Käsuõigus. Tom Clancy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ maksis alla kümnendiku firma tegelikust väärtusest ja loomulikult ei olnud see kulutanud ainsatki rubla aastatel, kui uuringud ja arendus olid kogu selle riskantse ettevõtmise tulutoovaks muutnud.

      Gazprom kõrvaldas maagaasi uurimisfirma nimest sõna „Galbraith” ja mõne päeva pärast jätkas see „Rossiiskaja Energia” nime all edukalt tegutsemist.

      Kogu afäär oli jultunud vargus, Venemaa riigistas jõhkralt firma pärast seda, kui välisettevõte oli kulutanud kasumisse jõudmiseks miljardeid.

      Arthur Galbraith oli palganud Castor & Boyle’i, et see jõuaks kirjeldatud räpaste tegude keerdkäikudes selgusele, lootes leida tõendeid kuritegeliku pettuse kohta ja nõuda nende abil tohutute kaotuste eest kohtu kaudu hüvitist. Mitte Venemaa kohtus. Kõik osalised teadsid, et see oleks asjatu vaev. Ent Gazpromil oli firmasid ja osalusi paljudes maailma paikades. Kui Castor & Boyle suudaks kuidagi siduda need aktivad kadunud miljarditega, võiks mõne teise riigi kohus Arthur Galbraithi kaotuse hüvitada.

      Jack oli selle keerulise, kuid köitva juhtumi keskmes, samuti tuli tal tegeleda paljude teiste igapäevaste liitumiste, omandamiste ja turuuuringute ülesannetega ning muudegi seikadega, mida majandusluure sügavustes vajati.

      Jack Ryan juunior jõudis oma korterisse Lexham Gardensis ja kooris treeninguriided seljast. Ta kavatses just duši alla minna, kui helises telefon.

      „Halloo?”

      „Jack, vanapoiss. Anna andeks, et äratan su kosutavast unest.”

      Ryan tundis ära oma Castor & Boyle’i osakonnajuhataja Sandy Lamonti hääle. Ta hõõrus silmi ja vaatas kella. Südaöö. Ta sundis ennast virgele ja küsis: „Kas midagi on juhtunud?”

      „Ega sa juhuslikult ole uudistega kursis?”

      „Missuguste uudistega?”

      „Kohutavalt kurb lugu. Tony Haldane tapeti täna õhtul.”

      Jack oli Haldane’ist ainult kuulnud, kuid ei olnud kuulsa fondivalitsejaga kunagi kohtunud, ehkki tolle büroohoone asus Jacki töökohast kõigest mõne kvartali kaugusel.

      „Pagana pihta! Kuidas ta tapeti?”

      „Sarnaneb terrorirünnakuga. Keegi õhkis Moskvas restorani. Seal viibis Venemaa välisluure ülem. Temagi hukkus. Näib, et õnnetul kombel sõi Tony õhtust samas paigas koos kellegi tapanimekirja kantuga. Vaene vennike.”

      Jack mõistis otsekohe, et Sandy helistab talle südaööl sellepärast, et City, Venemaast rääkimata, ühe edukama rahvusvahelise fondivalitseja surm mõjutab oluliselt suuri äritehinguid. Siiski ei keskendunud Jack sel hetkel Cityle, vaid hoopis Washingtonis toimuvale. Ta mõtles Campusele ja sellele, kuidas Venemaa kahest luurejuhist ühe tapmine mõjutab sealsete analüütikute töötempot. Võib-olla kogu organisatsiooni operatiivharu tegutsemist.

      Ei. Unusta see mõte… nad on kõik nüüd rahulikud, seda muidugi.

      „See on kohutav,” vastas Jack.

      „Haldane’i jaoks tõepoolest kohutav,” nõustus Sandy. „Meile, kui vaatame tema klientide nimekirja ja arutame võimalusi, mitte nii väga. Kindlasti satuvad paljud investorid ärevusse, kui Haldane on tüürilt lahkunud. Tema fondist tõmmatakse raha välja ning otsitakse uusi paigutamisvõimalusi, aga selleks vajatakse Castor & Boyle’i suguseid firmasid, mis aitaksid uurida potentsiaalseid võimalusi.”

      „Tohoh, Sandy,” arvas Jack. „See on vahva.”

      „See ongi vahva. Ühtaegu raha. See on tõeline maailm.”

