. Korteri jättis ta suuremeelselt oma „eksperele”. Ema oli kinnitanud alguses, et tüdrukutega jääb isa ikka kohtuma ning et nende omavahelises suhtluses ei muutu kindlasti midagi. Selles eksis ta rängalt. Isa, keda Rebecca nüüd oma mõtetes eesnime järgi Marguseks kutsus, kohtus paar korda mõlema tütrega, ja sellega asi piirdus. Kristiina oli see, kes talle rohkem järele joosta üritas, alatasa helistas ja ettepanekuid kokkusaamiseks tegi. Rebeccale tundus see nõme ja alandav, et õde ennast niimoodi peale sundis, kui ilmselgelt oli inimesel juba uus elu ja nemad kahekesi sellesse enam ei kuulunud. Tema ei kavatsenud ise isaga ühendust võtta ning peatselt loobus ka Kristiina. Rebecca mäletas, et õde nuttis sel perioodil pidevalt ja ei tahtnud õieti oma toast väljagi tulla, kuid paari kuu pärast näis ta lõpuks leppivat ning oli jälle seesama lõbus, rõõmsameelne „tubli tüdruk”, keda tema lugematud sõbrad-sõbrannad nii kangesti armastasid.

      Ema … tema tõmbus pikemaks endasse ning Rebecca ei osanud siiani täpselt hinnata, kui väga ta juhtunut üle oli elanud. Nagu ei osanud ta siiani mõista ka seda, millised olid olnud nende kahe omavahelised suhted enne seda teist naist – ta kaldus arvama, et ideaalsesse suhtesse keegi vahele tungida ei saa, seal pidi midagi ikka juba ammust aega korrast ära olema. Ema ja isa olid aga mõlemad pigem kinnised inimesed, klassikalised eestlased, kes oma tundeid lastele – ja ilmselt ka teineteisele – naljalt välja ei näidanud. Mis vajaka jäi, seda Kristiina ja Rebecca teada ei saanud, lahkuminekust polnud emaga tõtt-öelda üldse kuigi palju juttu. Ega nad omavahelgi sellest eriti rääkinud, seda enam et teineteisestki hakkasid nad just selle aja paiku üha enam kaugenema.

      Rebecca meenutas õuduse ja jälestusega seda kümneaastast ennast, kes millalgi pärast isa lahkumist oli avastanud, et toit suudab pakkuda päris head lohutust. Juustu-sibulakrõpsud, šokolaadiglasuuriga pulgajäätis, batoonikesed, igasugused saiad-pirukad-koogid – neist said Rebeccale parimad sõbrad. Koju neid muidugi ei ostetud, ema ja Kristiina jälgisid mõlemad pingsalt oma figuuri, ehkki mõlemale oli looduse poolt antud kena sihvakas kehaehitus. Kuid kogu oma pisku taskuraha kulutas ta hea-parema peale ning jättis korduvalt koolis toiduraha maksmata, kulutades selle hoopis maitsvama kraami peale kui sööklalobi endast eales kujutada võis. Ema ei saanud sellest kunagi teada, sest Rebecca oli kaval ja valvas ning sõi oma maiustusi alati kodust eemal – pargipingil või bussis või lihtsalt kus iganes ja käigupealt, peaaasi, et võimalikult kaugel kodust.

      Kaalutõus oli muidugi paratamatu. Viienda klassi lõpuks kaalus toona 155 cm pikkune Rebecca juba 64 kg, kuuendas klassis jõudis kaal 70 kg piirimaile. Kui juba varem olid klassis paar poissi ja tüdrukut teda tema tagasihoidlikkuse ja seltsimatuse pärast narrinud, siis nüüd paistis kiusamine iga päevaga üha kõrgemale tasemele jõudvat. Kooliaasta alguses oli klassi saabunud uus poiss nimega Taavi – aasta istuma jäänud, teistest suurem, vanem ja riiakam. Kõik Rebecca klassivennad tahtsid temaga sõbrad olla ja tema heakskiitu pälvida, sest sõber näis ohutum olla kui vaenlane. Taavi õhutusel sai alguse tõeline nõiajaht paksukesele Rebeccale.

      See oligi see aeg, mille peale mõtlemist vältis Rebecca nii palju kui vähegi õnnestus, mis teda aga pahatihti, eriti unenägudes, siiski kummitama tuli. Öisel ajal viirastusid alailma katkendid sellest, kuidas talle jalg ette pandi, nii et ta kivipõrandale ninuli lendas, kuidas tema asju aknast välja lumehange loobiti, vihikuid soditi, kehalise tunnis raske palliga otsaette virutati ja eriti sellest ühest vahejuhtumist kooli wc-s, kus kaks vanema klassi tüdrukut – mingid Taavi sõbrannad – tema pead vetsupotti surusid. Siiani tundis ta vahel oma unenägudes seda rõvedat kloori- ja kusehaisu ning surmahirmu selle ees, et nad ta tõsimeeli ära uputavad. Tol ajal, eriti pärast seda potilugu, oli ta korduvalt enesetappu plaaninud, otsinud isegi kodust tablette, mis oleks piisavalt kanged ja mida oleks piisavalt palju, et töö ära teha. Paraku ei leidunud kodus ravimikarbis midagi peale pooliku lehe aspiriini ja paari paratsetamoolitableti ning millegi muu katsetamiseks ei jagunud tüdrukul julgust, ehkki ka kusagilt katuselt hüppamist kaalus ta mitu korda päris tõsiselt.