      „Arusaadav,” ütles Ryan. „Aga ma olen praegu ülimalt koormatud. Mul on homme terve päev konverentskõned uurijatega Moskvas, Küprosel, Liechtensteinis ja Suur-Kaimanil.”

      Lamont lihtsalt hingas telefoni. Siis ta küsis: „Kas sa oled pitbull?”

      „Üritan olla.”

      „Tead, Jack, Galbraithi juhtum on iseäranis keeruline, sest üha selgemini ilmneb, et mängus on ka mingid kõrged Maksuameti tüübid. Minu kogemuste kohaselt ei lahene sedalaadi juhtumid kunagi meie klientide kasuks.”

      „Kas sa soovitad, et ma ei peaks ennast vaevama?”

      „Ei, ei. Mitte midagi seesugust. Lihtsalt soovitan, et sa ei murraks sellega oma selga. Sa palkasid viies riigis uurijaid, sa oled kulutanud meie juriidilise, raamatupidamise ja tõlkeosakonna suuri ressursse.”

      „Galbraithil on raha,” vastas Jack. „Ei paista sedamoodi, nagu peaksime meie selle eest maksma.”

      „Seda küll, kuid me ei taha takerduda sohu üheainsa juhtumiga, me soovime uusi juhtumeid, uusi võimalusi, sest just seal peitub tõeline raha.”

      „Mida sa tahad öelda, Sandy?”

      „Lihtsalt hoiatan. Ka mina olin kord noor ja näljane. Tahtsin süsteemi kuramuse hästi paika panna, paljastades kõik sepitsused Venemaal, soovisin, et kõik oleks teisiti. Ent see süsteem on mõrane, mees. Sa ei jaksa seda kuramuse Kremlit lüüa. Niisuguse töötempoga põletad sa end läbi ja kui kõik nurjub, vajud sa põrgulikku masendusse.” Jutt katkes, Ryanile tundus, et Lamont otsib sõnu. „Ära raiska kogu oma püssirohtu sellele sihtmärgile. See on kaotatud juhtum. Kasuta oma tapjainstinkti uute klientide leidmiseks. Just seal peitub raha.”

      Sandy Lamont meeldis Ryanile. Ta näis olevat arukas ja lõbus mees. Ehkki Jacki koostöö temaga piirdus kõigest mõne kuuga, oli see neljakümneaastane inglane võtnud Jacki oma tiiva alla ja kohtles teda kui oma väikevenda.

      Ta tegutses nüüd lausa kõrilõikajalikus valdkonnas. Loomulikult oli see piltlikult nõnda, kuid sellegipoolest jahtisid City hästirõivastatud mehed ja naised alati võimalusi ning kaitsesid endale kuuluvat kiivalt.

      Paratamatult mõtles Jack sageli sellele kohatule vihale ja erutusele, millega jahiti iga uut dollarit, naela, jeeni või rubla, meenutades seejuures võitlusi elu ja surma peale, millesse ta oli ka ise viimastel aastatel kaasatud.

      Jack tahtnuks kangesti olla jälle oma poistega koos, istuda Clarki lävel, õlu käepärast, ja arendada ajurünnakut, kuidas saada teada sel õhtul Moskvas toimunu üksikasjad. Viimaste aastate kambavaim oli tema meelest suisa endastmõistetav. Nüüd siin omaette tegutsedes sai ta ainult oletada, mida teised Campuse mehed Ühendriikides teevad.

      Sel õhtul Londonis tundis ta end uskumatult üksildase ja tühisena, hoolimata sellest, et liini teises osas oli kolleeg.

      Jäta juba, Jack. Sa kirjutasid lepingule alla ja teed oma töö korralikult.

      „Kas sa ikka kuulad veel mind, semu?”

      „Jah, Sandy. Kuulan küll. Hommikul alustame kõigepealt plaaniga, kuidas saaksime Haldane’i kliente kõige tõhusamalt pigistada.”

      „Just seda tahangi kuulda. Tapjainstinkt. Nägemiseni.” Lamont lõpetas kõne.

      Jack keeras voodis teise külje. Tapjainstinkt. Kui sa ainult teaksid, Sandy. Ryan vaatas kella ja arutas, kas tal jätkub tahtejõudu tõusta hommikuseks jooksuringiks.

      11

      Valget Maja võinuks nimetada paljude inimeste koduks, kuid viimase kümnendi jooksul ei olnud seal elanud ainsatki СКАЧАТЬ