      See oli nõiaring, oli haiglas psühholoog hiljem selgitanud, ja Rebecca mõistis seda ka ise. Üha süvenev depressioon oli pannud otsima ta lohutust, mida leidis eelkõige ühesainsas asjas – toidus. Natukene aitas ka heade raamatute lugemine, mis pani veidikeseks unustama omaenda probleeme, kuid maiustused ja snäkid-rämpstoit oli see, mida ta vajas, millest ta oli lausa sõltuvuses. Ta mäletas hästi, et pärast ränka koolipäeva söödud jäätis või pakk komme tekitas vähemalt söömise ajaks heaolutunde. Pärast muidugi tundis ta ennast kohutavalt süüdi ja sõimas end tahtejõuetuks seaks, kes oma õgimishoogudest üle ei suuda olla. Paar aastat hiljem oli ta avastanud, et sõrmi sügavale kurku surudes saab ennast söödut välja oksendama panna ja seda võimalust oli ta siis ohtralt ka praktiseerinud. Hiljem meenutas Rebecca õudusvärinaga, et toona oli see tundunud geniaalse mõttena – sa sööd, mida tahad, aga kaalust juurde ei võta, sest oksendad selle kõik ju välja. Nii möödus veel paar aastat, Rebecca sõi ja oksendas ning hakkas koolist poppi tegema, puududes nii palju kui vähegi võimalik, ent ilmutades end siiski aeg-ajalt ja tehes järele töid, et mitte lasta ennast päriselt välja visata. Mõnikord imestas naine, kuidas tal üldse oli õnnestunud põhikool ära lõpetada. Vist andis jõudu peamiselt kindel teadmine, et kavatseb kooli vahetada ning põgus lootus, et mujal läheb paremaks. Et lihtsalt peab minema.

      Mõnikord mõtles Rebecca, et kõige rängemaks tegi kogu asja see, et ka kodus ei olnud mingit lohutust ega tuge oodata. Emale ei tahtnud ta kiusamistest midagi rääkida, Kristiinale ammugi mitte. Need kaks suhtusid temasse ju kogu aeg halvasti varjatud põlguse ja haletsusega. Mõlemad kommenteerisid tema välimust, kehakaalu, riideid, halbu hindeid. „Kuidas ei saa noor inimene ennast kokku võetud,” ohkas ema alatasa. Sugugi harvad polnud ka juhud, kus ema valjusti mõtiskles, kuidas saavad kaks õde küll nii erinevad olla. Ja Kristiina ei jätnud eales kasutamata võimalust õele tema kaaluprobleeme nina alla hõõruda, näiteks saabus koju kommikoti või jäätisega, maiustas demonstratiivselt Rebecca ees ja õhkas, kui hea meel tal on sellise kehaehituse üle, mis lubab süüa kõike ilma juurde võtmata. Muidugi ei puudunud sealjuures tähendusrikas pilk õe suunas. Vahel tundis Rebecca, et vihkab nii ema kui ka Kristiinat sama palju kui oma piinajaid koolis või isegi veel rohkem. Filmidest nägi ja raamatutest luges ta alailma suurepärastest ja lähedastest suhetest emade ja õdede vahel ning talle ei jõudnud kohale, mispärast just tema elus kõik nii õnnetult ja halvasti oli läinud. Mispärast kõik teda vihkasid? Sest just vihkamisena oli teismeline Rebecca seda käsitlenud. Kõik vihkasid ja põlgasid teda, ja miks ei pidanukski nad seda tegema? Ta oli paks, rõve, ablas, loll veel pealekauba. Just niisugusena ta ennast tundis ja nägi. Tüdruk jälestas ennast.

      Lisaks pulbitses temas raev kõigi vastu, kes teda alandasid ja kiusasid. Koolis ei õnnestunud tal vastu hakata, sest kiusajad olid alati mitmekesi kambas ning nii surus ta seda raevu üha alla, sügavale enda sisse, kartes kogu aeg, mida ta võib teha, kui see ükskord siiski valla pääseb. Mõnikord tundis ta isegi, et mõistab koolitulistajaid. Ta ei teadnud, kas ta oleks suutnud iseennast takistada, kui tal oleks olnud laetud relv. Jumal tänatud, et ta seda kunagi teada ei saanud.

      Ta ei saanud teada ka seda, kas ta oleks sel õnnetul õhtul oma õele päris tõsiselt ja saatuslikult viga võinud teha või oleks talle enne siiski mõistus pähe tulnud. See oli just üheksanda klassi lõpu eel. Ta oli käinud terve päeva linnas ringi, otsides omale aktuseks midagigi viisakat selga panna. Korduvalt oli ta kaalunud ennast selleks päevaks haigeks valetada, kuid jõudis lõpuks mõistmisele, et tahab ikkagi minna – et sellele kõigele ametlikult punkt panna, tunda rõõmu sellest, et tegemist on tema viimase päevaga selles koolis ja et eales enam ei tarvitse tal neid värdjaid näha. Seda julmurist Taavit, tema truud kaaskonda Johannest, СКАЧАТЬ